„Mu kallid daamid, olete vist küll palju kordi nagu minagi kuulnud, et ei tee kellelegi kahju oma õigust sündsalt kasutada. Igaühel, kes ilmale on sündinud, on loomulik õigus oma elu niipalju kui võimalik hoida, säilitada ja kaitsta. See on sedavõrd õige, et vahel on oma elu päästmiseks isegi süütuid inimesi tapetud. Kui seda lubavad seadused, mis peavad hoolitsema iga sureliku hea käekäigu eest, kas ei tohi siis palju rohkem meie ja iga teine inimene kellelegi kahju tegemata tarvitusele võtta kõik võimalikud abinõud oma elu alalhoidmiseks? Tarvitseb mul vaid kujutleda ainult meie käitumist täna hommikul, jah, ka paljudel teistel möödunud päevadel, ning mõelda, kuidas ja mis me rääkisime, ning mul on selge nagu vahest teilgi, et igaüks on hirmul iseenda pärast. Kuid mitte see ei pane mind imestama, vaid see, et oma naiseliku tundlikkuse juures keegi meist ei otsi väljapääsu sellest olukorrast, mille pärast igaüks meist põhjendatult väriseb. Mulle näib, et me elame siin ainult selleks, et tunnistada, kui palju laipu kalmistule viiakse, või et kuulda, kas siinse kloostri mungad, kelle arv täiesti kokku on sulanud, ka ettenähtud kellaajal oma teenistust peavad, või et oma riietusega igaühele näidata oma häda ja selle suurust. Siit väljudes võime näha, kuidas kõikjal laipu ja haigeid kantakse, kuidas need, kes avalike seaduste põhjal oma süütegude pärast pagendusele on mõistetud, nende seaduste üle irvitavad ja märatsedes ringi jooksevad, teades, et nende täidesaatjad on surnud või haiged; kuidas linna põhjakihid, bekiinid, kes meie verest elavad, meie nuhtluseks igal pool ringi ratsutavad ja luusivad, irvitades meie ja meie hädade üle rõvedate lauludega. Muud ma ei kuulegi kui ikka ainult: „Need on surnud ja nood on suremas.” Kui aga inimese moodi käitutaks, kostaks kõikjalt meie kõrvu ainult haledat nuttu. Ma ei tea, kas teiega on sama lugu mis minuga, aga ma kardan, et siit koju minnes ei leia ma suurest perest enam kedagi eest peale oma ümmardaja, ning mind haarab hirm ja kõik mu ihukarvad tõusevad püsti. Kuhu ma ka läheksin ja kus viibiksin, ikka viirastuvad mulle lahkunute varjud, kuid mitte niisugustena, nagu ma neid olin harjunud nägema, vaid nad hirmutavad mind oma uue kes teab kust saadud õudse välimusega. Seepärast ei tunne ma ennast kuskil hästi, ei siin kirikus ega mujal, isegi mitte kodus, ja seda enam, et mulle näib, nagu poleks peale meie kedagi enam järele jäänud, kel veri veel soontes voolab ja kel on koht, kuhu minna. Olen sageli kuulnud räägitavat inimestest (kui neid veel järele on jäänud), kes ei tee vahet sündsa ja kõlvatu vahel, vaid ihast aetuna, üksi või teistega koos, päeval või öösel, kõike teevad, mis neile ainult lõbu pakub. Ja mitte ainult vabad inimesed, vaid ka need, kes on kloostritesse suletud, on tulnud otsusele, et ka neile sobib ja on lubatud mis teistelegi; ning murdes sõnakuulmise tõotust ja andudes lihalikele lõbudele, on nad muutunud liiderlikuks ja kombelõdvaks, lootes nõnda surmast pääseda. Kui see nii on (selge, et nii see ka on), mis meie siis siin teeme? Mida me ootame? Millest me unistame? Miks peame meie oma tervise suhtes hooletumad ja loiumad olema kui kõik teised kaaskodanikud? Kas oleme vähem väärt kui teised või arvame, et meie elu on meie keha külge kõvemate sidemetega kinnitatud kui teistel ja meil pole tarvis muretseda selle pärast, mis meie tervisele kahju võiks tuua? Me eksime, me petame ennast! Kui rumalad me oleme, kui niiviisi mõtleme! Me võime selles täielikult veenduda, meenutades, kui palju ja kui tublisid noormehi ja daame see julm taud on juba surma saatnud! Et meid jonnakuse või hooletuse tõttu ei tabaks see oht, mida me nii või teisiti saaksime vältida, pean ma kõige paremaks (ma ei tea, kas te samal arvamisel olete mis mina) siit linnast üheskoos lahkuda, nagu seda juba paljud on teinud ja veelgi teevad. Vältides nagu surma teiste halba eeskuju, läheksime siit korralikult maale oma mõisatesse, mida meil igaühel küllalt leidub, ja anduksime seal mõistlikkuse piirist üle astumata meelelahutustele, rõõmudele ja lõbustustele, mida võime endale lubada. Seal kuuleme linnukeste laulu, näeme haljendavaid künkaid ja aasu, põldusid, millel vili merena lainetab, tuhat liiki puid, hoopis avaramat taevast, mis küll meie pärast vihane näib olevat, aga siiski meie eest oma igavest ilu ei varja, ja mida on palju mõnusam vaadata kui meie tühjaks jäänud linna müüre. Pealegi on õhk seal hoopis värskem ja kõike, mida me niisugusel ajal vajame, on seal lausa suuremas külluses kui siin; seal on vähem põhjust ka tuska tunda. Kuigi ka seal talupoegi sureb nagu siin linnakodanikke, on seal siiski vähem ebameeldivusi, sest maju ja elanikke kohtab seal harvemini. Teisest küljest ei jäta me siin ju kedagi maha, ümberpöördult, me oleme siin tõtt-öelda ise mahajäetud, sest surres või surma eest põgenedes on omaksed meid ses õnnetuses üksi jätnud, nagu oleksime neile võõrad olnud. Niisiis, kui me selle nõu järgi teeme, pole meil karta mingeid etteheiteid, kui aga mitte, siis võivad meid ees oodata kannatused, meelehärm ja vahest surmgi. Seepärast arvan ma, et me teeksime hästi, kui me oma ümmardajaid kaasa kutsudes ja kõiki neid tarvilikke asju kaasa võtta käskides kord ühes, kord teises paigas peatuksime ning endale lubaksime kõiki lõbustusi ja meelelahutusi, mis niisugusel ajal võimalikud on. Niiviisi võiksime elada senikaua, kuni näeme (muidugi kui surm meid enne ei taba), missuguse lõpu taevas kõigele sellele määrab. Tuletan teile meelde, et parem on meil siit väärikalt lahkuda kui jääda siia vääritult aega mööda saatma nagu paljud teised.”

