Ruth naeratas seepeale süüdlaslikult, nagu oleks hoopis tema mingil kombel me jahenenud suhete taga - ja muutus siis äkki kurvaks, jälle lõputult kurvaks nagu hetk tagasi, enne kui ma ta istuma surusin. Ta oli lootnud midagi muud. Mida siis? Kas mingit sõpradevahelist saladust, mille ma kohe välja prahvatan? Kuid mul polnud seda, mul polnud midagi ka varjata. Ta oli nüüd täpipealt kui laps, nagu nende Marianne väiksena, kes on pidanud oma viimases kingiootuses pettuma. Ja see muutis ta hetkeks jälle kuidagi abituks. Ning tegi ka mind kurvaks.

Aga Ruth nagu poleks kuulnud mu viimaseid sõnu. Ning pöördunud minu poole, lausus ta vaid pisut teisel toonil:

„Eks ole, Riks, sa aitad mind... Me vana sõpruse nimel...?” Ta ütles minu kohta „Riks”. Mindki kutsusid kõik üksnes Riksiks, ehkki mu passis seisis Richard. Ma olen nimelt Richard Veenes. Tavalise saksa eesnime ja natuke ebahariliku perekonnanimega mees. Samal ajal kui Larry ja seega ka Ruthi perekonnanimi oli palju tavalisem, täpsemini Kaarma. Oleks olnud lausa lõpp, kui Ruth oleks öelnud ka minule: „Tead, Richard...” Aga asi polnud ju minus, vaid Larrys... Muidugi, selle kõige nimel, mis meie vahel, meie kahe, õieti meie kolme vahel oli olnud (ehkki sõpruseks sai seda nimetada vaid tingimisi!), oli mul võimatu, absoluutselt võimatu öelda, et... ma ei taha kõigesse sellesse sekkuda, et mul on endalgi probleeme kuhjaga, nagu nüüdsel ajal öeldi, et ma olen just-just oma elu rahulikumal lainel käima saanud ja nõnda edasi...! See oli lahtiseletatult minus vilksatanud mõte, palju konkreetsem ja lühem kui see seletus. Teadsin, et kui ma tema palvega nõustun, pöördub midagi olulist ka minu elus pahupidi. Teadsin seda intuitiivselt, väga selgelt, mingi haruldase ettenägevusega, nagu oleks tegemist déjàvuga, kord juba minuga toimunud elusituatsiooniga... Sel kohal takerdusin oma mõttekäigus, sest mul polnud hetkel mitte ühtki kaalukat argumenti oma sõbra vastu, meie sõpruse vastu, sest tegelikult olin mina suuresti see, kes oli süüdi selle leigumises. Ja ma isegi ei osanud öelda muud põhjust kui mingi keskealoidus. Igatahes ei saanud selleks olla too ammune, tegelikult lahtunud ja omaenda eituseks muutunud konflikt sellesama naise, see tähendab Ruthi pärast...

Kuid mida pidin talle nüüd vastama, ma ei saanud ju mängida kõrvalseisja rolli ja saata see naine kenade vabandustega oma elamisest välja, nagu ma olin teinud mõnegi naisega oma elus. Sest tema polnud säärane juhus. Ja samas ei olnud mul ka õigust öelda, et saagu ise oma abielusõlmega hakkama, sest kindlasti on selle taga nende omavahelised suhted! Larry oli ju kadunud, mingeid suhteid enam ei eksisteerinud!

„Muidugi... ma...” alustasin ebakindlalt, kuid Ruthile piisas sellestki. Ta elavnes kohe.

„Ma teadsin, et sa oled nõus. Ma teadsin! Seepärast ma tulingi. Sina ju tunned teda nii hästi...Te... te olite omal ajal lahutamatud nagu kaksikud... Ja ta on sinust alati ainult hästi rääkinud...”

Omal ajal! käis kihvatus korraks minust läbi. Enne kui sina vahele tulid...! Aga ma ei öelnud seda muidugi valjusti välja - polnud see olukord, polnud vajadustki!

„Kas tõesti?” lipsas mul suust lühike küsimus, pigem imestus, nagu oleks Ruthi öeldu mind üllatanud, nagu oleksin siiamaani kõhelnud milleski.

„Jah, jah,” sai Ruth nagu läidet juurde. „Kogu tee, mis ma siia tulin, kumises mul peas üks tema lause, mille ta kunagi, aastate eest lausus. See kõlas umbes nii, et mis ka ei juhtuks, Riksi peale võib alati kindel olla! Jah, see oli tal justkui praeguse olukorra jaoks öeldud...”

Korraga ründas mind enesearvustushoog või midagi taolist. Äkitselt küsisin endalt, milline mina küll Ruthi silmis võiksin välja paista - ma olin koduselt, liig koduselt riides ning seejuures hajevil, sest veel tund aega tagasi oli selles toas viibinud üks teine naine, kelle kehatunne oli minu omas veel olemas ja ma ei saanud sellest lahti see lihtsalt segas mind. Justkui oleksin nõnda etteteadmatult Ruthi reetnud. Aga see oli hoopis absurdne mõte... Ja ikkagi tundsin end sel hetkel haprasti. Isegi halvasti. Ehkki mult ei nõutud mingit vastust ega seletust. Mingil kombel ka võltsilt. Ma tundsin teravat häbi ka seepärast, et Ruth pidas mind endiselt Larry sõbraks, kuigi seda tulnuks kirjutada pigem minevikumärgiga, kui niisugune asi üldse maailmas olemas on...

Äkki Ruth tõsines ja ütles veel midagi hullemat: „Ma millegipärast arvan, et ta on juba... ammu tahtnud meie juurest ära minna...! Ja nüüd siis tagaselja tegi selle plaani teoks!”

Mis jutt see veel on! tahtsin hüüatada, kuid siis kuulsin taas oma alateadvusehäält kinnitamas, et õigupoolest nõnda see ju pidigi minema. Kas ma tõesti teadsin, et see ükskord juhtub? Larryga? Larry ja Ruthiga? Jah ja ei. Ma muidugi ei uskunud seda, ma keelasin ennast nõnda mõtlemast meie kunagise ja ikka veel kehtiva sõpruse nimel, kuid ometi... ometi oli minus ko g u aeg kestnud see hull alateadvuse tasemel teadmine, ehkki väga ähmane, et ükskord võiks midagi taolist juhtuda.

Jah, ma olin kui kõiketeadja uskunud, et Ruthi ja Larry kooselu jõuab ükskord sellisesse surnud punkti või kriisi, millest neil pole kummalgi jõudu ega tahtmist üle saada. Ning siis läheb nende abielu lõhki, vaikselt ja visinal, igal juhul mitte suure pauguga. Milline hetk näis nüüd lõpuks käes olevat, ilma et ma nendest ebakõladest midagi oleksin kuulnud. Nii et mul polnud taoliseks oletuseks mingit alust. Siis oli see ikkagi olnud mu soovmõte, kõik need aastad... et nõnda läheks... Kas ma tõesti olin soovinud, et nende abielu nõnda lõpeks!? Kole, egoistlik soov. Mitte soov, vaid palve saatusele... Mina, iseendalegi arusaamatu...

Tõusin instinktiivselt püsti. Ma teadsin, et pean midagi tegema. Sõnadest oli äkki puudu. Astusin ta juurde, panin käe talle ümber õlgade ja embasin teda kohmakalt; see polnud mehelik liigutus, pigem vennalik, ja ta pidi sellest just nõnda aru saama. Tundsin või mulle vaid näis nii -, et ta keha liikus kuidagi mulle ligemale, otsides minust hetkel ka füüsilist tuge, mis oli osati loomulik. Aga ma ei saanud midagi teha, et kui mu käed puudutasid teda, ta täidlast pihta, läbis mind mingi ammuolnu voog, palju tugevam kui ta lõhna tundes, ja midagi meeldivat ja hella, lõputult hella ja delikaatset hakkaks uuesti tiksuma, midagi sellist, mille ma oleksin pidanud olema ammu unustanud, olema endast maha kandnud. Seda oli raske antud hetke jooksul ära seletada - see siin oli Ruth, tema ise, mis sest, et nõnda muutununa, aga ikkagi tema, ta füüsis, mille poole ma olin nii valuliselt ihanud, samal ajal kui mu poisikeselik mõte tegeles armastuse efiirsete kategooriatega, millest nemad, teised, enne mind üle said...

Kuid ma sain oma lühikesest meeleliigutusest üle, vabastasin ta oma kohmakast embusest, tõmbusin eemale. Ruth nagu poleks tundnud, nagu poleks märganudki mu liigutust. Ta pöördus minu poole ja lausus kuidagi tasakaalukamal, ei, mõtlikumal toonil:

„...Riks, kui aus olla... siis ta on juba ka varem, noh, mõnikord... päeva või kaks kodunt ära olnud... Ja siis jälle tagasi tulnud... ning kõik on olnud nagu varem, nagu poleks midagi olnudki... Aga nii kaua... mitte kunagi... Mida sina sellest asjast mõtled?”

