Neist nii erisuguste vaadetega inimestest ei surnud küll mitte kõik, aga kõik ei pääsenud ka eluga; haigus tabas nii neid kui noid, ükskõik kus nad ka olid. Niipea kui nad nõrgaks muutusid, jäeti nad enamasti maha, nagu nad ise terved olles teistele tervetele eeskuju olid andnud. Ei maksa rääkidagi, et üks kodanik katsus teisest eemale hoiduda, et peaaegu keegi oma naabri eest hoolitseda ei tahtnud, et sugulased üksteist harva, ainult eemalt nägid või – üldse mitte. Õnnetus tekitas meeste ja naiste südames nii suurt hirmu, et vend jättis maha venna, onu oma vennapoja, õde oma venna ja naine sageli oma mehe, aga mis veel hullem oli ja vaevalt usutav: isad ja emad ei käinud enam oma lapsi vaatamas ega nende eest hoolitsemas, nagu polekski nad nende omad. Haigestunud meeste ja naiste eest, keda oli äraarvamatult palju, kandsid hoolt ainult mõned helde südamega sõbrad (neid sõprugi oli vähe) või ahned teenijad, keda meelitas abistama ülemäära suur tasu. Aga neidki oli vähe järele jäänud, ja need toored ning asjatundmatud mehed ja naised oskasid vaevalt muud teha kui haigetele kätte anda, mida need tahtsid, või pealt vaadata, kui nad surid. Ses teenistuses hukkusid nad sageli ise koos kõige oma tasuga. Kuna naabrid, sugulased ja sõbrad haigeid maha jätsid ja ka teenijaist puudus oli, siis oli selle tagajärjeks ennekuulmatu nähtus: kui haigestus isegi mõni peen, ilus ja suursugune daam, siis polnud tal selle vastu midagi, et teda teenis mõni mees, ükskõik kas noor või vana, ja kui haigus nõudis, oli ta valmis ilma vähemagi häbita iga oma kehaosa paljastama, mida ta muidu ainult teise naise juuresolekul oleks teinud; küllap hiljem selle tagajärjel tõvest pääsnute juures ka häbi ja autunne vähenes. Muu hulgas surid ka paljud, kes ehk ellu oleksid jäänud, kui neid keegi oleks aidanud. Ja nii oligi haigete puuduliku hoolitsemise ning nakkuse tugevuse tõttu surijate arv linnas nii päeval kui öösel niivõrd suur, et oli jube seda mitte ainult pealt näha, vaid isegi sellest kuulda. Nii tekkisid linna elanikel, kes ellu jäid, hoopis teistsugused kombed kui seni.

Oli kombeks, nagu seda nüüdki veel näeme, et surnu majja tulid kokku naissoost sugulased ja naabrid, et siin kadunu lähemate omastega koos itkeda; teiselt poolt aga kogunesid surnu majaläve ette meessoost sugulased, naabrid ja teised linnakodanikud, ning selle järgi, kes kadunu oli, tulid siia ka vaimulikud. Kadunu kaaslased tõstsid surnu oma õlgadele ja kandsid tema matuserongis küünalde ja laulu saatel kirikusse, mille ta enne surma enesele välja oli valinud. Kui aga taud ägedamaks muutus, ununesid need kombed täiesti ja nende asemele tulid uued. Inimesed surid, ilma et naised kokku oleksid tulnud; palju oli ka neid, kes sellest elust lahkusid, ilma et keegi nende juures oleks viibinud; hoopis vähe oli neid, kellele osaks said lähedaste härdad kaebed ja kibedad pisarad; küll aga oli see-eest sageli kuulda naeru, naljatusi ja üldist lõbusat tuju – selle kombe võtsid meeleldi omaks daamid, kes unustasid naiseliku kaastunde, et ainult oma tervist säilitada. Harva juhtus, et surnukeha kirikuni saatsid rohkem kui kümme-kaksteist naabrit, ja needki polnud auväärsed ja lugupeetud linnakodanikud, vaid omamoodi surnumatjad lihtrahva hulgast, keda hüüti bekiinideks ja kes oma töö eest tasu said. Nad ilmusid kirstu juurde ja ruttasid sellega kiiresti minema, kuid mitte selle kiriku juurde, mille kadunu ise enne surma endale välja oli valinud. Nad kandsid teda nelja või kuue vaimuliku saatel paari küünla valgel või hoopis ilma nendeta. Vaimulikud, kes surnu ees käisid, ei hakanud ennast vaevama pika ja piduliku talitusega, vaid panid laiba mainitud surnumatjate abiga esimesse vabasse hauda.