Kuuldes Pampinea sõnu, kiitsid teised daamid ta nõu heaks, ning soovides selle järgi talitada, hakkasid juba omavahel arutama, mida teha, nagu tuleks neil püsti tõustes kirikust otsemaid teele asuda. Kuid Filomena, kes oli kõige ettevaatlikum, lausus:

„Kuigi kõik, mis Pampinea rääkis, väga hea oli, siiski ei maksa nõnda kiirustada, nagu teil plaanis näib olevat. Tuletagem meelde, et me kõik oleme naised ja keegi meist pole nii lapselik, et ei teaks, mismoodi naised omapead on ja kui raske meil on ilma meeste hoolitsuseta oma elu sisse seada. Meil pole püsi, me oleme jonnakad, kahtlustajad, meil puudub meelekindlus, me oleme arad; seepärast kardan ma väga, et kui me mehi ei lase end juhtima tulla, laguneb meie seltskond üsna varsti koost ja see teeb meile vähem au, kui vahest soovitav oleks. On parem enne kaaluda kui asjaga alustada.”

Seepeale lausus Elisa:

„Tõsi küll, mees on naise pea ja ilma meeste juhtimiseta jõuavad meie üritused harva kiiduväärt lõpule. Aga kust neid mehi võtta? Teatavasti on peaaegu kõik meie omaksed surnud, need aga, kes ellu on jäänud, soovides vältida sedasama õnnetust, millest meiegi tahame eemale hoiduda, põgenevad salkades igale poole laiali, ja me ei tea, kus nad praegu asuvad. Võõraste poole aga pole sünnis pöörduda. Kui me tahame, et me käsi hästi käiks, siis peame leidma niisuguse tee oma elu korraldamiseks, et seal, kuhu me lõbu ja puhkust läheme otsima, ei ootaks meid pahandused ja häbi.”

Sellal kui daamid nõnda arutasid, astusid kirikusse kolm noormeest, kellest kõige noorem oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kelles üheski kombelõtv aeg, sõprade ja omaste kaotus, hirm oma elu eest polnud suutnud kustutada ega jahutada armastusleeki. Ühel oli nimeks Pamfilo, teisel Filostrato ja kolmandal Dioneo; kõik nad olid haritud ja meeldivad inimesed. Nüüd aga oli nende kõikide sooviks sel vapustaval ajal kokku saada oma daamidega, kes ka kõik kolm juhuslikult siinse seitsme hulgas viibisid. Mõned daamid olid paari noormehega ka sugulased. Vaevalt märkasid noormehed daame, kui ka need noid nägid ning Pampinea naeratas ja ütles:

„Vaadake, kuidas õnn on meie poolt, saates meile need mõistlikud ja tublid noormehed, kes meeleldi valmis on meile juhtijaiks ja teenreiks hakkama, kui me neid ainult ses ametis näha soovime.”

Neifile lõi näost õhetama, sest üks noormeestest armastas teda, ja ütles:

„Jumalapärast, mõtle, mis sa räägid, Pampinea! Ma tean kindlasti, et neist kõigist seal võib ainult head rääkida ja ma usun, neile sobivad suuremad ülesanded. Samuti mõtlen ma, et nende seltsis viibimine meeldiks ja teeks au isegi meist kaunimaile ja väärikamaile daamidele. Kuid nagu teada, on nad mõnesse meist armunud, ja ma kardan, et võidakse (kuigi see meie ega nende süü pole) meist halvasti rääkima hakata ja meile häbi teha, kui me nad kaasa võtame.”

Seepeale ütles Filomena:

„See ei tähenda midagi. Kui ma ausalt elan ja mu südametunnistus puhas on, siis räägitagu mis tahes, mind kaitsevad jumal ja tõde ise. Kui nad ainult nõus oleksid kaasa tulema, siis võiksime öelda nagu Pampinea, et õnn on meie poolt.”

Kuuldes tema sõnu, ei mõelnudki teised daamid vaikida, vaid olid kõik üksmeelselt valmis noormehi enda juurde kutsuma, neile oma kavatsustest rääkima ja neid paluma, et nad suvatseksid selleks teekonnaks nende seltsi tulla. Pampinea, kes ühe noormehe sugulane oli, tõusis kohe püsti ja läks noormeeste juurde, kes eemal seistes daamide poole vaatasid. Ta tervitas neid rõõmsalt, seletas neile oma kavatsusi ning palus kõigi nimel puhaste, vennalike mõtetega neile seltsiks tulla. Noormehed arvasid algul, et nendega nalja tehakse, kuid nähes, et Pampineal on tõsi taga, vastasid nad rõõmsalt, et on valmis kaasa tulema. Enne kirikust lahkumist leppisid nad ilma pikemata kokku, mis enne teekonda veel teha tuleb.

Kui kõik mis vaja täpselt ette oli valmistatud, samuti ka ette teadustatud sinna, kuhu nad kavatsesid minna, asusid daamid ümmardajatega ja kolm noormeest oma teenritega järgmise päeva – see on kolmapäeva – hommikul teele ning lahkusid linnast. Käinud ära vaevalt kaks penikoormat, jõudsid nad oma esialgsele peatuskohale. See koht asus teedest eemal väikese mäe otsas, kus kasvas tihedasti mitmesuguseid rohelisi põõsaid ja taimi, mis silmale suurt mõnu pakkusid. Mäe harjal asus loss ilusa suure siseõuega, lahtiste rõdudega, saalide ja tubadega, millest igaüks oli tore ja suurepäraste rõõmsate piltidega kaunistatud. Ümberringi asusid aasad ja imeilusad aiad, samas ka kaevud värske veega ja keldrid kallite veinidega, mis oleksid sobinud pigem veinitundjaile kui karskeile ja hästikasvatatud daamidele. Oma suureks rõõmuks leidis päralejõudnud seltskond eest kõigiti puhtad ruumid; voodid olid üles tehtud, põrandad kaetud pillirooga, kõikjale oli puistatud lilli, mis sellel aastaajal saadaval olid. Kui saabujad istet olid võtnud, ütles Dioneo, kes teiste hulgast silma paistis oma lõbusa olemisega ja vaimukusega:

„Mu daamid, meid on siia toonud pigem teie õige vaist kui meie mõistus. Mis teie siin kavatsete oma mõtetega ette võtta, seda ma ei tea; minu mõtted aga jäid linnavärava taha, kui ma ennist sealt teie seltsis väljusin. Seepärast emba-kumba, kas olete valmis siin minuga koos lõbutsema, naerma ja laulma (muidugi kui see teie väärikusega kokku käib) või lasete mind oma muremõtetega tagasi kannatavasse linna pöörduda.”

Sellele vastas lõbusalt Pampinea, nagu oleks temagi suutnud muremõtted eemale ajada:

„Sa ütlesid hästi, Dioneo, siin tuleb elada lõbusalt; muud põhjust meil ju polnud murede eest põgeneda. Kuid kuna kõik see, mil kindlat kuju pole, kaua ei kesta, siis arvan ma kui nende mõtete algataja, mis meie kena seltskonna kokku tõid, et meie hea tuju peaks siiski kestma ning meil oleks vaja juhtijat, keda me austaksime kui vanemat, kelle sõna me kuulaksime ja kelle mõtted tegeleksid ainult sellega, kuidas meile lõbusat elu korraldada. Kuid et igaüks meist tunda saaks niihästi hoolitsemise koormat kui ka auameti mõnu ja kelleski kadedust ei tekiks, panen ma ette, et see koorem ja au järgemööda igaühele meist üheks päevaks osaks langeks. Esimene vanem tuleks meil valida, järgmise päeva vanema aga määraks õhtupalvuse liginemisel oma äranägemise järgi see, kes päeval vanemaks oli. Kes aga nõnda teiste ülemaks on saanud, peab oma valitsemispäeval oma tahtmise järgi talitama ja ära määrama, kus ja kuidas meil tuleb elada.”

Need sõnad meeldisid kõigile väga ja Pampinea valiti üksmeelselt esimese päeva vanemaks. Filomena aga jooksis kiiresti loorberipuu juurde, sest ta oli sageli kuulnud, kuidas loorberilehtedega austust märgitakse ja kui väärikas see on, kes loorberipärja ära on teeninud. Ta murdis mõned oksad, punus neist ilusa pärja ja pani selle Pampineale pähe. Kuni seltskond kokku jäi, oli see pärg ta kandjale kuningliku võimu ja autoriteedi tunnuseks.

Kuningannaks saades laskis Pampinea enda juurde kutsuda noormeeste teenrid ja daamide ümmardajad, keda oli neli, käskis neid hästi tähele panna ja ütles siis, kui kõik vait olid jäänud:

„Et teile esimesena eeskuju anda, kuidas meie seltskond korralikult ja mõnuldes enesele häbi tegemata võib elada ning senikaua kesta, kuni me ise soovime, määran ma kõigepealt Dioneo teenri Parmeno oma õuemeistriks. Tema ülesandeks jääb hoolitseda meie teenijaskonna ja toidu eest. Pamfilo teenrist Siriscost saagu meie arvepidaja ja laekur ning ta kuulaku Parmeno käsku. Tindaro jääb Filostrato ja kahe teise noormehe juurde neid teenima, kui muud kohustused peaksid teisi teenreid takistama. Minu ümmardaja Misia ja Filomena ümmardaja Licisca jäävad kööki, kus neil Parmeno korralduste kohaselt tuleb hoolikalt toitu valmistada. Lauretta ümmardaja Chimera ja Fiammetta ümmardaja Stratilia jäävad daamide tubasid korraldama ja valvama meie ühiste ruumide puhtuse eest. Me soovime ja nõuame, et igaüks, kes tahab meie poolehoidu pälvida, hoiduks väljast sisse toomast uudiseid peale lõbusate, ükskõik kuhu ta ka läheks ja kust ta tuleks. Mida ta ka kuuleks ja näeks.”

Vaevalt oli Pampinea andnud need korraldused, mida kõik heaks kiitsid, kui ta rõõmsalt püsti tõusis ja ütles:

„Siin on meil aedu ja aasu ning palju teisi veetlevaid kohti. Igaüks võib jalutada, niipalju kui süda kutsub, aga niipea kui kell lööb üheksa, olgu kõik kohal, et võiksime einetama hakata, kuni veel jahe on.”

