„Ja mida ta siis tegi?” sekkus Ira suunava küsimusega. „Kõneles viipekeeles või?”

„No siis teate teie ju rohkem kui mina,” nentis koolijuhataja. „Ja lastele see meeldis. Täiesti uskumatu, kuidas ta sel moel lapsed tähelepanelikuks muutis. Meil pole juba pea aasta direktorit palgal ja nii olen mina lisaks õppealajuhataja tööle ka selle ameti peal, aga mina küll ei hakanud taolist meetodit ära keelama, sest asi toimis. Võtsin kurtidele mõeldud žestide kasutamist kui lisaväärtust, kuni keegi lapsevanematest tuli välja kaebusega, et kuidas puudega õpetaja terve mõistusega lapsi õpetab. Küsisin siis. Selgus, et Anneli ei ole ise vaegkuulja, aga keegi ta lähedastest oli olnud kurttumm, ja nii õppis ta ära viipekeele. Pedagoogilises instituudis oli ta seda ka ametliku lisaainena õppinud ja meie koolis kasutas vaid erandjuhtudel, nii-öelda meie vaikival kokkuleppel ja oma riisikol.”

„Kes tema lähedastest oli kurttumm?” küsis Ira. „Oli see mõni tema pereliige? Isa, ema, vend või kallim?”

„Mitte ei tea,” kinnitas õppealajuhataja. „Anneli hoidis omaette. Meie valla õpetajate elumajas oli tema kasutada kahetoaline korter, aga keegi meie omadest polnud seal külas käinud. Meest tal igatahes polnud, aga…” katkestas juhataja kellale pilku heites oma jutu ja lisas: „Kolm minutit veel. Aga üks asi oli küll imelik. Meil on ta töötanud alles aasta, aga pedagoogilise lõpetas nelja aasta eest ja ühtegi varasemat töökohta tema tööraamatus kirjas polnud. Nüüd peame küll lõpetama. Sillule ma juba rääkisin. Edasi küsige temalt. Vabandust!”

Ira tõusis ja tänas. Tema jaoks esialgu sellest infost piisas, et järgmine ette määratud samm teha. Ta otsis üles majandusjuhataja ruumi ning palus kohkunud ilmega vanaproual end preili Riinuski korterisse juhatada.

„Teie käes on ju õpetajate elumaja kõigi korterite varuvõtmed,” pakkus Ira, kuigi polnud selles päris kindel, aga tabaski märki, sest majandusjuht haaras telefoni järele, ent jäi pisut hiljaks, sest samal hetkel helises kell tundi ja see tähendas, et koolijuhatajale enam helistada ei tohtinud.

Ira otsis välja oma töötõendi, viitas õues ootavale konstaablile ning rääkis, miks oli tal vaja preili Riinuski tuppa kiigata.

„Ma ei puutu seal midagi. Ma ainult silman korraks. See pole seadusega keelatud. Anneli ise ei saa ju tulla ja ennast aidata – ikka meie peame seda tegema,” selgitas uurija valvsust uinutavalt monotoonsel häälel ning kooli majandusjuht jäi nõusse.

Anneli Riinuski elutuba oli just selline, nagu võis arvata – mittemidagiütlev, mis kõnetaski vaid uurijat. Samas oli väga sisukas vanaprouast majandusjuhataja lausutu, milles ta noore õpetaja kasinat eluviisi põhjendas.

„Anneli oli… on väga kasin ja kokkuhoidlik,” lausus ta Ira selja tagant tuppa piiludes. „Kõik aja kulutas ta laste peale, aga oma teenitud raha pani auto ostmiseks kõrvale. See oli ta eluunistus ja nägite, mis juhtus – sõitis esimese korraga nii masina kui enda sodiks. Mu mees ütleb ikka, et neil autojuhtidel, kellel avarii on saatusest ette nähtud, juhtub see kohe ära, sest mõnele inimesele see sõitmine kohe ei sobi.”

„Suur tänu, proua! Teist oli väga palju abi,” tänas Ira ning oli mõttes teel juba järgmise punkti.

Majandusjuht oli pisut üllatunud pikalt palutud visiidi kiirest lõpust, kuid taipas siis, et uks tuli ruttu lukku tagasi keerata ja kiirelt kaduda, sest oma südames tundis ta võõrasse elamisse loata sisse vaatamise pärast ikkagi endal süüd.

„Tänan, jah, ma kah,” pomises ta lisades: „loodan, et Anneli ei pahanda.”

Anneli ei pahandanud, seda Ira juba teadis, sest oli vaid päevade küsimus, mil tema kunstlik koomas hoidmine lõpetatakse, kuid selle info jättis uurija enda teada. Enne Köismäele sõitmist oli Ira põhjalikult tutvunud Anneli Riinuski meditsiinilise ekspertiisi ja tundmatu naise patoloogilise ekspertiisi aktidega ning lootis, et saab kohapeal rohkem teada. Kõigi teada saadud faktide jagamise ainuõigsuse kohalike elanike ja konstaabliga oli ta esialgu jätnud oma vaistu otsustada.

„Juba valmis? Poolt tundigi pole veel möödas,” imestas konstaabel, nähes uurijat oma masina poole tulemas.

„Valmis pole veel midagi,” vastas Ira kohaliku konstaabli teenistusautosse istudes. „Meil on 3D-d vaja, aga pole veel toorikutki, millest printida. Sõidame Köismäe vabatahtliku päästekomando juurde.”