Veelgi haletsemisväärsemat pilti pakkus alamrahva ja suurelt jaolt ka keskseisusse kuuluvate inimeste saatus: lootus või vaesus hoidis neid sageli oma kodu küljes kinni ja nad käisid läbi ainult naabritega; neid haigestus päevas tuhandete kaupa, ja kuna neid keegi ei teeninud ega aidanud, surid nad peaaegu kõik. Paljud neist heitsid hinge tänaval päeval ja öösel, paljusid tabas surm küll kodus, aga nende surmast said naabrid teada alles siis, kui hakkasid tundma laguneva surnukeha lehka. Kõik kohad olid tulvil surijaid. Kartes nakatumist surnult, aga ühtlasi kaasa tundes lahkunuile, toimisid naabrid enamasti ikka ühteviisi: nad tassisid kas ise või kandjate abiga, kui neid saadaval oli, laibad majast välja ning panid seal läve ette maha, kus neid möödaminejad võisid lõpmatul arvul näha, eriti hommikuti. Siis saadeti kirstule järele. Kuid oli ka neid, kes kirstu puudumisel laiba laudadele asetasid. Sageli võis ühel kanderaamil näha kaht või kolme laipa, kuid juhtus sedagi, ja kes jõuaks neid juhtumeid loetleda, et ühel ja samal kanderaamil lamasid naine ja mees, kaks või kolm venda või ka isa ja poeg jne. Tuli väga sageli ette sedagi, et matuserongiga, mille ees paar preestrit risti kandes käisid, liitusid veel kandjad kolme või nelja kanderaamiga, nii et preestritel, kes arvasid, et neil on matta ainult üks surnu, tuli matta kuus või kaheksa laipa, vahel isegi rohkem. Surnuile ei avaldatud austust ei pisarate, küünalde ega saatjatega, mindi isegi niikaugele, et surnud inimesest niisama vähe hooliti kui tänapäeval kärvanud kitsest. Siit näeb selgesti, et sellal kui asjade harilik käik tarkugi ei õpeta väikesi ja harva esinevaid kaotusi kannatlikult taluma, võivad suured õnnetused kõige harilikumaidki inimesi muuta arukaks ja ükskõikseks. Kuna selle tohutu hulga laipade matmiseks, mis kõigi kirikute juurde iga päev ja peaaegu iga tund kokku toodi, pühitsetud maad ei jätkunud, eriti kui oleks tahetud muistse kombe järgi igaühele eri matusepaik anda, siis kaevati kirikute juures kitsaks jäänud surnuaedadesse maasse määratu suured augud, kuhu paigutati sadade kaupa järjest juurde toodavaid laipu, laoti nad kiht kihi peale nagu mingit kaupa laevatrümmi ja kaeti nad kergelt mullaga, kuni auk ääretasa täis sai.

Et mitte enam jutustada meie linnas läbi elatud kannatuste kõigist üksikasjust, ütlen, et kui see aeg raske oli linnale, siis ei säästnud ta sugugi vähem ka linnalähedast maad. Kui kõrvale jätta lossid, mis sarnanesid väikest mõõtu linnaga, siis jäid vaesed õnnetud talupojad oma peredega laialipillatud külades ja taludes ilma arstiabita ja hoolitsuseta ning surid teedel, viljapõldudel ja majades nii tööl kui päeval mitte kui inimesed, vaid peaaegu nagu loomad. Nagu linnakodanikud, nii muutusid nemadki kommetelt lõdvaks ega tundnud oma asjade ja tegude pärast vähematki muret, vaid ootasid igal uuel saabuval päeval aina surma. Neile ei läinud korda, mis saab nende loomadest, maast ja tehtud töödest, nad katsusid seda, mis neil käepärast oli, lõpuni ära tarvitada, kuidas oskasid. Ja nii hulkusid härjad, eeslid, lambad, kitsed, sead, kanad ja isegi inimtruud koerad kodust väljaaetuna omapead väljadel, kus vili oli koristamata ja isegi lõikamata maha jäetud. Päeval end täis söönud loomad läksid, nagu oleks neil mõistust olnud, õhtul ilma karjase sundimata tagasi koju.