Ma ei teadnud. Mul käis igasuguseid mõtteid, võimalikke ja võimatuid, läbi pea. Ükski neist ei sobinud välja öelda. Mõni neist tundus lausa larrilik. Mida tema minu olukorras ühele Ruthitaolisele naisele öelnuks? Mida ta öelnuks - ära vesista, lase edasi, küll aeg toob selgust. Sest seda toob ta tingimata. Ühesõnaga, võta asja iisisti... Kuid tema polnud hetkel minu seisundis... Ta oli hoopis mu vastu, kõige selle taga... Ja pisut teistsugust mõttekäiku, mis minus samuti vilksatas, ei saanud ma ka kohe esimese hooga välja käia. Sedasamust, et Larry on leidnud kellegi teise, uue ja huvitava naise, sellise kunstnikunatuuri, kelle vastu tal oli alati kerge tõmme olnud. Et ta võis vabalt niisuguse naise juurde kolida. Või ennast seal mõnda aega peita...

„Võib-olla ta...” alustasin mina, teadmata hetkel, kuidas seda talle välja öelda. Kuid siis loobusin kiiresti esialgu mõeldust ja küsisin hoopis:

„Oled sa kuhugi teatanud? Politseisse... või mujale... Või teda kusagilt... otsinud ja...” Ma ise ka ei teadnud tol hetkel, mida see minu „kusagilt” pidi tähendama.

Kuid Ruth katkestas mind poolelt lauselt, nagu teadnuks, mida kavatsen edasi öelda.

„Ei, ei!” peaaegu hüüatas ta. „See pole niisugune kadumine! Ma tean, ma tean, mida sa mõtled... Et ma peaksin vastavatesse kohtadesse teatama... See pole selline kadumine, mõistad!... Ta on kusagil, ta on kusagil ära, mõistad... Kuid miks see ometi nii hullult mu mõistuse peale käib! Ütle ometi sina!”

Mul polnud talle tõesti midagi teist hetkel välja pakkuda. Tundsin, et selles asjas on vaja ettevaatlikumat ja kainemat edasiliikumist. Ja sõnade asemel tegin lahti külmkapi ning valasin meile mõlemale külma „Värskat”, ehkki me vajanuks mõlemad ausalt öeldes alkoholi. Kuid just selle, ühe pudelipära olin oma eelmise külalisega mõni tund tagasi ära tarvitanud.

Ruth ei võtnud pakutud klaasi vastu. Ta oli ikka veel oma masenduse ja arusaamatuse lainel, nagu oleks talle alles mõne tunni eest selgunud midagi olulist. Ehkki ta oli Larry puudumisest teadnud tervelt kuus pikka päeva...! Sellest, just sellest ei saanud ma hetkel aru.

„Ma absoluutselt ei usu, et temaga midagi... noh... juhtunud oleks... Usu mind, ma tean... ma ei oska sulle seletada... ma tean väga ähmaselt... Ja samas väga selgelt... Ta on lihtsalt kätte võtnud ja ära läinud... Meie juurest... oma töö juurest... kõige juurest... Aga miks-s-s, mis põhjusel...?” See oli peaaegu seesama, mida ta oli juba korra öelnud. Ka temal polnud enam midagi rohkemat välja pakkuda.

Järsku märkasin Ruthi käes paberilehte. Kust see oli lagedale ilmunud - käekotist, taskust, varrukast? Ma ei taibanud veel midagi. Ruth ulatas selle sõnatult mulle. Paber oli katsudes niiske. Kui ma poleks teadnud, et väljas sajab, oleksin vist pidanud arvama, et see on Ruthi pisaraist märjaks saanud.

„Ja siis veel see...” lausus ta kõlatult. Ma tundsin kohe ära Larry ilusa püstja käekirja, mille pärast me (mõned igatahes) teda samuti salaja kadestasime. Sest samal ajal kui kiirkonspekteerimine meie oma üha rohkem ära rikkus, näis tema käekiri sellestsamast aina kindlameelsemaks muutuvat... Igatahes võinuks grafoloog Larry käekirjast välja lugeda tema vägagi kindlat iseloomu, tema sihikindlust ja teab veel mida...

Võtsin paberilehe vastu. Taipasin kohe esimese pilguga, et see pole kiri. Nagu Ruth paistis arvavat. Või kirja ja pihtimuse vahepealne tekst. Sest sellel puudusid kõik vormilise kirja tunnused pöördumine, allkiri ja kuupäevgi. Jah, see oli ilmselgesti mingi tekstikatke, vaid mõni lause pikk. Mida Ruth oma haavatavuses pidas millekski muuks...