Kui uus kuninganna rõõmsale seltskonnale loa andis lahkuda, läksid noormehed kaunite neidudega mõnusalt vesteldes aeda jalutama, kus nad mitmesugustest lilledest ilusaid pärgi punusid ja armastuslaule laulsid. Kui aga saabus kuninganna poolt määratud tund, tulid nad tagasi ning leidsid, et Parmeno on hoolikalt asunud oma kohuste täitmisele, sest alumise korruse saali astudes nägid nad, et lauad olid kaetud lumivalgete linadega, peekrid särasid hõbedaselt ja kõikjale oli puistatud leetpõõsa õisi. Kui kuninganna käsul käte pesemiseks vett oli antud, võtsid kõik istet, nii kuidas Parmeno oli määranud. Lauale ilmusid maitsekalt valmistatud road, samas ootasid ka kõige valitumad veinid ja kolm teenrit asusid sõna lausumata laudkonda teenima. Kuna kõik hästi ja korralikult oli tehtud, oli igaühel suurepärane meeleolu ja kõik sõid mõnusalt naljatledes ja suurt rõõmu tundes.

Kui laud ära oli koristatud, andis kuninganna käsu kohale tuua pillid, sest daamid ja noormehed oskasid tantsida, mõned neist ka hästi mängida ja laulda. Tema käsul võttis Dioneo lauto ja Fiammetta vioola ning nad hakkasid koos mahedat tantsuviisi mängima. Kuninganna saatis teenrid sööma ja hakkas teiste daamidega ning kahe noormehega selle muusika saatel aeglaste sammudega ringmängu mängima, selle lõppedes aga ilusaid, rõõmsaid laule laulma. Nõnda lõbustasid nad end seni, kuni kuninganna leidis, et on aeg puhkama minna. Kui kõik loa said lahkuda, läksid noormehed oma tubadesse, mis daamide omadest olid eraldatud ja kust nad eest leidsid ülestehtud voodid ja nagu söögisaalistki, palju lilli. Ka daamid lahkusid, riietusid lahti ja heitsid puhkama.

Kella kolme paiku päeval tõusis kuninganna üles, laskis ka teised daamid ja noormehed äratada, öeldes, et päeval kaua magada pole kasulik. Siis läksid nad kõik välja aasale, kus kõrge rohi haljendas ja kuhu päike juurde ei pääsenud ning kus puhus pehme tuuleke. Siia rohu sisse istusid nad kuninganna soovil kõik sõõri maha ja ta ütles:

„Nagu näete, on päike veel kõrgel ja kuumus suur ning on kuulda ainult tsikaadide sirinat õlipuudel. Praegu kuhugi minna oleks ilmne rumalus. Siin on hea jahe olla, teil on käepärast kabe- ja malelauad ning igaüks võib siin mõnu tunda, nii kuidas talle meeldib. Kui te aga minu mõtte järgi tahate käia, siis võiksime päeva kuumema aja veeta mitte neid mänge mängides, kus ühe poole tuju paratamatult langeb, ilma et teine pool või pealtvaatajad seejuures palju lõbu tunneksid, vaid jutte vestes, sest kui üks midagi jutustab ja kogu seltskond kuulab, võime kõik rõõmu tunda. Vaevalt suudab meist igaüks ühe loo jutustada, kui päike juba vajuma hakkab ja õhk jaheneb ning siis võime oma lõbuks sinna minna, kuhu ise soovime. Kui see, mis ma praegu ette panin, teile meele järele on, siis teemegi nõnda, sest ma olen valmis teie soovi kohaselt talitama. Kui aga mitte, siis tehku igaüks enne õhtutundi, mis talle meeldib.”

Nii daamid kui ka noormehed pooldasid juttude vestmist.

„Kui teil midagi selle vastu pole,” ütles kuninganna, „siis sel esimesel päeval jutustagu igaüks, mis ta ise soovib.”

Ja pöördudes oma paremal käel istuva Pamfilo poole, palus ta teda lahkelt mõne oma jutuga algust teha. Täites käsku, alustaski Pamfilo järgnevalt, kuna teised teda tähelepanelikult kuulama jäid.