See kerge kahtlustus sai kohe kiire ja selge kinnituse, kui ta oli oma tuppa astunud. Ja ühtaegu vastuse ka küsimusele, mis tol kolmandal, seega naisel, tegelikult süles oli olnud. Veelgi enam, poemüüjale oli korraga selge kogu selle öise tuleku eesmärk. Nad olid vaid etendanud poe röövimist!

Tõeline põhjus oli seal tema voodilohus – üks pamp, mis nüüd liigutas ja vigises. Ja enne kui ta seda puudutada jõudis, teadis ta täpselt kogu lugu, nagu oleks ise midagi taolist kunagi varem läbi elanud, kuskilt, kelleltki kuulnud, võib-olla mõnest raamatust lugenud. See naine oli hiljaaegu sünnitanud seal metsas lapse; tõenäolikult oli üks meestest selle lapse isa; aga kauem nad ei saanud last enda juures punkris või kus just pidada, ja et neil seda kuhugi mujale polnud viia, siis tõid nad ta siia poodi, tema kätte, teadmatuks ajaks tema kätte…

Kuid issake, mida ta pidi selle imikuga peale hakkama, tema, kel polnud endal kunagi ühtki last olnud!

Aga kohe tuli talle midagi meelde – ta oli alati last tahtnud, niipalju kui ennast mäletas. Tüdrukust peale, neiueast peale, meheleminekust peale, hiljemgi veel, kui mehest enam mingit teadet ei järgnenud. Aga nad ei olnud jõudnud selleni. Nad olid abiellunud just sõja eel, ja siis tulid need segased ajad ning mees läks neljakümne neljandal imelikel asjaoludel kaduma. Sellest ajast peale oli ta üksi. Mõnikord valdas teda imelik tunne, et mees on siiski elus, et varjab end kusagil mujal, kellegi juures, kust ta ei pääse tema, oma laulatatud naise juurde. Ja ei saa talle ka mingit teadet läkitada. Kuid uned seda aimust siiski ei kinnitanud. Oli tal muidugi hiljem olnud üks kui teine suksutaja, aga neist polnud midagi kindlat, rääkimata lapse soetamisest. Neil kõigil oli kas sõja õud või käestlastuse hais küljes. Ja uusi mehi ei tulnud kusagilt enam juurde…

Pamp vigises ja liigutas edasi – ja kusagil sügaval temas pesitsev naiseinstinkt sundis tegutsema. Imik oli keeratud vanasse poolkasukasse, selle sees oli kampsun, naiste rahva kampsun, tite mõlemad jalad kampsunikäistesse topitud ja siis kinni nööbitud. Imikul olid seljas uued roosad imikuriided. Justkui siinsest poest ostetud, mõtles naine tahtmatult. Ja kohe järgnevalt – küllap mitte ostetud, vaid mõnest teisest, kõrvalisemast poest pihta pandud.

Kuid miks nad tõid selle lapse just tema kätte? Ei andnud see üks küsimus talle rahu. Nad olid just nimelt tema välja valinud, sest olid olnud kindlad, et ta ei lähe seda käimist ja toomist kuhugi üles andma! Ja veel näisid nad arvavat, et temal kui poemüüjal ja üksikul naisel on last kergem kasvatada kui mõnel teisel naisel või koguni perekonnal. Nii et nad pidid teda ikkagi tundma! Ja äkki läbistas teda mõte, etkas polnud üks neist hiljaaegu tema poes käinud. Ükspäev astus tõesti sisse keegi imelik mees, takseeris kõike, kuid ei ostnud midagi. Ja too mees oli olnud just sellistes säärikutes…

Imik vigises edasi, küllap andis teada, et on märg või tahab süüa. Ta oli teda juba lahti võtmas, kuid korraga vajusid ta käed alla. Ta teadis – ta ei saa selle rolliga hakkama, ta töö, esmajoones poetöö ei luba tal seda last endale jätta. Jah, ta peab imiku ära andma, kellegi teise juurde viima, nüüd kohe, juba praegu öösel! See otsus valmis tas mõne hetkega ja näis olevat ainuõige. Ja ta teadis seejuures ka, kuhu ning kelle hooleks imik tuleks anda – noorele kooliõpetajatest abielupaarile, kes elasid koolimaja otsakorteris ja kes olid alles tänavu sügisel siia elama ja tööle tulnud! Nad olid nii umbes nädala eest poes käinud – varem polnud ta neid kordagi koos näinud, oli ainult kuulnud –, ja mees oli naist kuidagi hellalt toetanud. Selline imelik paar, oli ta veel mõelnud – imepisike naine, mehele lausa taskusse panna, ja suurt kasvu kiilanev mees. Ja siis kohe oli temagi aru saanud, et naine on õnnistatud seisundis. Mees oli taibanud ennast ning oma naist talle koguni tutvustada – selge see, aleviku asi, kõik tunnevad kõiki! –, öeldes perekonnanimeks Hansen, ja siis kohe küsinud – ega poemüüjal kedagi koolis käi. Mispeale tema oli pidanud vaid pead vangutama.

