„Natuke enne Locriffi viivat külateed… puudest piiratud poolsõõr…” oli öeldud Dutreillis’ kirjas. Järelikult on ta sellest paigast mööda tulnud. Kohe seadis ta sammud tagasi ja märkas õige pea paremat kätt metsasalu, mis oli hurtsikut varjanud. Lähemale jõudes silmas ta majakest.

Too oli karjuste või teevahi puhkepaik, tuule ja vihma käes kõdunenud ja lagunenud. Véronique astus lähemale ja konstateeris, et vihmast ja päikesest luitunud nimetähed olid märksa tuhmimad kui filmis. Ent kolm tähte olid selgesti nähtavad nagu ka saba, ja madalamal nägi Véronique veel midagi, mida Dutreillis polnud maininud: noolt ning numbrit, number üheksat.

Véronique’i ärevus kasvas. Kuigi keegi polnud siin mingil moel üritanud imiteerida tema signatuuri vormi, oli see kindlasti tema neiupõlveallkiri. Kes võis selle kirjutada hüljatud hurtsiku uksele siin Bretagne’is, kus ta viibib esimest korda oma elus?

Véronique ei tundnud maailmas enam kedagi. Üksteisele järgnevate sündmuste rida oli põhjustanud seda, et kogu ta neiupõlv, kogu ta minevik oli nii-öelda uppunud ühes nendega, keda ta oli armastanud ja tundnud. Kuidas oli see võimalik, et mälestus tema allkirjast oli säilinud temast väljaspool ja väljaspool neid, keda enam ei olnud? Ja milleks ikkagi see kiri siin selles paigas? Mida see tähendab?

Véronique tegi ringi ümber majakese. Ühtki teist märki polnud näha, ka ümbritsevatel puudel mitte. Ta mäletas, et härra Dutreillis oli ukse lahti teinud, aga polnud sees midagi näinud. Siiski tahtis ta ise veenduda, et mees polnud eksinud.

Uks oli suletud lihtsa puupööraga. Véronique tõstis linki, ja kummaline küll! – ta ei suutnud seda endale seletada: oli vaja pingutust, mitte füüsilist, vaid hingelist – tahtepingutust, et tõmmata ust enda poole. Talle tundus, et selle väikese liigutusega tungib ta tahtmatult kohtutavate nähtuste ja sündmuste keerisesse.

„Tulgu mis tuleb,” mõtles ta. „Mida mul karta?”

Véronique tõmbas järsult ust.

Tema suust pääses hirmukarjatus. Hurtsikus oli mehe surnukeha. Teist korda laibale täpsemat pilku heites märkas ta selle ehmatavat omapära: surnul puudus teine käelaba.

Koolnu oli rauk, kelle nägu piiras lehvikuna hall habe ja kaelale langesid pikad valged juuksed. Ta mustaks tõmbunud huuled ning tursunud naha värvus viisid Véronique’i mõttele, et ta võis olla mürgitatud, sest tal polnud ainsatki haavajälge peale nähtavasti juba mitu päeva tagasi randmest ära lõigatud käetombu. Tal olid seljas puhtad, kuid üsna kulunud bretooni talupojarõivad. Laip oli muldpõrandal istukil, pea toetatud vastu pinki, jalad konksus.

Kõik need tähelepanekud, mida Véronique tegi, olid ebateadlikud ja jäid pigem mällu, sest hetkel jäi ta paigale, värises üleni, pilk tardunud, ja pomises:

„Laip… laip…”

Korraga tuli talle pähe mõte, et võib-olla ta eksib ja tema ees istuv mees polegi surnud. Ta kompas tolle laupa ja jäise naha puudutusest käis tal külmavärin üle ihu.

Ometi vabastas see käeliigutus Véronique’i kangestusest. Tuli midagi ette võtta, ja kuna läheduses polnud ühtki inimest, otsustas ta minna tagasi Faouët’sse ning teatada leiust ametivõimudele. Enne aga söandas ta siiski laipa veidi uurida – ehk leiab midagi, mis aitaks surnu isikut tuvastada.

Taskud olid tühjad. Rõivastel ega pesul polnud ainsatki märki. Kui ta otsimist jätkates laipa natuke liigutas, vajus tolle pea ettepoole ja tõmbas kaasa ka keha, mis jalgade poole vajudes tõi nähtavale pingialuse.

Pingi alt hakkas Véronique’ile silma paberirull – kortsunud, rebitud, kokku käkerdatud paberileht, millele oli peente joontega midagi joonistatud.