Kuid jättes maa ja pöördudes tagasi linna, võin ma ainult seda öelda, et taeva ja osalt vahest ka inimeste karmus oli nii suur, et ränga katkutõve tõttu ja seetõttu, et nakkuse kartusel terved haigete eest halvasti hoolitsesid või neid omapead jätsid, suri Firenze linnamüüride vahel märtsist juulini enam kui sada tuhat inimest, kuna enne seda taudi vaevalt teatigi, et linnas nii palju inimesi elab. Kui palju suuri losse, ilusaid maju, toredaid elamuid, mis varem olid täis rahvast, härrasid ja daame, jäi tühjaks viimse teenrini! Kui palju nimekaid sugukondi, suuri pärandeid ja tohutuid rikkusi jäi ilma pärijateta! Kui palju oli väärikaid mehi, kauneid naisi, toredaid noormehi, keda Galenos, Hippokrates ja Asklepios ise oleksid täiesti terveks tunnistanud, kes hommikust sõid omaste, seltsimeeste ning sõpradega, aga õhtust juba teises ilmas oma kaugete esivanemate seltsis!

Mul on raske nii pikalt neil kannatustel peatuda. Jättes seepärast vahele, mida vahele jätta saab, ütlen ainult niipalju, et sellal kui meie linn niisugustes tingimustes peaaegu tühjaks jäi, juhtus, nagu ma hiljem usaldusväärselt inimeselt kuulsin, et ühel teisipäeva hommikul pärast jumalateenistust said Santa Maria Novella auväärses, aga peaaegu tühjas kirikus kokku seitse noort daami, kes kõik seotud olid sõpruse, naabruse või sugulussidemetega ning ajakohaselt leinariideid kandsid. Keegi neist polnud üle kahekümne kaheksa ega alla kaheksateistkümne aasta vana, kõik nad olid arukad, kõrgest soost, ilusad, hästikasvatatud ja kombelised. Ma nimetaksin neid nimepidi, kui poleks põhjust sellest hoiduda: ma ei taha, et keegi neist tulevikus peaks häbenema allpool järgnevate lugude pärast, mis nad jutustasid või kuulsid, sest tänapäeval on lubatud lõbude piirid palju kitsamad kui tol ajal. Eespool mainitud põhjustel olid need piirid tol ajal palju avaramad, mitte ainult nende ea, vaid ka palju küpsema ea kohta. Samuti ei soovi ma kadedaile, kes valmis on isegi laitmatut elu elavat inimest salvama, põhjust anda sündsusetute juttudega väärikate naiste ausa nime rüvetamiseks. Et aga segi ajamata kõigest aru saada, mida keegi allpool räägib, kavatsen ma igaühele niisuguse nime anda, mis kellegi omadustele kas täielikult või osaliselt vastab. Esimest, teiste hulgas kõige vanemat, nimetame Pampineaks, teist Fiammettaks, kolmandat Filomenaks, neljandat Emiliaks, viiendat Laurettaks, kuuendat Neifileks ja viimast mitte just ilma põhjuseta Elisaks^[3]. Kõik nad olid kokku rääkimata, täiesti juhuslikult kokku saanud ühes ja samas kiriku osas, kus nad poolringis istet võtsid. Jättes issameie lugemise, ohkasid nad ja hakkasid halbadest aegadest elavalt vestlema. Vähe hiljem, kui teised vaikisid, hakkas Pampinea rääkima: