Paistab, nagu oleks ta oma ainsale pojale, Jakobile, pärandanud vähe oma pulbitsevast vaimsusest. Minu isa seevastu kuulus rahutu hingega tüüpide hulka, olgugi mõistuselt ja instinktidelt püsivalt tasakaalustatud; ägenes ruttu, ilma et kaotanuks enesevalitsemist. Armastas tegelda väljaspool kodu ning koormata ennast ühiskondlike ülesannetega. Jakobi päevad veeresid ühtlaselt ja rahulikult. Nüüd puhkab ta Vastseliina surnuaial ühise kääpa all oma naisega.

Mu ema oli kositud Orava valla Kahkva külast, mis asub Räpinast Vastseliina kulgeva „suurtee” peal, Päevakestest kahe tubli versta kaugusel. Suurteedeks kutsuti noid kaardistatud teid, kus peeti teatud korrashoidu – kuhu veeti kevadeti koormate kaupa kruusa rööbaste ning haudade katteks. See ülesanne asus naturaalkohustusena taludel, igale talule kooskõlas ta suurusega vastav osa teest juba ostu-müügi lepinguga kindlaks määratud. Mõisad jätsid oma majapidamise teekohustusest vabaks, loovutades ainult sõmerjaid künkaaluseid, kust maksuta kruusa võis ammutada. Sageli asusid „kruusahauad” parandatavast teeosast õige kaugel.

Lisaks suurteele läbis Kahkva küla veel tavaline külatee, venides Päevakeste nurmede ja Orava metsade kaudu Petserisse. Võru ning Pihkva maakonna piiril ühines see Värskast tuleva külateega. Neid armetuid teise järgu sõidusooni ei parandatud kunagi; vihm taevast ja loodusjõud maa seest pidid neid korras hoidma. Talvel olid nad siiski sõidusoodsad.

Kahkva küla oli tekkinud Mädasoo kaldale juba ammustel aegadel. Minu lapsepõlves koosnes ta paariteistkümnest talust, kõik keskmiselt jõukad. Ja ta oligi ainus Päevakeste lähikonna küla, kui mitte arvestada setu külasid teispool sood. Mu ema sündis seal Sääga talus noorema peretütrena, nime poolest Marie Täht. Ta isa kutsuti Sääga-Säägaks, ema – Sääga Imäks. Mõeldavasti omistas rahvas neile need hüüdnimed alles siis, kui too vanade paar ealt juba sajale lähenes: mõlemad nad kandsid oma päevade koorma sajast aastast tublisti kõrgemale.

Kõneldi, et lapimaade terviklikeks kruntideks „ajamisel” langenud Sääga talule vanemad ning paremad põllud koos õuealuse kopliga, kuhu valgus küla virts ja ramm. Sellega püüti põhjendada Sääga talu ettejõudmist teistest taludest. Igas väites peitub tükk tõde. Suurim teene pidi siiski langema Sääga peremehe tublidusele, ahnusele, kitsidusele ja halastamatusele nii iseenda kui pererahva suhtes. Kui teistes taludes alles silmist und hõõruti ja vikateid „tikutati”, olnud Sääga omadel rohi juba kaarde löödud. „Ega vikat niida, niidab koidueelne kaste,” tavatsenud vana Sääga lausuda. Jõululaupäeva õhtuks sõitsid teiste talude rahvad kirikusse, Sääga koormas regedele küttepuud ning läks Pihkva järve taha kaubareisile. Selleks oli tal ka sulane – rohkem karutapja kui tossipussike. Pastor jagas pühapäevarikkujale noomitusi, aga Sääga-Sääga vastanud:

„Ma pole laisk sulane, kes selle, mis Issand minu kätte usaldanud, jätaks tulutamata. Igast punnast peab saama mitu punda.”

Mu ema mälestused sünnimajast polnud kuigi rõõmsad. Hoolimata talu jõukusest, püütud kibedal hooajalgi palgalist tööjõudu võimalikult mitte kasutada. Mõisasse teopäevade „tasategemiseks” saadetud neid, kes rammult nõrgemad. Mõis nurises, kuid Säägal sealgi paras vastus: „Ega mul ole töövaimude asemel piisonihärgi anda!” Mu ema oli alles leeriealine, kui ta mõisa heina- ning rukkiteole käsutati. Palavatel päevadel töötanud naised ja tüdrukud ainult särgiväel – palja jalu, sääred marraskil. Harva kandnud too või teine neist undrukut, sest tolleaegsed undrukud olid paksvillased, rasked ja liiga soojad. Meeste riietus koosnenud poollinasest „hammest” ja takupükstest. Ehkki mõisavõimude karistamise õigus oli juba aegunud, kõndinud rukkipõimajate kannul kubjas piitsa või nüblikuga. Juhtunud tihti, et ta mingis vihakiusus nägusamatele tüdrukutele nähvaka säärde valas. Kodus ei tohitud sellest iitsatadagi, sest siis öeldud: „Laisk saab ikka malka.”

Sääga talus valitses sama traditsioon, mis paljudes teisteski täistaludes: peremehe õigused anti isalt vanimale (esimesena sündinud) pojale. Teistele poegadele määrati hüvitus võrdlemisi kasina rahasumma näol või osteti pikaajalise laenu varal mõni võõras laokile jäetud talu. Tütarde asjaks oli mehele minna ja leppida rõivavarustuse ning paari mullikaga, mis neile kaasavaraks määrati. Sellest paratamatust ebaõiglusest tekkis rohkesti perekondlikke tülisid. Sääga-Säägale ei valmistanud talu pärandamise küsimus raskusi, sest tal oli küll mitmeid tütreid, kuid üksainus poeg – Jaan.

Minu tutvus Sääga taluga algas siis, kui talu juba Jaani kätesse oli antud. Esimesed käigud sooritasin sinna ema käekõrval. Pärast lippasin üksipäini, olgugi teekond lapse jaoks pisut pikk. Läksin hea meelega ning rutates, sest mul oli seal erksaid kostitajaid. Kõigepealt mu sõtse ja onunaine – mõlemad nad ühesainsas isikus, sest sugulus Päevakeste ja Sääga vahel oli ristlõimene: oli toimunud õdede vahetus kahe abielluja mehe vahel. Pulmadki peetud ühiselt. Mu isa kosis Sääga Mari; Sääga Jaan – Päevakeste Hellu. Mu võluvaimaks peibutajaks polnud ometi Hellust sõtse-onunaine, vaid vanaema – toosama Sääga Imä, kes oma karuohakasest mehe ümber olevat olnud keerus just kui roheliste nuppudega kassitapp. Kõneldi, et ta häält peaaegu ei kuuldudki talus, aga ta hõng hõljunud kõikjal. Hoolimata iseloomude vastuoksusest, valitsenud mehe ja naise vahel kooskõla. Perenaine saavutanud leebusega niisama palju või rohkemgi kui peremees valjusega.

Minu jaoks olid mõlemad vanad juba liiga vanad, tõmbunud perekonnaelustki tagasi. Tänu sellele võis vanaema valada ülejäänud helluse oma noorema tütre viimsele põngerjale. Ma ei tea, millisest imelaekast tulid vanaema kompvekid, šokolaadikillud ja präänikusõõrid, aga nad tulid, just kui muinasjutu tuvi munetud, ja olid alati mekis minu mokkadega. Sõtse meeallikas oli mulle teadupärane, kuigi ma mesipuudest kaugele hoidusin. Marjadest ma suurt ei hoolinud, sest neid olid koduski kõik põõsad täis. Aga kui sõtse kollast saia sõi ja rosinad minu jaoks tassi korjas, siis ma uskusin, et ta on ikka tõepoolest väärt sõtse. Rosinaid ma ei osanud marjadeks pidada, vaid arvasin, et need on ühe kuldputuka munad, nagu kinnitas kõikteadja rätsep Kimm.

Onu Jaan – ta võis vajaduse korral ka sõtsemees olla – tegeles alati õues või oli koguni sepale läinud „adrale uut nina panema”. Saanud peremeheks, ta oli lasknud uue elumaja ehitada – minu meelest lausa toreduse: kolm tuba, kaks esikut ja maailmatu köök. Vanad kahekesi asusid kõige tagumises toas. Sääga-Sääga oli notaril lasknud kirja panna, et ta annab talu küll pojale, aga poeg peab maksma vanadele, kuni ükski neist veel elus püsib, poole aastasulase palgast ning andma neile ülalpidamise, mis väärib peremeest ja perenaist. Selle printsliku apanaa žiga oleksid mõlemad tagasitõmbujad võinud lilli liigutamata mõnuleda. Aga Sääga-Sääga poleks käsi rüpes hoides olnud enam viimast popsigi väärt. Kõikjal ta nuuskis, iga asja ta katsus ja iga töö juures tahtis olla vägimees ka siis, kui sada aastat kukkus käona ta turjal. Kuid nurisemise ja „õpetamise” oli poeg talle ära keelanud.

Vanaema veetis suurema osa päevast tagakambris, kus hõljus kummalisi aroome. Ta pidi olema asjatundja lõhnaõlide alal, mida keetis ning leotas ise küll kummelist, küll maarjaheinast. Kui enam midagi tagavaras polnud, võeti tükk suhkrut ja põletati see siirupilõhnaliseks suitsuks.

Mäletan istuvat teda voodiserval pooleni kootud suka või kindaga näppudes. Näis kogult väikesena ja haprana, hallid juuksed hoolikalt tanu alla peidetud. Tõstis aeg-ajalt hallide silmade kulme ja lauge, just kui võideldes lühinägelikkusega. Voodieesriidel oli vaid jalutsipoolne osa lahti tõmmatud. Kinnise poole tagant ilmusid nood ahvatlevat maiused, mis olid kui osa vanaemast enesest. Üksindust jagas vanaemaga ta väheldast kasvu valge puudel. Mitte säärane moonutis kui linnadaamide puudlid – veidrikeks pöetud, tutt rootsiku saba tipus. Vanaema puudel oli ühtlaselt ning üleni valgevillane, päris säbrune lammas. Ometi ei meeldinud ta mulle, sest näis, nagu oleks ta varjanud oma pruntis mokkade taga irevil hambaid. Ka nimi oli tal võõrapärane – Sisor. Kuidas sattus külanaisele puudel, jäägu mõistatuseks.

Majarahvas vahtis tagakambri poole pisut kõõrdi. Pandi ju tähele, et selle elanike paar ei lahkunud toast ealeski üheaegselt: viibigu vanamees kui kaua tahes eemal, pidi eit truult tuba valvama. Põhjuski oli muigajatele mõistetav: teati sosistada, et voodi põhukotti olid peidetud rahapatakad. Praegu, mõeldes vanade umbusule, ma ei arva, et too sääst oleks ületanud palju paarisada rublat, aga Sääga-Säägale oli see muidugi üheväärne hingeõndsusega. Julgeoleku huvides ta hoidis voodipeatsi kõrval terava otsaga raudkangi. Kord tulekahju puhul – mitte oma talus, vaid naabruses – tahetud vanalt kangi saada. Vana löönud kogu rammuga vastu: kas tulite mind röövima?

Vähe on mul teistest igiammustest inimestest nii selget mälupilti kui Sääga vanaisast. Käies esimest talve koolis, jäin ma tuisuöödel ikka Säägale ööbima. Olesklesin vanadega tagatoas soojuses ning mõnususes. Vanaisa pikk ja kõhn kogu ei sobinud hästi istumiseks; sel põhjusel ta enamasti kas lamas või nõjatus ahju najale. Oli alaliselt laetud uudishimu ja kärsitusega. Tahtis kuulda, mis peretoas räägitakse. Surus kõrva ukselahkme vastu; püüdis kinni iga vestlejate sõna, vahel omaette itsitades. Selles pingutatud poosis oli ta lahtine palgepool just kui vanast plekist kõrva, nina ja kulmude kujuliseks taotud. Sorakil kitsehabe langes õlateravikule, varjates suud ning lõuga. Põlvini ulatuva ürbi alt paistsid tikksirged sääred – luu ja nahk vaid. Võis seista selliselt liikumatuses, avaldamata väsimuse tunnuseid. Sekka vaid viipas minule näpuga, et kuulaku mina kah. Ei pidanudki mind endast halvemaks. Ja kui ta kõigi meelest ihne oli, siis mitte minu meelest. Mu lahkudes pistis ta mulle alati viiekopikalise pihku, noomides hoiatavalt:

„Ära pilla, ära raiska! Kes kopikat ei hoia, too rublat ei näe.”

Vanaisa surm möödus minust mingipärast märkamatult. Koduste suust kuulsin, et ta oli heitnud hinge kuu või paar enne saja ning kuue aastaseks saamist. Vanaema nägin viimati õige haletsemisväärses olukorras. Ta polnud enam Sääga talus, sattunud haigestuma oma vanema tütre kodus, mitte kaugel Kahkvast. Oli palav suvepäev, kui ma oma emaga sinna jõudsin, juba ette teades, et varsti pidavat tulema peied ning et kompvekisaak on nüüd ikalduses. Vanaema lamas, avamata silmi, kostmata küsitlejatele. Kaotanud meelemärkuse, ta ei neelanud enam toda piskutki, mis talle teelusikaga suhu topiti. Nii kestnud ta halvatus paar nädalat. Surres avanud ometi korra silmad – surisilmad. Oli vanaisast ainult natuke noorem. Peab imestama, et nii kõrgesse ikka jõudnud inimene nii visalt surmale vastu pani.

Mõtlen tollele talurahvast abielupaarile sooja sisetundega. Ei taha uskuda, et too ivake vitaalsust, mis nad minulegi kahtlemata pärandasid, oleks negatiivne.