Elu pärast musta surma

Ärkamine

Ristin laitiib ärkab kiviasemel näljasena.

Süüa? Tal on vaja süüa.

Maaraviitreid ümbritseb pimedus, aga külje all on sammal. Kui tüdruk uinus, oli see paks ja värske. Nüüd on õhuke ja kuiv.

Ta lamab Kõrgkambris oma voodis. Viitrite kindluse ülemisel korrusel Salajaki kalju tipus.

Mitu kuud ta on maganud? Ei tea.

Liikmed on jäigad ja tal on külm. Nahkrüü on kõva ja kuiv. Tiivad teevad haiget ja kangesti tahaks süüa. Mahlakat rooga.

Ristin kergitab pead ning kraaksatab pimedusse laulva küsimuse:

„On keegi siin? On keegi ärkvel?“

Laul kajab seintel ja kustub. Vastust ei tule.

Talveunne suikudes oli Ristini kõht täis. Nälg hiilis ligi une ajal läbi talve paksu lumevaiba. Kõht on aina tühjem.

Mis aastaaeg see väljas võiks olla? Ikka veel külm talv? Või hele kevad? Ta ei tea. Aga tüdruku tumedad juuksed on paksud. Ja küüned kaks korda pikemad kui magama jäädes.

Ta tõuseb istuli. Aeglaselt, et mitte vigastada oma kõhnu käsi ega jalgu. Või marrastada tiibu.

Aknaid torni kaarjates seintes varjavad rasked luugid. Nende ümbert aga immitseb sisse heledat valgust. Päikesejumalanna on ärganud ja hõljub kõrgel taevas. Niisiis on praegu kevad. See saabub Salajakki alati kiiresti ja hoiatamata.

Talvel magavad viitrid turvaliselt oma kaljukindluses. All orus laiub paks lumi, kindlust ümbritsev müür on kaetud jääga ja laviinioht hoiab inimesed eemal.

Varakevadel ärkavad enne teisi sada sõdalast, kes siirduvad lõunasse. Nad peavad hankima esmase toidu. Värsket saaki tervele kindlusele. Kui nad tagasi on, siis äratatakse kuningapere ja päikesejumalanna ning kevade saabumise auks korraldatakse pidu.

Kas sada sõdalast on teele läinud? Kas nad on tagasi? Ristin lingutab oma teravaid kõrvu, et paremini kuulda. Ta kuuleb sama hästi kui enne uinumist.

Kindluse katuselt vuliseb vesi.

Salajaki kohal laulavad linnud.

Orus puhuvad tuuled.

Torni ümber on palju hääli, kuid magamiskambris on kõik tasa. Seina ääres seisavad kivivoodid. Igas pikutab üks olend. Viitrite kuninglikust kaitsesalgast on tema siis ärkvel esimesena.

Ristin hakkab vaikselt laulma, et häält elustada. Et tugevamaks saada.

Keha on hell. Tiivad olid magades seljal koos, nüüd sirutab ta nad välja. Tasa ja ettevaatlikult.

Tiivad kahisevad lae poole sirutudes.

Pimedusest kostab aga teine hääl: vaikne vastulaul kõrvalvoodist.

Ristini käsivart riivab kõhn küünistega käsi.

„Sõber? Kas tunned end pärast und hästi?“

See on Cari. Nad magavad alati kõrvuti.

Ristin paneb oma käe sõbranna käele ja laulab kaasa. Maaraviitrid oskavad rääkida, aga eelistavad laulda. Kõneledes nad nagu kiljuksid ja kraaksuksid, laulmine on teine asi.

Ristin paneb tiivad aeglaselt kokku. Ta pöördub Cari poole:

„Kas need sada on läinud?“

Cari noogutab. „Ma kuulsin, kuidas nad läksid.“

„Siis hoiame nende tulekul silma peal.“

Viitrite sada sõdalast peavad naasma toiduga. Korvide viisi värske toiduga.

Hullumeelne põllu peal

„Mõrtsukas! onu on mõrtsukas!“

Poisi hüüded kajavad läbi Vaevaoru Ussioosi nõlvadeni välja.

Selle peale tõusevad kanad lendu ja hobune nimega Roskil ei söö enam heina.

„Tasa, sina putukas!“ lõugab keegi teine. „Mina ei ole kedagi tapnud, sina oleksid esimene!“

Jöran Egg ronib oosi tippu, aga võpatab kisa peale.

„Sina tapsid isa!“ hüüab Niklis.

Jöran vaatab oru poole. Vastuseks kisendatakse:

„Niklis, ma keeran sul kaela kahekorra! Sa läksid mu veini vastu!“

Kisendaja pole mitte troll, vaid poiste ema vend, onu Stein, kes tülitseb Jörani venna Niklisega.

Need kaks vihkavad teineteist, on alati vihanud. Sellest ajast peale, kui Stein sõdurina Axvalli kindluse piiramiselt naasis, aga vendade isa mitte.

„Mõrtsukas!“ hüüab Niklis jälle. „Sa lõid talle kirve selga! Ja võtsid tema raha!“

Jöran näeb, kuidas suur ja lai ja higine onu Stein põllule astub. Ühes käes kruus võililleveini. Teises kirves.

Stein. Vendade pidev piin.

„Niklis!“ lõugab Stein. „Nüüd ma raiun su pooleks, sa könn!“

Jöran on koos vendadega kogu päeva põldu äestanud ja siis ronis oosile. Sealt vaatab ta, millal tuleb Torkel. Jöran tahab jõuda nii kõrgele kui võimalik, et näeks alla orgu, kui vanim vend põhja poolt läheneb.

Nüüd on Torkelit vaja. Tema hoidis Steini ohjes, siis aga väsis ja läks hoopis seikluste jahile. Nüüd ei peata Steini enam keegi. Seal ta trambib, hull ja maani täis.

„Sina saatana sigidik! Sina kuradiniru!“

Kui Stein on täis, siis tahab ta alati kellegi ära tappa; siis keerab ta kanadel kaelu kahekorra, loobib linde kividega, raiub jäneseid. Nüüd ajab taga õepoega.

„Niklis, ma löön su maha!“ Stein vehib kirvega põllu poole. „Siiasamasse!“

Äkki komistab ta mullavalli otsa. Äärepealt pillab kruusi maha, aga kisendab sellegipoolest:

„Ma raiun su surnuks, va vinnipunn!”

Niklis seisab keset põldu. Vend on perekond Eggi omatehtud köiega – parimaga kogu maakonnas – veel äkke küljes kinni. Ta vastab:

„Seda sa ei suuda, onukene! Joodikud ei suuda midagi raiuda!“

„Lõuad!“ ulub Stein. „Ma raiun su tükkideks!“

Siis kostab üle põllu teine hääl:

„Rahune maha, onu! Rahu!“

See on Samuel, Jörani ja Niklise vanem vend. Ta seisab Niklise ja Steini vahel. Samuel saab varsti kaheksateist ja lükkab äket, kuid on liiga habras, et onule vastu astuda.

„Ära räägi isa mõrtsukaga!“ hüüab Niklis.

Jöran liigub tasakesi, ta ei taha, et teised teda näeksid. Ta ronib edasi Kuningakivi tipu poole.

Isa ta ei mäleta, ta oli liiga väike, kui isa ja Stein sõtta läksid.

Kui onu Stein on mõrtsukas, siis võib-olla on ta oma karistuse kätte saanud, mõtleb Jöran. Steini enda kolm last võttis must surm ja kolm aastat tagasi kustus köhahaiguse kätte tema naine. Steini ainus rõõm on korjata võililli ja teha neist veini.

Kui võililled õitsema hakkavad, paneb ta õied päikese kätte likku käärima. Siis täidab ühe kruusi teise järel selle joogiga ja igatseb oma peret. Joob ja pomiseb. Siis hakkab karjuma. Nagu praegu.

„Nüüd sina, Niklas!“ lõugab ta. „Sina piibuork!“

Jöran kiirendab sammu. Ta on nüüd Ussioosi seljal.

Argpüks, sõimab ta ennast mõttes. Aga ta on vaid neliteist – temast ei ole võitluses asja. Hullu Steini vastu ei suuda ta midagi enamat kui end varju hoida. Ja ronida.

Oosi seljalt näeb ta põhja poole. Aga seal on vaid mets, Torkelit ei paista.

Vend Torkel on ära olnud sügisest peale. Ta läks õnne otsima põhja poole, kus kaevandatakse rauda ja hõbedat.

Torkel oli siis üheksateist ja Steiniga üsna ühte mõõtu. Aga ka tema väsis sellest joodikukaltsust.

„Närune lutikas!“ hüüab onu Stein. „Koerapask!“

Jöran vaatab uuesti alla.

Steinil on endiselt käes nii kruus kui ka kirves. Mõlemad tõstetud taeva poole.

Jöran ei pööra pilku.

Kumma relva Stein valib?

Äkke küljes kinni

„Pea lõuad, mõrtsukas!“ karjub Niklis Steinile.

Niklis ei saa põgeneda. Ta on äkke külge kinni seotud. Viikingiköitega, samasugustega, millega seoti kokku ka pikklaevu. Köied keerutasid Stein ja vennad.

Siis kostab Samueli hääl:

„Rahu nüüd, onu! Räägime natuke!“

Niklis teab, et Samuel tahab käituda rüütlite moodi. Kolme aasta eest ratsutas Vaevaorust läbi üks rüütel, keda saatsid sõdurid, kannupoisid ja koerad. Rüütel kandis punaseid rõivaid ja tema kilbil oli must hunt. Sellest ajast peale on Samuel tahtnud rüütliks saada, kuigi ainuüksi sõjahobune maksab juba vähemalt nelikümmend marka.

Stein ei peatu, aga Niklis naeratab ikka. Võib-olla sureb ta varsti. Nagu isa. Tema tapeti Axvalli kindluse all, aga küllap ta nüüd pidutseb Valhalla surnuteriigi viikingitega.

„Tattnina!“ hüüab Stein.

„Sopajoodik!“ vastab Niklis.

Niklise veri keeb – tema soontes voolab kuum viikingiveri, mille tüli üles kütab.

Ta hoiab äket, aga tahaks mõõka. Viikingimõõka, et end põllutööriista küljest lahti lõigata ja siis Steini pea pooleks raiuda.

Aga tal pole relva, isegi mitte nuga.

Samuelil ka mitte. Vend kaitseb Niklist oma kehaga, aga Stein tuleb aina edasi.

„Mine eest, vasikas!“

Samuel tõstab pead: „Mina siit ei lähe, onu.“

„Käi põrgusse!“ lõugab Stein.

Aga viimsel hetkel vahetab ta relva. Virutab kruusiga, mitte kirvega.

Samuel püüab pea eest ära tõmmata, aga jääb hiljaks.

Kostab tuhm kolakas.

Kruus puruneb vastu poisi laupa ja Samuel lendab tahapoole. Otse äkkepulga vastu.

Stein vaarub edasi.

„Niiviisi.“ Nüüd on Steinil peos vaid kirves. „Niiviisi, sina väike värdjas!“

Niklis tahab silmad kinni pigistada, aga mitte surma ees. Ta ei taha nii lähedalt Steini nägu näha. Selle riigi inetutest lõustadest on Steini oma kõige jubedam.

„Poiss, lase pea alla!“

Stein on nüüd nii ligi, et tema veinihais pahvatab Niklisele vastu.

Nüüd saab Niklis lõpuks köied lahti. Ta on äkke küljest vaba ja lõugab: „Lase endal tasku, lakkekauss!“

Siis põgeneb ta üle põllu. Päästetud.

Aga ta teab ühte asja: sel kevadel astub ta mõrtsukas Steiniga kahemehevõitlusse. Viimast korda. Võib juhtuda, et üks neist tapab teise.

Kuhu joosta? Põhjas kõrgub Ussioos. Ülevalt paistab üks kuju; väikevend Jöran klammerdub hiidrahnu külge, mida nimetatakse Kuningakiviks.

Niklis otsustab Ruunioosi kasuks lõunas. Seal kõrgub teine kivi. See on suur ruunikivi, mille pinnal lookleb lohemadu. Selle kivi püstitas nende esiisa, viiking Orm^[1.] Egg.

„Varas, pea kinni!“ karjub Stein selja taga.

Ruunioosist lahutab Niklist veel vaid pulbitseva sulaveega kraav. Ta võtab kaugelt hoogu. Aga miski haarab keset jooksu jalast. Niklis vaatab maha. Jalg on juurika taha kinni jäänud ning poiss kukub.

Otse vette.

Kiiresti ajab ta end üles – aga Stein on jälle kannule jõudnud nagu suur lõugav vari.

„Nüüd oled vait!“

Niklis paneb silmad kinni. Varsti Valhallas, mõtleb ta.

Pea kohal viliseb – aga see pole kirves. Midagi ei juhtu. Ta avab silmad.

Stein seisab paigal, aga on kirve käest pillanud. Ta pilgutab üllatunult silmi.

„Oh,“ ütleb ta vaid.

Steini vasakus jalas turritab nool. Verine nool, otse läbi reie.

„Oh-oh …“ ütleb Stein uuesti ja kukub küljeli maha.

Niklis lamab kraavis, aga vaatab üles oosi poole.

Kes laskis?

Ruunikivi juures seisab must kuju. Tal on kapuuts peas ja käes pikkvibu.