Kevad tol Issanda aastal hilines. Haanja veed pääsesid valla juba aprilli keskel, uputades Piusa jõe luhti, kuid äkitselt pöördus pakane tagasi ning tinutas sula kinni. Vidrik Astile oli antud mõisa poolt kahe hobuse plaanvanker ülekolimise kergendamiseks. Kui kolijad Tammeniidu-nimelisse luhta jõudsid, oli ujuvee ülemine kiht tugevasti kirmetanud. Jää killunes hobuste kapjade all, lõigates just kui klaasiga nende sääri. Hobused tõrkusid edasi minemast. Siis ei jäänud muud nõu, kui et mehed ise pidid jää veoloomade ees puruks trampima. Maantee süvikute kohal sukeldusid nad poole kehani vette. Plaanvankri taga paterdas Vidriku enda hobune, vedades puurummudega töövankrit. Vidrik ei valetanud pärishärrale, et ta oli noil ajul vaid kahe jala omanik; jättis targu mainimata, et ta taskus krõbises kümnerublane paber ning et ostetav hobunegi oli juba valmis vaadatud.

Orava mõisa õu kujutas endast kevadeti ja sügiseti ühtainust põhjatut porikasti. Nüüd, ootamatu pakase saabudes, polnud pori ei päriselt külmunud ega päriselt sula. Tugev loodetuul kuhjas järve lahtist jääd härraste häärberini. Jälle sattusid kolijad kitsikusse, millest neid moonamehed ühisjõul välja aitasid: rahvast jõlkus hoonete vahel rohkesti, sest oli parajasti pühapäev.

Sealtpeale jätkus ränd küll labusalt – ent kauaks seda. Kahekolme versta järel algas mets, kus kolijatel tuli maantee maha jätta ning siirduda aegade algusest saadik hooldamatule sügavrööbastikulisele padrikuteele, mille hakk viis järsult alla. Plaanvanker kolises, just kui lükkaks teda vedur tagant; veeres paar sülda edasi ning peatus umbojakese kohal, esimene rattapaar ühel, tagumine teisel pool kraavi. Sealt ta enam ei liikunud, sest puudevaheline tee oli ta jaoks hoopis kitsas. Mõisamehed ladusid koli kartsase muru peale, tegid endile lõkke ja asusid sealsamas ööbima. Tuliuued asunikud jätkasid oma vara vedamist töövankril ning seljatsi. Hommikuks tulid nad sellega toime, olles sipelgaina metsa all edasi-tagasi rännanud.

Kuus hinge oli neid: toonane öövaht oma naisega, nende uusperemehest poeg Vidrik oma noorema venna Andrega ja viimaste kaks alaealist õde. Pilk, mis päikesetõus neile avas, polnud kuigi lohutav. Tuul oli öö jooksul lakanud ja Mädasoo kohal lamas liikumatu udu. Tegova karjamõisast teispool sood paistis vaid rehekatuse hari. Sellest vasemal oli lapike setude karjamaad imelikul kombel udu seest välja lõigatud. Ta mättaselt ruskjal pinnal läiklesid jääplaadid, külmalt ning kõledalt, nukker võsastik neile raamiks.

Juba siis, kui mu isa tulevasele Päevakestele alles esimesi ihatsevaid pilke saatis, oli rahvas teda hoiatanud ning manitsenud: ära, rumal poiss, sellesse näljapesasse poe. Linnud seal laulavad ja on rõõmsadki, aga inimeste soolikad löövad hädapilli. Seni pole seal keegi joonele jõudnud. Kevadel soliseb jääsula jaanipäevani; sügisel algavad öökülmad veel enne pärtlipäeva. Suvel aurutab soo hallaudu, mis langeb roostena kapsalehtedele ja poogib viljapeadesse tungalteri. Pole seal õiget peretajat olnud, ei jaksa ka sina selleks saada.

Vidrik Ast läks siiski. Talu senine kasutaja, nimepidi Sonne, oli oma pere juba ära saatnud; ise ootas, vist uudishimust virgutatud, vastse rahva saabumist. Seisnud harkis jalu õuel, ühes suunurgas nöbi varrega savipiip, teise suunurgaga ajanud juttu. Öelnud Vidrikule – ei tea, kas kahjurõõmsalt või parastavalt –, et tema olevat oma elupäevad siin ära raisanud, hakaku nüüd uus nuputaja omi päevi raiskama. Malk huntide jaoks olgu alati käepärast. Mannat siin ei saja. Kui koer mõne metslooma maha murrab, siis jäta talle pea ja sõrapooled; söödavad palad pea endale. Või naa! Sul polegi peni? Siis hakka küll aegsasti haukumist õppima; ehk saad selle veel õhtuks ära õppida. Aga kui uus rahvas oma hapupiimamannergu ja leivakoti lahti lõi, võtnud sõnakas vestleja piibu suust ning olnud esimene toidu jaol. Pahaks talle seda ei pandud, sest kohe ta lahkuski, olles toppinud taela ja tuleraua taskusse: muud tal polnud kaasa võtta.

