Jälgi jälgimas

Tavaliselt on mälestuste kirjapanijad iseendasse armunud isikud, üks suuremal, teine vähemal määral. Ma ei arva, et ma nende peres erand oleksin. Aga kaine enesearmastusega seltsib tahtmatult soov ennast mõista, analüüsida oma isikut. Ja kuna tõeks jääb, et inimene ei ole mitte telliskivitaoline tervik ainult temale omase vormi ja kaaluga, vaid kannab endas ristlevaid pärimuslikke elemente ei tea kui paljudest eelnevatest põlvedest, siis ei saa keegi meist pidada ennast suveräänseks isiksuseks. Seda tõde aimati juba noil aegadel, mil veel lähemat aimu polnud pärivuslikest üksustest ja nende ülikeerulisest edasikandumisest sugudevahelisel suhtlemisel. Kui vanad aadlisugukonnad oma perekondlikke arenguliine täpsustatult jälgida püüdsid, siis polnud selles mõõtuandev ainuüksi kõrkuse ja noblessi näivuse eest hoolitsemise tahe, vaid arvatavasti ka aimuslik püüd säilitada teatud liinile omistatavaid vaimseid ning füüsilisi omadusi.

Eesti talupoeglik rahvas ei saanud kultiveerida selliseid kasvupeenraid ja triiphooneid; sellest poleks ka mingisugust tulu olnud. Aga kui üksikud perekonnad ometi oma „sugupuu” ladvast lähtudes üsna toeka tüveni on suutnud kasvujätkude suhtes usutavaid andmeid koguda, siis polnud see päriselt tühi töö, sest nende andmete varal, kui neid mitmes suunas jälitati, võib luua mingisuguse pildi – olgugi väga puuduliku – noist põhilistest kommetest ja kalduvustest, mis mõjutasid eesti perekondade kujunemise lugu.

Nende memuaaride autor ei ulatu oma sugukonna tekkimise teele oma jalakandadest kaugemale vaatama. Isegi oma perekonna kitsas ringis ei orienteeru ta teadlikult. Meie majas oli üks vana suurekaustaline Piibli Raamat, nahkkattes puukaantega ja vaskpandlase lukuga. Mu isa oli tolle raamatu esikaane siseküljele kõik sünnidaatumid hoolikalt kirja pannud: oma vanemad, iseenda ja oma naise ning kõik lapsed nende sündimise järjekorras. Mulle ei sattunud pähe kopeerida ja säilitada kirjapandut. Tundus, nagu seisaks Piibel jäädavalt seal, vaevalt teda keegi avas, ning oleks alati käepärast. Hooletusest tingituna ei tea ma nüüd ei oma vanemate ega oma vendade-õdede sünniaastaid. Arvestan nende vanust ja surma umbkaudu. Gottliebist venna kohta leiduvad need andmed teatmeteostes. Kõik, mis ma perekonna loost oman, on pärit mu isa juttudest. Harva, igiharva sellest kõneldigi, ja mulle näib, et keegi meist – Päevakestel üleskasvanuist – ei avaldanud selle vastu erksat huvi. Sünnipäevi meil ei peetud, õnnitlemise kombed olid meile võõrad. Ema juhtus vahel mõnele lapsele ütlema:

„Näe, täna sa päris tita moodi… Ega sa teagi, et sul eile sünnipäev oli. Kas nägid ilusat und?”

Too, kelle kõrvadele need sõnad määratud olid, ei vaevunud sageli vastamagi. Hiljem tõid ikka jõudnud lapsed tallu uusi kombeid ning moodsat käitumist, aga need välislaenud ei lisandanud talule uut võlu, pigem varjutasid vanu traditsioone.

Kirjutades neid ridu, huvitab mind üks mees, kellel pole minevikku ega õiget nimegi. Ta tuli pimedikust ja kadus pimedikku. Teda hüüti kaht moodi: Pirka ja Purtna. Tema välimusest pole antud mulle vähematki aimu, kuid ta olevat olnud pikakasvuline mees. Möödunud sajandi hakul, kümmekond aastat enne Liivimaa talurahva vabastamist, ilmunud mainitud Pirka, alias Purtna, kusagilt Läti radadelt Urvaste kanti. Mõisa ja pastoraati ei julgenud ta minna, paoskledes taludes. Rahvas suhtunud tasse usaldavalt ning abistavalt, sest polnud saladuseks, et mees oli hinghirmunud põgenik mõisa kari eest; võib-olla Marienburgi mõisast. Kas ta läti keelt oskas, jääb küsitavaks. Oleks ta kõnelnud puudulikult Võru-Valga murrakut või viibinud raskustes ennast mõistetavaks teha, siis oleks sellest säilinud kahtlemata kuuldusi. Nii julgen küll oletada, et põgenik pidi olema rahvuselt eestlane.

Kolanud mõne aja paosklejana, kadus ta urvastlaste silmist. Saamatu peakaotaja ta kindlasti polnud. Mingil moel, vahest ehk pimeda õnne teel, osutus talle võimalikuks saavutada kaitse tolleaegselt feodaal-suurvõimult v. Liphartilt. Elas vaheldumisi Lasva ja Loosi mõisas, võib-olla ka Vastseliinas. Kindlasti pidi ta mõnd kasulikku ametit oskama, sest muidu poleks mõisal olnud huvi teda peretada. Kui talurahva „priiuse” saabudes senistele nimetutele teo- ning orjushingedele perekonnanimesid hakati andma, ei jäänud Pirka-Purtnagi sellest ilma, pealegi oli ta siis juba naisemees. Minu veres tuikab ta lugu sellepärast, et ta oli mu isale vanaisaks.

Milline tõuge võis nime leidmisel mõõtuandev olla, sellest teadis mu isa kaht versiooni pajatada. Mõisamehena armastanud Pirka-Purtna pühapäevastel jõudetundidel üksindusse minna ning istuda ühe metsõunapuu all, mis ainult ülesuviti vilju kandnud. Ta kiindumus tolle karjamaise puu vastu olnud nii tugev, et ta igal jõuluõhtul selle okste alla pisikese lõkke süütas. Rahvas imetles seda, kuid mees ise seletanud, et ta teeb seda oma ema mälestuseks: ta ema olnud nagu õunapuu. Nime andmisel ta palunud olla – Uibo. Aga Uiboks ristituid olnud juba paar perekonda ees ning mõis ei soovinud enam uut Uibot.

Teine versioon on usutavam. Purtna soovinud jääda poolenisti oma hüüdnimede juurde, kuid painutada need algupärasusse tagasi: Purtneek. Nii pidi kostma eestlase suus lätikeelne Burtniek – üks pisijärvedest Põhja-Lätis. Kuid seegi soov ei tulnud rahuldamisele, sest tolle järve saksa- ja eestikeelseks nimeks on Asti järv. Mehele öeldud: oled Ast ja asi tahe.

Ma viibisin hulga aega arvamises, et Eestis ei leidu teist Astinimelist perekonda. Ometi sirgus kord Riigikogu valimiste puhul Saaremaal Asti-nimeline püsti. Tol mehel ja perekonnal pole aga Pirkast-Purtnast põlvnenud Astidega mingit hõimlust.

Nagu alles laususin, oli Pirka-Purtna perekonnanime saamisel juba abielus. Täpsemad andmed ta naise kohta puuduvad. Olevat kuulunud Võrumaal hästi tuntud Vreemanite sugukonda. Sellest abiellumisest jäi püsima muistsetele aegadele iseloomulik hõimluse tunnetamine. Vreemanid, kes omariikluse ajal muutsid oma tähendusrikka nime Veermaaks, esindasid vanade põllumeeste põlvkonda. Neid loeti õigusega jõukateks, nonde aegade mõistes isegi rikasteks. Miks sellisest perekonnast pärinev neiu või lesknaine hulkurist mehele läks, see on muidugi südamete saladus. Kodujumalate – penaatide – soostumine pidi tal kaasas olema, sest muidu oleks ta tegu hukka mõistetud ja unustamisele määratud. Kuid ei – vanade Vreemanite ja vanade Astide vahel valitses klaanivaim, mida nooremad põlved vaevu mõistsid.

Mäletan, kuidas mu isa oma Võrru sõidud ikka nii kohandas, et Vreemanite pool ööbida: Ninova külas, Võrust üheksa versta ida poole. Neid asus seal tervenisti kolm talu, kõik keskmiselt lasterikkad. Õhtul tulid vanaperemehed vestlema, konverentsitades koiduni. Lapsena ma nende juttu ei mõistnud; sageli eksles see sugulus- ja hõimlusastmete tihestikus – kes too või teine olnud ja mis tast saanud. Vaevu nad isegi selles orienteerusid, aga onu- ja lellepojad nad omavahel olid, vähemalt tituleerisid üksteist sellistena. Kord aastas külastasid Vreemanid Päevakestet. Ma võisin umbes kümneaastane olla, kui viimast korda neid nägin õige uhkelt õue sõitvat – ei enam ega vähem kui oksjonilt ostetud mõisahärraste tõllaga. Pärastised eesti põlved ei omanud enam säärast hõimlusest tingitud ühtekuuluvuse tunnet.

Ninova küla keskpõlvlastest omandas Richard VreemanVeermaa ülikoolihariduse. Minust umbes kümme aastat noorem, paistis ta silma elava poliitilise huvi poolest. Oli Kaarel Eenpalu valitsuses siseministriks. Ehkki üks meist oli Põllumeeste Kogude aktiivne tegelane, teine sotsialist, vahetasime tervitusi soojemalt, kui oleks tarvitsenud: möödane heitis olevasse veelgi hiliseid helke. Katsusime ka isaisade kombel mineviku aganatest ivakesi otsida, ent asjata. Pidime endile tunnistama: ei tea, ei ole aimu.

Tulles tagasi esimese Asti ja ta naise loo juurde, näeme võõristades, et nende abielust sündis ainult üks laps: poeg Jakob. Mingit haridust talle ei antud, ei saadudki anda, peale tähtede kätteõpetamise kodusel teel. Juhmiks ta ei jäänud, mis tõestub sellest, et ta vanul päevil rahvale jutlust ütles ja pühakirja ette luges. Töömehena polnud ta vist kuigi südi, sest ega teda muidu mõisa öö- ning väljavahiks pandud. Naiseks ta sai endale samast lähikonnast vaese talutüdruku, kelle väärnime ma ei mäleta. Ristinimeks oli tal Mai. Tema suguseltsiga, kui neid üldse oli, puudus Päevakeste talul suhtlemine. Mõeldavasti olid Maie vanemad saabunud Lasva kanti kusagilt võõrast kihelkonnast, venitades omaette kinnist kehvikute elu.

Iseloomulik ajale, oludele ning mõisa töörahva mentaliteedile oli päevade umbne ärakadumine. Inimesed sündisid, kännisid kasvades, kulutasid rängas vaevas oma jõu ning surid, ilma et sellele mingit teravat tähelepanu oleks omistatud. Nii näiteks ei mäletanud enam keegi, kus, kuidas ja millal lõpetasid oma elupäevad Jakobi vanemad – Pirka-Purtna oma naisega. Nende hauda ei külastatud kunagi, ei tuntud selle asukohtagi, just kui oleks toonane põgenik sukeldunud tagasi sinna, kust ta ilmus, ning viinud naisegi kaasa. Pime eesriie rambivalguseta.

Minule võiks see teatud lohutuseks olla, sest lõplik kadumine on lõplik vabanemine. Aga minus pole veel lõplikku; pole ka vabanemist. Tahaksin teada olulist tollest mehest, kes tulles kustutas oma jäljed, minnes ei põhjustanud mälestuskellade helistamist. Ma usun, mõned tema ajedest elavad minus ja mu lastes edasi. Moosese ja Aaroni jumalast väidetakse, et ta olevat püha vihaga jumal, kes tasub vanemate patud laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni. Olgu see nii. Mind see ei häiri, sest ma ei tea, mis on patt. Ja kuni ma seda ei tea, pole mu jaoks pattu olemas. Kuid ilmalikest tõdemistest teame, et pärilikud impulsid võivad kanduda pikaski ketis lülidest lülideni. Mitte kunagi ei sarnane järelpõlve eneseavaldused eelmiste põlvede omadega täpsustatud žestidena. Impulss annab tõuke; tagajärjed olenevad löögi tugevusest ja miljöö omadustest. Kasutame peamiselt neid impulsse, mis meis prevaleerivad. Selles seisabki meie saatuse saladus. Olen hakanud arvama, et kuna ma ise, mu vend ja mu lapsed – kõik meie tallame pagulusteid, jälitatavad korduvalt mitmesuguste võimude poolt, siis peitub põhjus ehk tolle mehe reageerimise võimeis, kellelt pärisime oma nime.