Ta võttis rulli maast üles ja harutas lahti. Ei jõudnud aga selle tööga kuigi kaugele, kui ta käed hakkasid jälle värisema ja ta sosistas:

„Issand Jumal!... Issand Jumal!...”

Kogu oma vaprust kokku võttes püüdis ta endale sisendada vajalikku rahu, et vaadata silmadega, mis suudaksid näha, ning aduda ajuga, mis suudaks mõista.

Ta suutis enam-vähem rahulikult uurida vaid mõne sekundi. Nende paari sekundi jooksul püüdis ta läbi aina tiheneva uduliniku silme ees aru saada punasega tehtud joonistusest, mis kujutas nelja naist ristipooduna nelja puutüve külge.

Pildi esiplaanil asetsev keskne figuur, esimene naine, looritaoline rüü katmas kangestunud keha, nägu hirmsatest piinadest moonutatud, kuid siiski äratuntav – see ristipoodud naine oli ju tema ise! Tõepoolest, ei saanud olla kahtlust: see oli tema, Véronique d’Hergemont!

Pealegi oli piinatulba ülaotsa, poodu pea kohale kinnitatud muistse tava järgi nimesilt.

Sildil olid Véronique’i neiupõlve initsiaalid, kolm tähte ja „saba”: V. d’H. – Véronique d’Hergemont!

Kramplik värin läbistas ta keha pealaest jalatallani. Ta ajas end siiski sirgu, pööras ümber, astus uksest välja ja langes minestanult rohule.

Véronique oli hea tervisega suurt kasvu tugev, imetlusväärselt tasakaalukas naine, kelle vaimset tervist ja harmoonilist füüsist polnud läbi elatud katsumused riivanud. Oli tarvis lausa erakordseid tingimusi ja iseäranis ränki katsumusi pluss kaht rongis veedetud magamata ööd, et surmväsinud naise närvid üles ütleksid ja tahe vankuma lööks.

Ei möödunud üle kahe-kolme minuti, kui Véronique’i mõistus oli taas selge ja meel vapper.

Ta tõusis maast üles, astus veel kord hurtsikusse, võttis kätte paberilehe, ja ehkki teda valdas ikka veel ärarääkimata äng, vaatas ja nägi – seekord silmadega, mis näevad, ja ajuga, mis saab aru.

Ta nägi asju, millel alguses ei paistnud olevat erilist tähendust või mille tähendus oli vaid aimatav. Paberi vasakul poolel oli kitsas, viieteistkümnerealine veerg, mis polnud kirjutatud, vaid koostatud ühesugustest kritseldatud tähtedest, mille eesmärk näis olevat vaid tühja ruumi täita.

Ent mitmes kohas olid üksikud sõnad siiski loetavad.

Ja Véronique luges: „Neli naist ristil…” Edasi: „Kolmkümmend sarka…” ja lõpuks viimane rida: „Jumalakivi, mis kingib elu või surma.”

Sellele veerule oli kahe üpris korrapärase joonega, üks musta, teine punase tindiga, raam ümber tõmmatud; selle alla, ikka punasega, oli joonistatud kaks puuvõõriku oksaga kokku põimitud sirpi, selle all oli kirstu siluett.

 

Parempoolse, ilmselt palju tähtsama osa täitis sangviiniga tehtud joonistus, mis ühes pildi juurde kuuluva selgituste veeruga andis tervele paberile raamatust pärit lehekülje välimuse, õigemini raamatulehe koopia välimuse – mingi suure vanade piltidega raamatu, kus süžeesid käsitleti primitiivses maneeris, reegleid täiesti ignoreerides.

Ja süžeeks oli neli naist ristipuul.

Neist kolm, perspektiivis aina väiksemad, tuhmusid silmapiiri suunas; neil olid bretoonlannade rahvarõivad ja bretoonlannade peakatted, kuid kohaliku eripärana kuulus selle juurde suur must lehv, mille kaks tiiba sarnanesid Alsace’i tanuga. Ja lehekülje keskel, seal oli see kohutav asi, millelt Véronique ei suutnud oma hirmunud pilku lahti kiskuda. Seal seisis kõige tähtsam rist – puutüvi, mille madalamad oksad olid maha laasitud ja mille küljes vasakul ja paremal kõlkusid naise käed.

