KOKKUTULEK

Hommik, nagu kõik maailma hommikud, toob ju tavaliselt endaga kaasa teise meeleolu ja justkui annuse uut energiat. Nii oli nüüd minugagi. Vahepeale oli jäänud teadmatusega täidetud kuristik nimega öö. Midagi oli selle teisel kaldal siiski teisiti. Ebameeldiv tunne võõrast helistajast ja ta häälest oli peaaegu hajunud. Mu nõrkus ja kõhklus olid kadunud. Teadsin üsna kindlasti, et ma sõidan sinna Veneveresse. Ehkki olin peaaegu veendunud, et too kõne polnud mõeldud minule ja et ma satun ilmselt võõrale kokkutulekule. Kuid mis siis sellest, ongi põnev, utsitasin end ja oma kujutlust tagant. Nii et ma haistsin mingit happeningi-taolist sündmust. Võimalik, et kohtan seal oma nimeteisikut, toda teist Enno Poodnekit, kes pidi ju eksisteerima. Sest polnud võimatu, et ta on mõnel teisel viisil kokkutulekust teada saanud. See juba oleks midagi – toimuks samanimeliste osakeste kokku põrge, he-hee!

Aga veel valdas mind mingi paheline põnevus, millele ma ei osanud õieti nimegi anda. Kujutasin juba ette, kuidas vaa tan näkku võõrastele inimestele, kes on minust ümmarguselt kümme aastat nooremad, kuid siiski ka üle keskea, ja nemad vaatavad ehmunult mind, ning siis tutvun ehk ka tolle sala pärase helistajaga, me vabandame vastastikku ja lõpuks saame kõik koos suutäie naerda. Või ma osutun peamiseks põhju seks ja ühtlasi tunnistajaks, kuidas ühe rumala inimese eksitus rikub ära kogu ilusasti kavandatud kokkutuleku. Kõik oleneb ju ka sellest, kuidas nad asja võtavad, kui ammu nad pole kokku saanud. Kas ei jääda aja jooksul võõraks isegi nendega, kellega oma õrnas põrsapõlves on koos ühes pingis istutud, ühe ning sama söögitädi suppi ning soustiga kartuleid söö dud? Algkooliaastad, see on siiski nagu teisel planeedil elatud aeg, ja mälestused sellest pärineksid justkui teisest elust…

Selliste mõtetega asutasingi end teele.

Teadsin, ja ilmselt arvestas ka too tundmatu helistaja, et sõidan autoga, niisiis vana Audiga, mis teenis mind juba ligi kümme aastat. Või mille muuga sinna pääsekski, sest buss ei tulnud kõne alla, tegu näis olevat kõrvalise kohaga. Ja oma autoga olen ju ka võimalike ootamatuste vastu kõige pare-mini kindlustatud. Sest võib-olla ma ei leiagi toda Vene veret, toda koolimaja kohe üles? Olgugi et olin hommikul selle kohakese „Eesti maanteede atlasest” üles leidnud. Minu eas ei saa enam sellise muretusega nagu tudengiaegadel teele asuda. Et sa ei tea, kus puu all hilisel öötunnil oma magamiskoti lahti rullid.

„Kolm kilomeetrit enne Mäeküla paremale,” pomisesin endale nina alla, kui autosse istusin ja seda käivitasin. Kuid mootor ei võtnud esimesel katsel taha. See polnud kuigi hea oomen. Igatahes minule, kes ma olen hakanud igasuguseid endeid tähele panema. Ja ma jõudsin juba mõelda, et mu autogi vananeb koos minuga, kui mootor siiski teisel katsel käima läks.

Kuigi sõitsin normaalse kiirusega, venis sõit kuni Mäoni harvanähtava aeglusega. Palju oli raskeveokeid – ja ma ei armasta möödasõite. Nii et kahest tunnist, mille ma olin plaaninud kogu teekonnaks, hakkas juba pärast Mäod väheseks jääma. Pealegi sattusin edaspidi teeparanduste jadale, ühesuunalisele liiklusele, kus mu ees kõikusid pidevalt kõrgete veoautode või liinibusside porised, punaseid tulesid vilgutavad tagaosad.

Lisaks algas mõni kilomeeter enne Mäeküla vihm. Sügise õhtu vihm pluss pime asfalt – see kokku on midagi säärast, mis moonutab reaalsust ja see moonutus ulatus nüüd minuni sooja kabiini. Ja eriti ei aidanud ka autoraadio kruttimine. Sealt kostis vaid mingeid raginaga segatud kuuekümnendate meloodiaid, teelolijate raadiojaama poolt eetrisse paisatud. Ja iga klaasipuhastaja tõmme oli nagu kellegi käsi, saatuse suletiib, mis pühkis järjekordse pildi ja pakkus asemele teise, samasuguse, siis aga, rahuldumata sellest, kustutas taas hetke lise vaate – puud, maanteepostid, teeviit – ning pakkus ase mele kolmanda, eimidagi sisaldava. Ähmasus, klaasipuhastaja kaar, hetk selget teed, ähmasus, klaasipuhastaja kaar, pime tee, punased tuled, klaasipuhastaja kaar…

Siiski, vastupidiselt kartusele ei maganud ma teeristi maha. „Venevere 8 kilomeetrit” kuulutas teeviit selgelt. Umbes viiekuue kilomeetri järel tabasid mu Audi prožektorid teist, isetegevuslikku teeviita, milleks oli lihtsalt ühe vaia külge kinnitatud noolega papitükk. Vihm oli küll jõudnud seda juba leotada ja tähed olid laiali valgumas, kuid ometi suutis see teatada kõige olulisema: „Saareküla kooli kokkutulek 2 km.” Seega, ma olin õigel teel. Ja kokkutulek oli reaalsus.

Kohe jõudsin veel kitsamale teele, kolmanda klassi maan teele, nagu seda vanasti nimetati; madal pajuvõsa kahel pool teed surus seda veel kitsamaks. Kuid ma ei mõelnudki kiirust alandada. See oli viga! Järgmisel hetkel ründas mind oota matu ja arusaamatu nõrkushoog, mis võis olla ka kogu aeg takerduva sõidu ja närvipinge loogiline tulem. See ebakind lus kandus rooli hoidvatele kätele ja ka jalgadele. Tahtsin vist nüüd pidurdada, ent mu jalg gaasipedaalil hoopis nõksatas ja auto justkui hüppas. Samal hetkel tabas seda midagi tuhmi löögi taolist, nagu oleksin põrkunud millegi vastu või kellegi teel olnuga kokku. See polnud jäik põrge, vaid mingil moel järeleandlik takistus. Õigemini, mu auto tunginuks justkui mülti; see oli hele, paksu udu värvi ollus, mis pressis nüüd vastu autoaknaid, kuid kabiini õnneks ei pääsenud. Vaatevälja polnud enam millimeetritki. Jah, auto klaasid jäid sellest löö gist terveks, jõudsin mõelda, aga ma ei tea, kas hetk oligi just õige sõna. Samuti on mul raske öelda, kaua see seisund kestis. Võib-olla kõigest paar sekundit, võib-olla pool minutit. Auto igatahes liikus täiesti omasoodu, pimedalt edasi ja tee ilmselt jätkus selle rataste all. Kuid tundus, et löök, mis oli tabanud mu Audit, oli tabanud siiski ka mind ennast, mitte niivõrd füüsiliselt kui vaimselt. Ma olin nähtavasti kaotanud mingiks ajaks reaalsusetunde – ja justkui midagi koguni endast. See oli mälukaotus ja polnud ka. Mingi ajaühiku jooksul ma ei teadnud, kes ma olen või kuhu tahan jõuda.

Järgmisena sülitas – vist oleks kõige õigem just sellist verbi kasutada! – too mass, too mült, minu ja mu auto endast välja. Auto sööstis justkui rakett edasi, ja see polnud kindlasti mitte mootori jõud, mis talle säärase kiirenduse andis. Suutsin vaevu masinat teel hoida, kuni mootor jälle vedama hakkas ja taas olid kahel pool teed kidurad põõsad ning kohe saabus ka esimene kurv.

Pärast, jah alles pärastpoole meenus mulle, et olin kunagi taolisest seigast lugenud ühest Clifford Simaki teosest, mille pealkiri polnud isegi oluline, sest see peakiri ega meenutus ei muutnuks edasises enam midagi.

Ühe käega roolides ja teisega meelekohta hõõrudes läbisin järelejäänud tee. Raske oli sõita. Sest tunnetus oli mässitud kui mingisse ämblikuvõrgulisse. Just nimelt võrku, samasugusesse, nagu nüüd nägi välja auto külgpeegelgi. Kõik mu reaktsioonid näisid olevat aeglustunud. Lõpuks muutus mu sõit lausa venimiseks, mille põhjuseks oli muidugi ka mudane tee. Otsisin nagu hättasattunu selle tee servast mõnda märki – kilomeetriposti, mõnda uut teeviita –, mis oleks mul võimaldanud reaalsusetunnet tagasi saada, kuid ei leidnud midagi, veel vähem mõnda tuld, mis oleks osutanud inimeste elulale. Ainult see auto enda tulede ees sündiv mõnekümnemeetrine lõik teed, mis kohe kadus olematusse ja andis koha uuele.

Ent siis ootamatult olingi vist päral – teed, seega siis tervet maanteed tõkestas luitunud hall värav, sellel samasugune papinelinurk nagu mõni aeg, aga oh kui palju aega tagasi, ja papitükile oli samade hoogsate-hooletute trükitähtedega kirjutatud – ei, seekord siiski lühem tekst: KOKKUTULEK.