Jah, neile ta selle metsameeste lapsukese viibki!

Ta mässis imiku uuesti poolkasukasse ja võttis juba pambu sülle, kuid siis meenus talle, kui tuuline ja rõske oli ennist väljas olnud, ja ta võttis oma voodijalutsist veel ka baikateki ning mässis selle kasukale lisaks. Imik vigises edasi. Naine kussutas teda ja torkas taskus olnud karamelli lapsehakatisele suhu. Need olid odavad paburitski- kommid, mida ta ise lutsis, kui suu kuivama kippus. Ei ta teadnud, kas nii tillule üldse magusat tohib anda. Kuid vigin igatahes jäi järele, nii et tohtis vist küll.

Alevik oli üleni pime. Koolimaja jäi selle kaugemasse otsa. Ta otsustas minna ringiga, et ei peaks jumala eest kedagi kohtama. Nii ta siis kiirustaski üle nätske kõrrese nurme, kiskudes lurtsuvaid säärikuid põllupinnast välja. Ja tundis, kuidas see teda higiseks teeb. Aga imik oli tähtsam. Ta läks umbropsu, ilma et ühtki aknatuld oleks suunda näitamas, pigem tunde järgi.

Pool teed peaaegu käidud, tabas teda mõte, et ta ei saa ju koolimajas kedagi üles ajada ja last oma sülest teisele naisele edasi anda. See poleks see, mida tema oli mõelnud! Kõik pidi salaja toimuma. Maimuke tuli neile välistrepile jätta. Ja siis tuli näiteks aknale koputada. Aga kas nad kuulevad, oskavad välja tulla? Laps võib nõnda ju ära külmuda…

Äkki tuli talle parem mõte – ta pöördus ümber, läks tagasi, keeras poeukse uuesti lukust lahti, haaras elutoalaualt vana vekri, alustas taas oma vaevakat ülenurme teekonda.

Koolimaja must siluett tõusis silme ette just siis, kui lapsuke süles hakkas uuesti vigisema. Ent imiku nutt näis öös kõlavat erakordselt valjult – või see üksnes tundus talle nõnda; nutt kõlas kui etteheide, miks teda oli sealt soojast toast, mõnusast voodilohust üles võetud ja nüüd ei tea kuhu jälle tassiti. Miks sa tahad mind ära anda? kõlas ses viginas. Ma olin määratud ju sinu lapseks saama! Enam ei tule sul eales sellist võimalust! Mõtle järele, pöördu ümber, mine tagasi!

Ei, ta ei saanud enam! Ta pidi ennast kaineks tegema. Ja pealegi oli ta juba kohal. Harutanud baikateki kasuka ümbert lahti, voltis ta selle kokku, kohendas veel lapse suu ümbrust, et too korralikult hingata saaks, keeras kella mõlemad vedrud harjumuslikult üles ja seadis äratajaseieri nii ligidale suurtele osutitele kui vähegi suutis. Kell näitas 2.40. Oli öö kõige sumbem tund, kodukäijate ja huntide ning halbade unede ning halbade inimeste aeg.

Ta oli vaevalt jõudnud koolimaja aia keskele, kui kuulis, kuidas kell seal trepil plärisema hakkas. Selle sekka kostis jälle imiku nuttu, mis tundus kõlavat veel valjemini. Jah, imik kisas nüüd kogu oma väikese elu eest. Võtke mind siit ära, võtke juba rutem! Naine jäi hetkeks vana jämeda vahtra varju seisma. Ja siis kuulis ta oma suureks kergenduseks uksekolksatust ning mehehäälset hüüatust. Ning tea-dis samas, et tema plaan oli läbi läinud…

Kui ta poeust lahti keeras, meenus talle veel midagi – et ta polnud ennist seal voodi peal järele vaadanud, kes see imik on, kas poiss või tüdruk. Mida mõni teine naine oleks tingimata teinud. Mis rääkis samuti sellest, et tema oli neis asjus… Või mis tähtsust sel nüüd ikka oli!?

Terve pühapäevase päeva lamas ta kui haige, magas mõne tunni, virgus, lamas niisama edasi, ajas end üles alles hilja õhtul. Ja kohe hakkas talle viirastuma, et nüüdsama koputatakse ta aknale või tagauksele ja seal on Hansenid, imik proual süles… Või on hoopis nood kolmekesi ja nõuavad oma last, metsalast tagasi.

Aga ei tulnud kedagi…

Ka edaspidi kõnetas imelik tühjus teda. Eriti õhtuti. Ei leidnud ta ühestki tegevusest kergendust. Püüdis kududa, aga näpud olid kui pudrust. Püüdis lugeda, aga ajaleheega raamatu tekst ei jõudnud temani. Ta pidi mõtlema vaid sellest lapsest. Et kuidas tal seal võiks olla. Ja samas tundis ta kogu aeg, et oli millegi vastu rängalt eksinud. Mis see oli, mis reegel? Kui ta oleks olnud usklik, oleks võinud arvata, et see on üks pühakirjakäskudest. Aga ta ju oli koolis neid õppinud – seal polnud ühtki sellist käsku, mis käis praeguse olukorra kohta.

Asi läks koguni nii hulluks, et ta oli mõnel nõrkusehetkel valmis minema sinna koolimajja ning kõik üles tunnistama ja lapse tagasi küsima. Kuid siis oleks juba mitu inimest sest teadlikud? Järgmisel hetkel tundus talle jälle üsna kindlalt, et oli ainuvõimaliku otsuse teinud.

Imelik, et ta ei kohanud toda väikest õpetajannat enam kordagi – ei poes ega ka lihtsalt aleviku peal. Mis oli tegelikult hea märk. Ta mees käis küll mõned korrad läbi, ostis mannat ja suhkrut ja biskviite, üks kord ka samarkandi rosinaid, mida tegelikult klaasi all väljaski ei olnud. Tema ise pakkus neid vaikselt mehele. Südametunnistus käskis. Ja see palja lagipeaga mees võttis ning noogutas talle lahkudes tänulikult. Aasta lõpuni ei olnud igatahes kuulda, et õpetajanna oleks lapsega maha saanud. Aga nääride järel andsid poes kooskäivad jututajad tallegi teada kohaliku uudise – Hansenite abielupaar olla ootamatult teise kooli üle viidud. Vist kuhugi Kesk-Eestisse – mehele pakutud seal direktori kohta. Nii et parema pärast siis…

Nõnda jäi tal vaid kujutleda, et kusagil seal Kesk-Eestis sündis neil viimaks see laps, keda oodati, ja nii oli peres korraga juba kaks last. Miski hakkas sisemuses jälle kirvendama. Kuni üks teine mõte selle vaigistas. Et ta ei olnud ju imikut usaldanud teadmatusele, sellistele inimestele, keda ta ei usaldanud, vaid kahele tublile inimesele, kes seda kindlasti olid, ja mis peamine – olid ka selliseks juhtumiks mingil moel valmis…

Kui hea on seista voolava vee all, tunda, kuidas see pahiseb lehvikjalt mööda su keha alla, puudutades iga su närvikiudu. Ja kui hea on tunda seebi pehmet puudet vastu keha. Just nimelt seebi, aga mitte mõne imesid tõotava šampooni oma. See on nagu mingi filosoofi lise kivi puudutus, mis annab su nahale, kogu su kehale edasi midagi seniteadmatut. See on nagu seisaksid looduseinimesena sulle pähe pahiseva kose all, mis väljub mäe seest ja kannab endas kivi jõudu ja voolamise tarkust…

Oh, olin seda hetke laevas, isegi enne laevale asumist oodanud! Asi polnud ju mitte pesemises kui sellises või mingi füüsilise mustuse mahasaamises – ma oleksin võinud oma luksuslikus hotellinumbris ja ka laevas üksikkaju tis duši all käia.

Ma igatsesin oma kodu, oma vannituba, oma privaatsust, pingelangust.

Sest kõik need päevad olid olnud nii intensiivsed; nad olid täidetud enneolematust elevusest ja kaleidoskoopiliselt vahelduvatest sündmustest, mis ületas aeg-ajalt selgesti mu taluvuspiiri. Ma pidin kogu aeg, igal hetkel valvel olema, enda olekut, oma ilmet, oma sõnu kontrollima. Jah, sadade pilkude risttules pole kerge viibida, see pole loomulik ega igapäevane, veel enam minutaolisele, kellele loodus on kinkinud tavalisest suurema häbelikkuse.

Tõesti, mul oli kogu aeg tunne, et ma kaotasin vähehaaval iseennast.

Eriti tuntav oli see kaotamise või enda ärajaotamise tunne pildistamiste ajal – juba välklampide sähvatustes on midagi ebaloomulikku! Ega loodusrahvad asjata pildistajaid pelga. Sind ju jäetakse sinna aparaadi sisemusse, su hing püütakse lõksu ja viiakse kaasa võõrasse kohta, kus sellega võidakse teha ei tea mida… Kuid ka kaasaegne inimene pole igal hetkel tugev ja reibas ja veendunud ning nõnda jääb ta sinna kaamerasse sellisena, nagu ta ise ei tahaks jääda. Ning tal pole enam edaspidist voli oma kujutise üle. Paradoks, aga nõnda see on. Ja mitte ainult fotoaparaadid, ka telekaamerad! Läbi nende kandub ju palju suurem, palju määratum uudishimu, ehkki nemad jälgivad inimest hääletult, ent samuti teadmatuil hetkil.Õnneks nad ei jälginud üksnes mind…

See pidev tähelepanu, see inimestest kiirgav uudishimu, see nagu ootas pidevalt midagi erakordset ja uut, mida ma polnud varem lausunud. Just lausutud sõnade üle tuli tunda igakordset vastutust. (Või pole see päris õige sõna?) Igal juhul on ju vana tõde, et sinu lausutu omandab teise inimese sule läbi teistmoodi tähenduse ja kõla, kui see oleks omandanud sinu enda poolt kirjapanduna. Ja sõnad olid halastamatumad ja püsivamad kui su ilme telepildis. Neid ei saanud kuidagiviisi tagasi kutsuda, samal ajal kui su kujutis mõne aja pärast haihtus ja sellest jäi vaid mingi mulje.

Ma räägin maailma tähelepanust seepärast nii pikalt, et sellele ei saa sinust kunagi küllalt, kui ta on sind kord juba välja valinud; ja ta on mitmenimeline – vaimustav, heakskiitev, aga ka arvustav ning halvustav, mõnikord, tegelikult üsna sageli lausa pahatahtlik. Sest maailm pole ühene, temas on kõike.

Ilmselt kuulun tõesti nende väheste hulka, kes tunnevad, et maailm neid aeg-ajalt lihtsalt segab, et ta paljunäolisus on nii koormav, et ta võimalusterohkus kisub ühe vaese natuuri sõna tõsises mõttes lõhki, et ta, see maailm, tema tegelikud ja mõttelised kaamerad püüavad tungida ka sinna, kuhu neid ei taheta lasta, teisisõnu isiklikku ellu, uste, kardinate ja muude katete taha, kaasa arvatud isegi voodiriided ja vannitoakardinad. Nii et sind hakkab paratamatult vaevama intiimsuse defitsiit. Sellest siis ka kõik need liigutused pärast kojusaabumist, mida ma nii pikalt kirjeldasin.

Ning alles nüüd selgus mulle, et ma polnud selleks päriselt valmis. Ma olin vaid arvanud, et olen. Ma vaevu läbisin selle. Ja ma pean kuidagi oma mina, oma eelmise seisundi tagasi saama. Just seepärast on vesi nii õnnistuslik, kergendav…

Ma ei taha siinkohal öelda, et tundsin end mõnel hetkel üksikuna. Väldin seda sõna, koguni kardan. Või õieti selle taga peituvat täit tähendust. Aga nii see paraku oli. Ehkki olen end kogu aeg harjutanud, aga võib-olla lihtsalt rahustanud mõttega, et vaid nõnda üksi olen saanud ja saan ka edaspidi elada oma elu parimal kombel. See tähendab – täita minu peale aegamööda laskunud kohustust. Või kuidas seda muud moodi nimetada. Kohus, sund, meeldivus, rõõm!

Ent kõigest hoolimata elasin seal läbi nii mõnegi nõrkuse hetke. Ei, ma olin lausa õnnetu ja tegin vist saatusele koguni vaikseid etteheiteid. Et mu kõrval ei seisnud mõnel tähtsal hetkel üht meest, et ma olin üksinda.

Aga ma olin ja olen seda ju ise tahtnud!

Mu üksindus pole olnud sugugi kogu aeg ahistav, isegi kui ta on mind täitnud teatud laadi kannatusega. Tegelikult – ma olen tundnud rahuldust ja isegi sadistlikku mõnu sellest kannatusest, ma olen tihti oma isikliku elu disharmooniad ja ebaõnnestumised muutnud kirjutatuks, milleks siis veel. Veelgi enam – see ongi olnud mu pärisosa. Ja muud ma pole tahtnud ega saagi tahtma. Samal ajal kui paljud teised inimesed unelevad oma roosas keskpärasuses, oma ajaraiskamismõnudes (või -vaevades), sunnin mina end tagant, vaevlen sõnade ja mõtete kallal. Ehkki see on teistpidi mõnus vaev. Või kust mina tean või näen kellegi sisse, mis värvi ja kui suuruke on kellegi õnn ja kui tasakaalus kellegi elu…