Poodu käed ei olnud puu külge naelutatud, vaid kokkusurutud reitest kuni õlgadeni köiega kinni seotud. Bretooni rahvarõiva asemel oli ohvril üll peaaegu maani ulatuv surilina, mis veelgi pikendas ärapiinatud keha ahtakest siluetti.

Poodu südantlõhestav ilme väljendas resigneerunud valu ja melanhoolset graatsiat. Ja täitsa kindlasti oli see Véronique’i nägu, eriti kahekümneaastase Véronique’i nägu, nagu see neiule vastu vaatas kurbadel tundidel, kui ta silmitses peeglis oma silmi, kus polnud lootusekübetki, ainult pisarad.

Kujutatul olid noorukese Véronique’i juuksed, mis samasuguste lopsakate lainetena vööni langesid.

Ning pea kohal: V. d’H.

Véronique jäi pikalt järele mõtlema, otsis oma minevikus, püüdes seostada tänaseid tõsiasju hämarate noorusmälestustega. Kuid ühtki valgusekiirt ei sähvatanud ta peas. Sõnad, mida ta luges, pilt, mida ta vaatas – miski ei omandanud mitte mingit tähendust ega pakkunud vähimatki seletust.

Veel mitu korda uuris ta paberilehte. Seejärel rebis aegamisi, kuid kogu aeg sellele mõeldes, joonistuse pisikesteks tükikesteks, mis tuul laiali puhus. Kui viimane tükike oli lendu tõusnud, oli otsus valmis. Ta lükkas mehe endisesse asendisse, sulges hurtsiku ukse ja hakkas rutakalt küla poole astuma, et teatada sellest loost ametivõimudele, nagu kord ja kohus.

Ent tund aega hiljem, kui ta koos Faouët’ meeri, põlluvahi ning uudishimulike salgaga, keda tema jutt ligi tõmbas, tagasi jõudis, oli hurtsik tühi.

Laip oli kadunud.

Kogu see lugu oli nii imelik, et Véronique tundis: niisuguses mõtete virvarris on raske vastata esitatavatele küsimustele ning hajutada kahtlusi, mis võisid tekkida ja tekkisidki tema tunnistuse ja siinviibimise põhjuste ning isegi tema mõistuse suhtes. Ta otsustas korrapealt loobuda igasugustest pingutustest ja tülikatest sekeldustest. Uudishimulike hulgas oli ka võõrastemajapidaja. Véronique küsis temalt, missugune on lähim küla, kui teed mööda edasi minna, ja kas ta jõuab mõne raudteejaamani, kust saab tagasi Pariisi sõita.

Ta jättis meelde kaks nime: Scaër ja Rosporden, tellis sõiduki, mis koos kohvriga pidi talle järele jõudma, ja lahkus, suurejooneliselt elegantne, kaunil näol kohkumatu ilme, mis teda igasuguse pahatahtlikkuse eest kaitses.

Ta hakkas astuma, nagu öeldakse, hea õnne peale. Tee oli pikk, andis astuda. Aga Véronique’il oli nii suur rutt teha lõpp nendele arusaamatutele sündmustele ja pöörduda tagasi rahulikku ellu ja unustusse, et ta marssis pikkade sammudega ikka edasi, kusjuures talle ei tulnud pähegi, et väsitab end tarbetult, sest talle järgnes ju sõiduk.

Midagi mõtlemata sammus ta üles küngastele ja küngastelt alla orgu, tema ees oli nii palju mõistatusi, et ta lihtsalt keeldus neile lahendust otsimast. Minevik kerkis vägisi pinnale ja selle mineviku ees tundis ta kohutavat hirmu. Hirmus oli mõelda ajavahemikule, mis algas Vorski kuriteoga ja lõppes isa ning poja surmaga.

Ta ei tahtnud mõelda muule, kui oma tagasihoidlikule elule, mida ta elas Besançonis. Mitte mingeid muresid, mitte mingeid unistusi ega mälestusi. Ta ei kahelnud, et keset igapäevaseid harjumuslikke tegevusi, mis teda ümbritsesid vähenõudlikus majas, ei unusta ta hüljatud hurtsikut, meesterahva köndistatud laipa ja hirmutavat joonistust, millel oli salapärane kiri.

Veidi enne suurt Scaëri alevit, kuuldes enda järel kuljuste kõlinat, nägi ta Rospordeni poole viival teeharul pooleldi kokkuvarisenud maja müüriosa.

Ka sellele müürijupile, noole ning number 10 kohale olid valge kriidiga kirjutatud taas prohvetlikud tähed: V. d’H.