Цитаты из книг автора «Джованни Боккаччо»

Собравшаяся в церкви Санта Мария Новелла компания необычна и привилегированна. Ее привилегию составляет не социальное или имущественное положение, а не попранная чумой человечность

Кроме того, чума, как сгущенный образ смерти, – необходимый ингредиент всей системы образов „Декамерона“,

et taeva ja osalt vahest ka inimeste karmus oli nii suur, et ränga katkutõve tõttu ja seetõttu, et nakkuse kartusel terved haigete eest halvasti hoolitsesid või neid omapead jätsid, suri Firenze linnamüüride vahel märtsist juulini enam kui sada tuhat inimest, kuna enne seda taudi vaevalt teatigi, et linnas nii palju inimesi elab. Kui

Mõned arvasid, et kaine eluviis ja hoidumine liialdustest aitab tõhusalt kurjale vastu panna; nad koondusid väikestesse ringidesse ning elasid teistest lahus, varjates ennast lukustatud majades, kus polnud haigeid ja oli mugav elada. Tarvitades suurima mõõdukusega kõige valitumaid roogi ja peenemaid veine, vältides liialdusi ja lubades mitte kedagi väljastpoolt enesega rääkida ning surmast või haigeist uudiseid tuua, saatsid nad oma aega mööda muusikaga ja muu meelelahutusega, mida võisid endile lubada. Teised aga olid vastupidisel arvamisel, väites, et selle häda vastu on kõige tõhusam rohi palju juua ja nautida, lauldes ja lõbutsedes ringi hulkuda, niipalju kui võimalik kõiki oma ihasid rahuldada, naerda ja nalja heita kõige üle. Ja nii nagu nad rääkisid, nõnda nad ka talitasid

Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes, ses Itaalia kõige kaunimas linnas, puhkes surmakülvav katk, kas taevatähtede mõjul või jumala õiglase viha poolt surelikele määratud karistuseks nende pattude eest.

Näis, et arsti nõuanded ja ravimid ei avaldanud sellele tõvele mingit mõju ja neist polnud mingit kasu. Kas oli haiguse laad niisugune või ei tundnud ravijad haiguse põhjusi (kui mitte arvesse võtta õpetatud arste, siis oli neid ravijaid, nii mehi kui naisi, lõpmatu hulk, aga kellelgi neist polnud arstiteadusest vähimatki aimu) ega leidnud seepärast vastavaid vahendeid, igatahes terveks said ainult väga vähesed. Peaaegu kõik surid enam-vähem kolmandal päeval pärast haigusetunnuste ilmumist, enamasti ilma palavikuta või muude kõrvalnähtudeta.

Sellal kui daamid nõnda arutasid, astusid kirikusse kolm noormeest, kellest kõige noorem oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kelles üheski kombelõtv aeg, sõprade ja omaste kaotus, hirm oma elu eest polnud suutnud kustutada ega jahutada armastusleeki. Ühel oli nimeks Pamfilo, teisel Filostrato ja kolmandal Dioneo; kõik nad olid haritud ja meeldivad inimesed. Nüüd aga oli nende kõikide sooviks sel vapustaval ajal kokku saada oma daamidega, kes ka kõik kolm juhuslikult siinse seitsme hulgas viibisid. Mõned daamid olid paari noormehega ka sugulased. Vaevalt märkasid noormehed daame, kui ka need noid nägid ning Pampinea naeratas ja ütles: „Vaadake, kuidas õnn on meie poolt, saates meile need mõistlikud ja tublid noormehed, kes meeleldi valmis on meile juhtijaiks ja teenreiks hakkama, kui me neid ainult ses ametis näha soovime.”

Tõsi küll, mees on naise pea ja ilma meeste juhtimiseta jõuavad meie üritused harva kiiduväärt lõpule. Aga kust neid mehi võtta? Teatavasti on peaaegu kõik meie omaksed surnud, need aga, kes ellu on jäänud, soovides vältida sedasama õnnetust, millest meiegi tahame eemale hoiduda, põgenevad salkades igale poole laiali, ja me ei tea, kus nad praegu asuvad.

Tuletagem meelde, et me kõik oleme naised ja keegi meist pole nii lapselik, et ei teaks, mismoodi naised omapead on ja kui raske meil on ilma meeste hoolitsuseta oma elu sisse seada. Meil pole püsi, me oleme jonnakad, kahtlustajad, meil puudub meelekindlus, me oleme arad; seepärast kardan ma väga, et kui me mehi ei lase end juhtima tulla, laguneb meie seltskond üsna varsti koost ja see teeb meile vähem au, kui vahest soovitav oleks. On parem enne kaaluda kui asjaga alustad

et ränga katkutõve tõttu ja seetõttu, et nakkuse kartusel terved haigete eest halvasti hoolitsesid või neid omapead jätsid, suri Firenze linnamüüride vahel märtsist juulini enam kui sada tuhat inimest, kuna enne seda taudi vaevalt teatigi, et linnas nii palju inimesi elab.