Erinevalt oma õest sündis poeg keset suve, sündis Tartus Toomemäe sünnitusmajas, sest me olime tookord maal, Tiia ema juures suvitamas. Ja mulle meenus, kuidas me ämmaga vihmasajusel ja pimedal augustiööl taksot otsisime ja pisi kese koos emaga Tartust maale tõime. Kuna Tiial tuli istuda takso esiistmel, taksojuhi kõrval, siis teda ma sel pildil nagu ei mäletagi, justkui oleks ta olnud mingi kõrvaltegelane – ja peategelasteks olime hoopis meie kolm takso tagaistmel: ämm, mina ja lapsuke meie vahel, meie mõlema hoida.

Nüüd oli Oliver suur ja iseseisev mees, kasvugi poolest minust üle. Ja mitmeid kordi tasakaalukam. Ja üldse teistsugune, kui pidanuks olema ruutjuur meie kahe korrutisest. Ning ämm kahjuks meist lahkunud.

Kohe seejärel tuli meelde Maia sündimise lugu, kuigi see polnud ajareeglitega päriselt kooskõlas. Mäletan, et Tiia kartis seda, oma esimest sünnitust, naised, rumalad lobisevad naised, mõni neist lobasuudest vist selline, kes ise polnud ainsatki last sünnitanud, olid talle sünnitamisest rääkinud igasuguseid hirmutavaid lugusid. Seepärast mäletangi neid Tiia hirmuhoogusid, ja kuidas ta mulle töö juurde helistas ja torus nuttis. Laps sündis, nagu nad kõik sünnivad. Mul on väga selgesti silme ees, kuidas ma teda, ta näokest esimest korda venelannast haiglaõe süles nägin ja ülemeelikusest toda noorukest, plikaohtu õde põsele suudlesin, susates talle kätte nelgid, mis oli nagu leevendustasu, et nad polnud Tiiale palju haiget teinud. Ja Tiia vaatas seda kõrvalt pealt, omaette viltuselt naeratades, justkui oleksin temale määratud lilled valele inimesele ulatanud. Kuid ma polnud tedagi unustanud.

Maia sünnikoht Tallinna Pelgulinna sünnitusmajas oli minu jaoks edaspidi alati seostatav sinise valgusega, sest selle hoone neljanda korruse akendes põles öösiti, öö otsa alati sinine valgus – me ju elasime sealsamas ligidal ja sõitsime sest majast mõnikord väga hilja või läksime liiga vara hommikul sealt mööda. Ja ma mõtlesin, et seal, nende akende taga toimub ehk just selgi hetkel elu imeline müsteerium, ilmub maailma mõni laps – poiss või tüdruk.

Ah, lapsed, lapsed, kui kaugele see hell aeg oli juba nihkunud! Oliver polnud isegi praegu Eestis; ta töötas nüüd Brüsselis, millest saab tõenäoliselt me uus pealinn. Jah, meile Tiiaga nii harjumusliku Moskva asemel. Sest maailm uuenes mühinal ja maakera käändus meie jaoks läände…

Ka Tiia endaga, mu naisega, seostus mul millegipärast sinine värvus. Kõige esimesena meenub mulle ta sinine kostüüm, milles ma teda esimest korda nägin. See juhtus teatris. Ent mitte laval, vaid just nimelt publikupoolel – ta astus sisetreppi pidi fuajeesse. Üksinda, sale, iseteadev. Ja alles seejärel, järgmine kord nägin teda laval, Jacques Off enbachi operetis „Rüütel Sinihabe”, kus ta mängis-laulis naiivset prantsuse maatüdrukut Boulotte’i. Seegi oli sinine mulje, sest lavastuse kunstnik oli kasutanud samuti sinist, pluss see kuulus elektrimasin Sinihabeme keldris, mis pildus ju lausa elavat sinist tuld. Tagantjärele hakkasin seda perioodi, minule eelnenud aega pidama Tiia lauljakarjääri siniseks perioodiks.

Kaua me olime siis nüüdseks abielus olnud…? Jah, kakskümmend viis aastat. Aeg nagu valus nuuksatus, milles oli olnud ju kõike. Aga millal miski oli aset leidnud, kuhu see kõik on ajajärjestuses ära mahtunud ja miks sellest nii palju kaduma on läinud – kes seda oskaks küll öelda? Ning mis oli selles elus olnud sellist, mida ma mingi hinna eest ära ei tahaks anda!?

Ent järsku ärkas minus, kusagil väga sügaval, kus peitsid end meie poolunustatud algaegade mälestused, mingi hale dus ja hellus ja kurbus, kõik ühes puntras, ning ma tundsin võimatut puudust temast, oma Tiiast. Ma tahtnuks nii väga, et ta oleks praegu siin. Mul ei olnud kedagi teist nii ligidast inimest. Ühtki teist nii kainet otsustajat. Ükskõik millisesse elulisse otsustusse asi ka puutunuks. Pealegi, selles olukorras olnuks tema erapooletu otsustaja. Vaid tema saanuks maha laita mu kavatsuse sõita sinna ilmselt võõra kooli võõra klassi kokkutulekule. Ta oleks mulle öelnud, et see on otsast lõpuni rumal ettevõtmine, võõras uudishimu, paljas ajaraisk, mitte millegagi põhjendatud. Või hoopis mind toetades – sõida pealegi, pärast räägid mulle ka, kuidas see situatsioon lahenes ja missugused need „klassikaaslased sul olid”.

Muuseas, kohe pärast seda, kui olin andnud oma totra nõusoleku ja telefonitoru ära pannud, hüüdsingi teda. „Tiia!” See sündis automaatselt, kauasest harjumusest, kombest temaga kõiki suuremaid ja väiksemaid uudiseid jagada. Kuigi kohe järgmisel hetkel taipasin, et olen üksi kodus, et tema on minust kakssada kilomeetrit eemal, maal, oma ema pärandatud majas, mille majandamine ja korrashoidmine käis meil juba kergelt üle jõu. Ja millegipärast oli mu järgmine mõte talle etteheitev – milleks tal küll oli vaja just nüüd, oktoobris, pimeda aja algul sinna sõita. Mingit otsest vajadust ju polnud. Ah jah, „aiast ja maja ümbert lehti riisuma”, nagu ta oli mulle öelnud. Kuid milleks pidi neid lehti hunnikusse koguma selles vanas aias, mis enam midagi suurt lauale ega sahvrisse ei paku; las kõdunevad niisama ja süvendavad seda meeldivat mahajäetusetunnet, mida see maja ja selle ümbrus paratamatult levitavad. Me ju käime seal vaid suviti ja ka siis napilt kaks-kolm nädalat. Mina igatahes eelistanuks lasta vanal aial ja majaümbruse puudel rahulikult sügises unelda, nii-öelda looduse enda aastatsüklit lõpetada. Eks siis uuel kevadel näeb… Aga see oli mehelik, õigemini raamatumehelik loogika. Minu naine oli teistsugune. Oh seda Tiiat, lehtedel kõndijat, sügise armastajat, oma lapsepõlvekodu vangi, linnast äratahtjat!

Ju ta oli tõesti linnarutiinist väsinud. Ja ehk minust ka. Sest ka minust oli ju vaja aeg-ajalt puhata. Minu mõtetest ja füüsilisest olekust. Ei, ma ei tohtinud seda pahaks panna. Ma olin tast aru saanud ja polnud hakanud ta sõitu maha laitma.

Küll ma hakkama saan…

Siiski, ta oli jätnud mulle ka ühe praktilise kohustuse, mis oli samuti temale iseloomulik – ma pidin ta äraolekul ette võtma meie korteri remondi. Kergemat laadi remondi. Ja siin see nüüd väikest viisi käiski. Aga just see telefonikõne andis justkui põhjuse ebameeldivat toimingut mõnevõrra edasi lükata. Niipalju olin jõudnud, et mööbel oli kinni kaetud ja esiku ning elutoa lagi olid juba üle valgendatud. Ja mingi uue tunde ning ka kajavuse olid need kaks muutust me elamisse loonud. Mida ju äsjane telefonihelingi tõestas.

Kuid ma pöördusin millegipärast uuesti ta ärasõiduhetke juurde, mis jäi peaaegu nädala kaugusele. Ning mulle hakkas üha rohkem kohale jõudma, et Tiia polnudki nii rahumeel selt ära sõitnud. Ja kui ma täpsemalt meenutasin, siis polnud see sündinud täies üksmeeles, nii-öelda vastastikuse soojuse ja kokkukõla vaimus, vaid, vastupidi, me olime koguni kesk misel moel tülitsenud ja Tiia oli seejuures mulle meelde tule tanud üht ammust lugu, mille ma endas küllalt sügavale olin matnud. Sõnaga, seda sündmust, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi olin üritanud teda ja lapsi maha jätta, pimesta tud ühest… nojah, juhtus tõesti nõnda, et ma kolisin mõneks kuuks koos oma raamatute ning kahe tugitooliga Tallinna ligidale maale ühe… nojah, ühe teise naise juurde. Ja ehkki see kestis lühikest aega, üsna lühikest aega võrreldes meie pika abielustaažiga, ei saanud ma seda tegelikult endas, tema mälus ega ka suguvõsa kitsamas ringis maha salata või teist suguseks muuta. See sõlm või sõlmeke jäi nähtamatult ühte pikka niiti, millega me seotud olime. Ning mõnel teiselgi ebakõlahetkel (mitte igal muidugi) astus just see tõsiasi või meenutus meie kahe vahele. Kuigi me mõlemad olime ilm selt endale tõotanud, et seda sündmust asjatult ellu ei ärata. Veelgi enam, ma ei saanud lahti tundest, et Maia, me vanem laps, mäletas oma kõikemäletavuses, ehkki ta oli siis vaevalt kahene, seda sündmust, seda minu, ütleme ausalt, pesahülga mist, sest ta vaatas mulle vahel, aga alati emaga koos olles nii etteheitval-süüdistaval kombel otsa, justkui oleksid nad seda asja äsja arutanud. Või oli see vaid temale omane, eikelleltki päritud valuline hetkeline näoilme.

Ei, eemale igasugune kahklus ja iroonia! Ehkki meilgi, nagu kõigi abielupaaride suhetes, oli nüüdseks kõik muutunud rutiinsemaks, ei arvanud ma ometigi, et mu armas Tiiake oli tasapisi, tahtlikult või pigem siiski alateadlikult hakanud mulle kätte maksma mu kunagise libastumise eest. Sellega, et ta must vähem hoolis, minust aeg-ajalt lahus püüdis olla. Ometigi, tema tugev argument oli olnud, mida ta muide kunagi ei kuulutanud, vaid andis üksnes mõista (kas ikka andis?) – tema pole endale eales midagi taolist lubanud! Ta oli praegu seal maal asja pärast ja mina siin linnas pidin hakkama saama – ja see oli isegi hea, see oli teatud uus kooselu vorm, mis võimaldas teineteist kauguse tagant tunnetada ja nõnda edasi.

Siiski, ilma Tiiale teatamata ei tahtnud ma sinna Veneveresse sõita. Kuid kuidas saaksin sinna maale teada anda, seal pole ju telefoni ja naabertallu ma muidugi helistama ei hakka – see oleks võõraste inimeste üleliigne koormamine, sest eluaeg ei ole ma tahtnud teisi inimesi oma soovidega tülitada. Kas või hambad risti, aga oma jõu ja oskustega igast olukorrast välja tulla!

Hea küll, Tiiat polnud, aga tütar Maia, tema elas ju siin linnas. Ent meil… meil oli temaga lausa sõnaline kokkulepe teineteist asjatult mitte tülitada. Jah, tegelik põhjus oli, et me tütar oli kaunis neurootiline ja ülimalt tundlik kõige suhtes, lisaks oma eluga parajalt kimpus, sest ta abielu polnud just… kuidas nüüd öelda, jah, kooskõlaline. Seejuures, nagu vist kõik noored, ei sallinud ta teiste nõuandeid ja ausalt öeldes ei suutnud ka ise kellelegi nõu anda. Nii et temast poleks mulle täna erilist tuge. Selles osas oli ta täielikult minusse. Nõnda et minu mingile koolikokkutulekule sõitmine või mittesõitmine oleks tema jaoks absurdne ettekääne ja ta võiks telefonis liht salt naerma hakata. Ta ei saaks minu kimbatusest üldse aru. Või ehk siiski…

Hea küll, et ma ei tohi talle ilma olulise põhjuseta helistada, aga ma võin teda kutsuda mõtteliselt, telepaatiliselt. Et tulgu täna õhtul siia, tulgu koju. Mida ta ju aeg-ajalt tegigi. Seejuures salaja. Ühesõnaga, kodul, ta vanal kodul (mitte meil, ta vanemail, vaid just kodul endal, selle seintel, lõpuks ta enda toal) oli mingi Varjupaiga maine. Jah, meie Maiake käis meil, aga mitte päeval, kui meid kumbagi kodus polnud, vaid just nimelt öösiti, meile sellest teada andmata ja küllap ka häbenedes oma inkognitot. Võib-olla käis ta vahel ka päeval, kui teadis kindlasti, et me mõlemad ära oleme. Istus lihtsalt oma toas või elutoa diivanil ja vaatas enda ümber ja mõtles. Siin oli, nagu ma olin tähele pannud, hea mõelda. Ma ei murdnud eriti pead selle üle, miks oli tal vaja siia öisel ajal põgeneda. Kõige tõenäosem seletus oli abieluasjad, igal on need erinevad, ise varjundiga. Me ei võinud neid vaikseid tulekuid kuulda ega ka lahkumisi varahommikul, sest me magamistuba asub korteri tagumises otsas, koridori lõpus, tema tuba aga kohe välisukse kõrval. Ja tal olid kõik meie võtmed. Selle öise külastamise avastasin mina, aga ma ei öelnud seda Tiiale. Ma pean teiste saladustest lugu. Samamoodi nagu iseenda omadestki. Võib-olla teadis seda ka Tiia, sel juhul varjas tema seda minu eest. Niisugune kaksus kuulus ju samuti abielu juurde.

Muidugi, Maiat ei tulnud. Ja pärastpoole läksin tema tuppa. Sellest peale, kui ta kaks ja pool aastat tagasi kodunt oma ellu lahkus, oli tema tuba jäänud muutumatuks. Ta kušett vastu elutoaseina, raamatud riiulitel ja kõik nips asjad, mida ta polnud tahtnud oma uude ellu kaasa võtta, need kõik olid riiuliservadel ja kapikesel ja ta laual oma kohal. Kümned lapselikud nipsasjad, toodud reisidelt või meie poolt talle sünnipäevaks kingitud. Lapsepõlve ja tüdrukuea süütud ja tühised asjakesed. Kuid mitte ainult. Neis oli tema kasva mine, muutumine, tema jälg meie jaoks.

Seejärel silmitsesin ta fotot pisikeses pruunis raamis – üht hetke ta õrnas eas, mille olin ise jäädvustanud: pruntis põsed, nagu tahaks ta naerma pruusata, ja tohutu suur lehv nagu propeller tüdruk-Karlssoni pealael…

Ma ikka veel lootsin, et ta tuleb, ehkki teadsin, et see ei saa sündida minu mõttelisest kutsest, vaid pigem tast endast. Et selleks peab temas endas olema mingi otsustamatus, mõni ebaklapp, näiteks selle mehega, kellega ta elab, või midagi tõsist töö juures. Ma polnud ta käest kunagi neid asju pärinud, emale ta vahel kaebas oma läbisaamatust kalgi maailmaga. Minule mitte kunagi.

See õhtu oli üks mu elu üksildasemaid, veniv ja tüütu; seda polnud nagu millegagi täita, justkui oleks kõik tegevused, sealhulgas mu huvid maailmast otsas. Ma siis ei teinudki sel õhtul midagi, mitte ühtki toimetust, ma ei lugenud ega kirjutanud ridagi. Polnud tahtmist isegi ajalehti ette võtta, ehkki neid lasus juba väike pakk (vist Tiia ärasõidust saati), nagu oleks mu senine huvi maailma käekäigu vastu ootamatult ükskõiksuseks muutunud.

Veetsin hilisema aja veidras mõtiskelus. Mõtlesin väga pal judele inimestele. Ehkki kartsin äratada vanu vaime. Kart-sin kindlal põhjusel – et need kujud-nähtused-asjad hakka vad mind järgnevas unes külastama. Nõnda oli viimasel ajal mitmeid kordi juhtunud. (Ma pelgan teatud ajast saati üht kindlat laadi unenägusid. Aga mida rohkem sa midagi maha surud, seda kindlama tõenäosusega see sind külastab. Sündmused ujuvad groteskse kuju omandanuna pinnale. Sest ala teadvust, kui uskuda Jungi ja teisi, meil petta ei õnnestu.)

Aga rohkem mu telefon sel õhtul ei helisenud. Ja sel ööl Maia tõenäoliselt kodus ei käinud, sest ma oleksin seda muidu kuulnud; öösiti on mu kuulmine viimasel ajal palju ergem…