Ja ma lugesin seepärast talle teksti kuuldavalt ette, et ta oma eksitusest aru saaks.

„...Kaugemale enam minna ei saa. Sest nüüd tuleb vastu tundmatus. Kuid just tundmatuseks peab minutaoline valmis olema. Sealt algab tõeline enesekatsumus. Aga enne seda peab kõik täielikult - nii minus endas kui ka väljaspool - selgeks saama...” Sellele järgnes veel umbes poole lause jagu teksti, kuid see oli loetamatult maha kritseldatud ja vajas erilist läbivalgustatust, et ka seda oleks saanud lugeda.

Selles tekstis oli mulle midagi tuttavat. Teadsin ähmaselt, kust need read võisid pärineda. Just nimelt - väga ähmaselt. Muus pidas asi paika - see oli Larry käega kirjutatud. Ainult et selle katkendi „mina” polnud teps tema ise. See jutustas kellestki hoopis teisest. Ruth-vaeseke aga arvas, et see on katke poolelijäänud kirjast, mis on temale adresseeritud ja käib nende perekonnasuhte kohta...

„Kust sa selle leidsid?” küsisin ma otsejoones. „Tema sahtlist... see tähendab, ta paberite hulgast...” Ja minu poole vaadanud, neelatas ta ning lõi pilgu maha. „See oli kõige peal, kui sahtel lahti teha...”

„Tead, nüüd sa küll eksid... Minu meelest on tegu ühe reisikirja algusega, mida Larry on üritanud tõlkida... Ma vist isegi tean, kust see pärineb. Vaja vaid järele vaadata. Meil oli igatahes kunagi juttu, et see raamat vääriks tõlkimist. Nii et, kullake... mitte mingil juhul kiri...”

See kõik tuli mu suust nii kähku ja nii veenvalt, et ma ka ise imestasin. Tõsi oli aga see, et ma ei mäletanud ühtki sellist reisikirja, mis niisuguseid ridu võinuks sisaldada. Ja ka seda mitte, et meil oleks Larryga juttu olnud mingi teose tõlkimisest...

„Arvad või...?” Ruthi hääl oli ebalev, aga ta juba uskus mind, sest muud ei jäänud tal selles olukorras üle - ta ju tahtis säilitada lootust, kas või enesepettuse hinnaga.

Uurisin paberit. Ja sain aru, et see polnud üldse hiljaaegu kirjutatud. Sest paber oli vana, pleekinud, hulk aega kusagil valguse käes seisnud, igal juhul mitte sahtlipimeduses peidus.

„Kas teil juhtus... seal kodus midagi... viimasel ajal?” järgnes minu küsimus, mida olin tahtnud küsida, kuid olin algusest peale tagasi hoidnud, lootes, et ta ise jõuab selle teema juurde. Järgmisel hetkel juba kahetsesin oma pealetükkivust. Ruth vaatas mulle jälle arusaamatult otsa.

„Ei...ei... midagi ei juhtunud,” pomises ta, aga mulle tundus, et ta varjas midagi, ja küllap ta sai ka ise aru, et see kõlas väheveenvalt, ning ruttas pikemalt seletama:

„Muidugi, ideaalne me läbisaamine polnud... Aga me ei tülitsenud omavahel, kui sa seda silmas pead. Me pole juba mõnda aega... tülitsenud. Lihtsalt Larry on kogu aeg olnud, kuidas ma ütlen, niivõrd endasse süvenenud, et tal polnud minu... see tähendab meie jaoks mahtigi. Ta rääkis ju üldse vähe. Sina mäletad teda muidugi suure vaidlejana. Aga hiljem... noh, kodus ... just kodus muutus ta aina rohkem... noh, vaikijaks... Eriti, kui ta kusagil ära käis, nagu ma sulle ütlesin... Kui sa arvad, et ma kippusin talt aru pärima, siis sa küll eksid. Ma pole seda tema püha vabadust, mida teie, mehed, nii oluliseks peate, jah, ma pole seda tõesti piiranud. Ja pole talt kordagi seletust nõudnud, kust ta mõnikord nii hilja tuleb. Või midagi muud ette heitnud. Ning kui aus olla, siis pole ta seda ka mult nõudnud...”

Ruth jäi vait, kõhkles, sai endast võitu ja prahvatas: „Ma võin kätt südamele pannes öelda - et pole teda kogu meie abielu jooksul kellegi teisega petnud... Kas sulle sellest ülestunnistusest piisab!?”

Viimane lause oli lausa vihaga välja pressitud. Ma polnud seda