„Mis sest viitmisest… peab minema. Aitümat ma teie jaoks küll ei raiska, aga kurja sõna ka ei ütle. Elage, nagu kellelegi varaks pandud.”

„Kuhu sa nüüd lähed?”

„Tsäh! Eks jalad vii. Kus sant oleks mujal saks kui mõisas. Olgu härral kas või härg kaevus, moonamees mõõdab oma tööd lokulauast lokulauani. Maaubinad ja silgusoolvesi olgu ikka laual. Nojah… jääge’s pealegi jumalaga.”

„Jumal sullegi kaasa! Kui satud jälle meie kanti, tule öömajale.”

„Minul – kus õhtu, seal öömaja. Ei taha ma võõrast varjualust.”

„Vaevalt ta sulle võõras…”

Mu isa arvas mineja turristunud käitumist õieti mõistnud olevat: peletada hooplemisega haledust hinges. Kiitles küll, et jalad ise viigu, aga igast sammust paistnud ebakindlus ja tõrksus. Sääremarjad nägid, mis neist maha jäi; ent põlvedki tahtsid seda näha. Tollest too aeglustamine ja kohmitsus. Mees eemaldus takerduvi jalu ning vaatas aeg-ajalt tagasi. Läks… seisatas jälle, kuni ületas põlluvahetee. Seal hõlmas mets ta enesesse, nagu kõiki teisigi, kes Päevakestelt maanteele tahtsid jõuda.

Jüripäev oli maata rahvale kuri päev. Aga Päevakeste omad polnud enam maata: neid kandis lootus, olgugi maahind alles tasuda. Kuidas talu mured ja rõõmud seal peremehele vakka ning perenaisele põlle langesid; kuidas tagandati mets järjest kaugemale, avardades senist kolme põldu ning võimaldades uute külvipindade loomist; kuidas soetati talule kari ja peletati luupainajad loomade kallalt; kuidas sobitati laste nutupillisesse suhu naeruviled; kuidas ehitati talule vajalikud hooned, – seda ei saa ma jutustada, sest ma ei näinud seda: olin oma vanemate viimane laps, kõige hilinenum pereleivale trügija. Vanemate jutust vaid kuulsin, et esialgsetest viletsatest hoonetest polnud säilinud ühtki. Vana elamu, poolenisti suitsutare, ühise katuse all rehega, põlenud maha. Tall ja laut lammutati. Aeg pikk või lühike – tõusid uued hooned; elumaja ning kolmejärguline rehi imejämedatest männipalkidest, milletaolisi pole sattunud nägema moodsas Eestis.

Olen kirjutanud Päevakeste sugestioonidel novelli „Kuldlind”. Gustav Suits ristis selle kusagil „ühe leinamaja legendiks”. Ta oli õigustatud seda ütlema, sest novellis eneses tõlgendatakse vana perenaise mõtteid elust ja kaduvusest nagu unne suigutavat muinasjuttu: „Ta ongi muinasjutt meist enestest, unistustes loodav legend.” Gustav Suits ei sattunud kunagi Päevakeste tallu, aga Friedebert Tuglas külastas seda hulk aastaid hiljem, mil mind seal enam polnud. Ta leidis talus ainult ühe Asti-nimelise hinge: mu raugastunud õe Anne. Täpselt kõneldes oli temagi nimi abielludes muutunud, kuid ta pidas kinni oma sünninimest. Talu õitseng oli tollal juba pudenevatest õitestki paljas. Ometi väitis Tuglas, et ta veetnud seal paar päeva „Kuldlinnu” meeleoludes.

Võisin kirjutada mainitud novelli tänu erandlikule lapsepõlvele. Olin muidugi kuulnud nääklevatest naabritest ning tülitsevatest perekondadest, kuid kogemuslikke elamusi võimaldavat lähedust meie perekonnal nendega polnud. Andrese ja Pearu tüübid, kui neid leidus, asusid meist kaugel. Päevakeste talul polnud piirinääklusi naabritega ega põrnitsemist kodus. Oli meilgi oma naaber, külgkülgse läheduse tõttu otsekui paaristalu. Suhtlemine meie vahel ületas sõpruse piirid, omades sugulaslikku heasoovlust. Isegi koerad kuulusid nagu kahele perele. Ma ei saanud ega saa praegugi tajuda „kodu” mõistet lahus südamlikkusest ja soojusest.

Oli kitsaid ja kurbi päevi. Lein ja lahkumine tõi talu silma vahel pisara. Hirmupilvedki käisid sealt korduvalt üle. Suurt õnnetust ei juhtunud. Eluvool mu noorusmaal oli ühtlane ja katkestamata. See sisendas minusse usaldusliku lähenemise inimestesse ja väärtustas mu hinges „kuldlinnuliku” pärimuse. Pärastine kogemuste pealekasv kalestas selle üle kaane, rohkesti inimpõlgustki, kuid kaane all lämmib ikka veel jaatavat elutunnetust; kuulatan rauganagi muinsushelinaid, nii ebakõlalisi maailma tänapäevas.

Oleks ekslik pidada „Kuldlinnu” lugu päriselt reaalseks looks. Ta on vaid peegeldus läbi mu mäluakende inkrusteeritud klaaside. Ma ei liialda, ei võltsi selles. Püüdsin lugeda oma sünnikodu silmadest tema tõde, kuid paratamatult on elu enese tõde hoopis proosalisem, tuhmim ja karmim kui selle ilukirjanduslik peegeldus. Lõpuks polegi „Kuldlinnu” lugu meistri poolt egoistlikult raami suletud Päevakeste lugu, vaid omaette peatükk teoorjusest vabanenud eesti talude lugulaulus; igatahes – mitte dissonants selles.

Kui ma nüüd merede tagusest kaugusest oma sünnikodule mõtlen, siis näen ma seda täies tervikluses ja kõigis detailides, mis ma endale lapsepõlvest mällu olen talletanud. See ei ole kogumik värvilisi pilte, ei ole galerii ega panoraam, vaid sõnades vaevu kirjeldatav plastiline kujund, mida ei saa maalida lõuendile ükski pintsel ega päevapildistada ükski aparaat, sest see haarab ühteainsasse fookusse kogu talu olemuse: selle hooned, künni- ja söödimaad, metsad koos raiestikega, lausmikud soosaartega, kopli oma võimsate kaskedega, maismaised allikad ning mudajõekesed metsades; liidab samasse tervikusse veel naabertalugi hooned ning selle heinamaise kopli ilukaasikuga sooveersel künkal. See imelik pilt on nagu mitmepinnaline projektsioon, ent siiski lõimest lõimeni ühiseks kangaks kootud, seostatud oma liitosades just kui matemaatiline valem. Ta ei koosne üksnes ruumi koormavaist staatilistest elementidest, vaid ilmestab ka aegade muutuvusest põhjustatud moondumisi. Ta elab, areneb, omab mõtteid ja meeleolusid. Mu kujutelule esineb see ainsas haardes algusest lõpuni, nii nagu mulle seda kaasa elada ja tunnetada anti. Näen inimesi nende igapäeva askeldusis, näen, kuidas käitusid loomad. Oleks kui sekundi murdosasse mahutatud poolteist tosinat aastaid, millesse kuulub ka mu enda isik irdamata osana.

Pilt on seda sugestiivsem, et järgnevate aastakümnete voor on tükeldatud sektoriteks nii ajas kui ruumis. Seal rändan ma otsekui ühest näitushoonest teise. Igale paviljonile kuulub eri värving ja erisugune sisustus; ühendus nende vahel on vaid hapra seosega. Vaadeldes üht maalingut, pean teised vaatefookusest kõrvaldama. Võib-olla tuleneb see sellest, et mu ränd on olnud siksakiline: sattusin elama mitmetes maades, pidamata ühtki neist püsivaks asupaigaks. Nad kipuvad mu mälus tuhmuma, taandudes iga uue kohavahetusega järjest kaugemale. Püsima on jäänud vaid Päevakeste lähedus ning hingelisus.

Ma ei tea, kas kõik inimesed näevad oma sünnikodu ja lapsepõlve sellise jäädavusena; kaldun arvama, et küllap vist. Sest kodu asub meis enestes. Temast väljuvad meie maailma tunnetamise alged; ta on meie areng ja meie isiksuse kujunemine.