Ma lausa kõikusin autost välja ja avasin värava, mis oli minu jaoks korraga väga pingutav. Värava taga, üle laia õue paistis madala rinnaku algul pikk madal hoone ja selle taga kõrgus tume, kõrgeks lastud kuusehekk ning veel kõrgemal kummus mäe kumer küür; maja tahvelmustad aknaklaasid läigatasid autotuledes, aga ainult ühes aknas võbeles justkui midagi tule taolist. Küllap seal oligi too kokkutulekuruum, ilmselt peeti seda küünlavalgel või nauditi ehk tuld vanas kooliahjus. See kõik oli mingis kontekstis nii tuttav… ja samas võõras. Tuttav selles mõttes, et sel majal oli tõesti sarnasus minu Aru koolimajaga… ja polnud ka, sest kuidas said hoone, kuusehekk ja mägi äkki siia Kesk-Eesti lagedate väljade ning soode keskele.

Tulin autost välja, lasin peopesal üle kapoti libiseda, ja tundsin pleki tavalise sileduse asemel midagi karedat, koguni kobrutust, nagu oleks autovärv kärsanud. Imelik, see avastus ei häirinud mind eriti. Kõik autoga seotu oli mulle kuidagi ükskõik, peaasi, et masin oli mind siia kohale toonud. See oli veider mõttekäik. Esimest korda elus ei tundnud ma oma autost mingit omamisrõõmu ega ka kahjutunnet, et intsident teel oli masinat kõvasti rikkunud.

Leidsin peaukse alles hoone otsast, kolistasin kaua mingites esikutes ja koridorides – siis hakkas eespool kumama toosama nõrk valgus.

Ma astusin nagu mingi imeliku pildi sisse. Inimesed, neid oli kümmekond, istusid pika, plekiga ülelöödud laua ümber, mis võis pärineda kooli köögist ja olla mõeldud juurviljade lõikumiseks või liha töötlemiseks; jah, sel katteta laual põles iga natukese maa tagant umbes pool tosinat jämedat valget küünalt, mis olid asetatud valgetesse kaussidesse. Laua kõle dust, millest andis märku tuhm plekk-kate, ei suutnud var jata heledad taldrikud ega ka linased salvrätikud. Küünalde vahel võis näha taldrikuid võileibadega ja laua keskel troonis patarei tumedaid pudeleid, millel ühelgi ei paistnud silte kül jes olevat, kuid valdama jäi siiski laua lagedus ja plekisus.

Seisatasin uksel, vaikisin, ma ei taibanud isegi tervitada. Samasuguses vaikuses vaatasid nemad mind. Küünlaleegid ja ka ahjupaiste, nagu olin väljas ära arvanud, veiklesid mulle täiesti võõrastel nägudel. Minu seitsmendas klassis oli olnud kolmteist õpilast. Siin oli istujaid vähem – selles osas asi ei klappinud. Või ikkagi klappis, sest alati on neid, kes taolist kokkutulekut eiravad või ei saa mingil muul põhjusel tulla.

Imelik, et püüdsin esimesena ära aimata seda, kelle hääl oli mind siia kutsunud. Laua ääres istus vaid neli meest. Kes neist? Vaagisin kiiresti igaüht ja teadsin siis, et toda helistajameest nende hulgas pole. Ehkki ma polnud veel kuulnud ühegi neist häält.

„Mis sa seal seisad, tule istu lauda,” ütles mulle kõige lähemal olev, vististi perenaise kohustusi täitev kohevil juustega naine, tõusis ja hakkas mu mõeldud kohale taldrikut ning joogiklaasi paigutama. Tema kõrval istuv joviaalne habemik vaatas mind seeaeg uurivalt-pilklikult.

Istusin, lasksin end nüüd ka teistel vaadata. See polnud mugav tunne. Nende pilgud torkisid mind. Siis söandasin ka ise korraks üles vaadata. Ma otsisin pilguga Maigit, toda teist Maigit, vale-Maigit, sest mulle oli asi selgemast selgem – ma olin tõesti võõras kohas, võõraste inimeste seltskonnas. (Veelgi täpsem olnuks öelda, et ma olin võõras ajas, aga tol hetkel ma seda veel ei adunud või kui, siis alles areldi ja aimamisi.)

Jah, kes neist neljast või õieti viiest naisest võiks olla too teine-Maigi? Ainuke tumedajuukseline naine istus mu vastas, poolviltu üle laua – temas justkui oli midagi tuttavlikku. Ja tema söandas mulle ka esimesena sõbralikult naeratada.

See pilkudega kobamine ei võinud kaua kesta. Mult oodati selgelt seletust – kust, millega, miks nii kaua aega?

Samas tundsin, et olen kohustatud kõik nii ära rääkima, nagu see oli just välja kukkunud. Kuid ma ei saanud kuidagi häält suust, see oli nii kähe, et pidin mitu korda köhatama. Ja see, mis ma esiti laususin, oli mu endagi üllatuseks