„Mida sinna?” imestas mees ja oletas: „Kas nüüd hakatakse avariilisele autole uut ekspertiisi tegema? See anti ju ammu vabaks ning Harri hakkas otsast juba remontigi tegema. Kas ma olen midagi vahele jätnud?”

„Ilmselt küll,” lausus Ira rahulikuks jäädes.

Uurijana teadis ta üsna kindlalt, et selle aja peale, mille nemad vallamajas ja koolis veetsid, oli Anneli masin juba kohaliku päästeameti hoovilt treileri peale tõmmatud ja teel maakonna politseiparklasse. Iral oleks üksi läinud raskeks kõiki selle avarii tehnilisi üksikasju üle kontrollida ja nii oli ta masinaid puudutava osa juurdlusest jätnud oma paarimehe kanda ning sellele polnud isegi boss vastu vaielnud. Köismäe konstaabli teavitamise oli Anti Saam jätnud ilmselt meelega hilisemaks ja Ira ei sekkunud oma kolleegi taktikalistesse käikudesse. Saami-mees teadis, mida tegi ning selles polnud Ira kunagi kahelnud.

Hommikune pressikonverents Köismäe vallamaja hoovis jättis kohaliku konstaabli ilma viimasest infost ning seda oli päris valus taluda, millisel nördinud ilmel ta Irat silmitses, pomisedes: „Võinud siis öelda! Milleks mind lolliks teha?”

„Räägime nüüd nende meestega, kes Anneli auto Jänesehaagi kuristikust välja tõmbasid,” lausus Ira, noore mehe solvumist ära märkimata. „Vabatahtliku Päästekomando ülem Harri Käosalu on see mees, kellega mina tahan rääkida. Sina kõnele teistega ja vabas vormis. Pole siin mingeid Exceli tabeleid vaja silmas pidada – lihtsalt räägi inimestega ja pärast vahetame infot.”

Paar tundi hiljem istus Ira taas oma auto rooli, et tagasi jaoskonda sõita, siis aga märkas ta kõrvalistmel tumedaks tõmbunud klaasiga halogeenpirni, mille Sillu oli käskinud välja vahetada. Ta keeras pirni harjumuspärase liigutusega pabertaskuräti sisse ning poetas kindalaekase, nagu olnuks see oluline – ehk oligi, sest sundis Irat tagasi päästekomando töökotta sõitma.

Garaažikompleksis, kus veel mõne aja eest käis kibekiire töö, valitses täielik vaikus. Kellaaja järgi võis oletada, et oli saabunud lõunatund, aga kuna hoone uksed olid pärani valla, võis mõni mees veel kohal olla.

Töökoja tagumisest otsast, kus asusid meeste puhkeruumid, kostis norskamist, ent Ira ei kiirustanud seal maganud meest äratama. Teda tõmbas hoopis puhkeruumi see osa, kuhu teda enne polnud lubatud, nimelt duširuum ja saunaesik. Kiire pilk saunaruumi esiku nagile reetis meeste saladusi, sest seal ei rippunud mitte ainult kuivatuslinad ja töötunked, vaid ka üks tumeroosa ning karvase kapuutsiservaga pusa, mis ühelegi mehele poleks selga mahtunud. Pikemalt polnud Iral mahti ringi vaadata, sest selja tagant oli kuulda tulijate samme ning keegi püüdis magaja norskamise kulul rõvedat nalja teha. Märganud naisuurijat meeste duširuumi uksest välja astumas, lendas temagi suunas paras doos nilbusi.

„Harri vahetas mu auto lähitulede halogeenpirni ära,” vastas Ira roppustest välja tegemata, sest ei olnud olemas sõnu, mida ta meeste suust juba kuulnud polnud. „Ma ei taha võlgu jääda. Palju see pirnivahetus maksab?”

„Äkki siis teenuse eest tšekki ka vaja,” ilkus keegi meestest ja Ira kinnitas: „Just! Mulle on tšekki vaja.”

Kui Harri ka ise lõpuks töökotta tagasi jõudis, lõppes ilkumine ära. Kas põhjuseks oli komandoülema autoriteet või midagi muud, aga koos temaga saabus töökotta töine meeleolu, mis polnud muudeks sõnavõttudeks eriti innustav. Ira sai töö eest makstud ning soovitud tšeki, aga ka tema süda polnud sellest hoonest lahkudes rõõmus ega rahul. Töökojast kaasa saadud masendustunne kestis veel tükk aega ning haihtus alles siis, kui Ira oli oma autoga tagasi magistraalile pööranud ja see tee oli mõtete korrastamiseks piisavalt lai ja sirge.

Vara oli veel selle juhtumi puhul millestki kindlast mõelda, ometi keris Ira Teveri mõte aina ümber noore õpetajanna, kelle esimene sõit isikliku autoga kahele naisele saatuslikuks oli saanud. Tegelikult tulnuks tal uurida tolle teise naise tausta, aga peale fakti, et ta surnud oli, polnud millestki alustada. Koledavõitu ülesvõtte kallal, mille osakonna fotograaf Üllar Laks oli laiba näost teinud, tuli veel pisut tööd teha, enne kui seda kellelegi näidata võis. Lootus, et roolis olnud naine oma kaasreisija kohta sõna kostis, oli veel küsimärgi all, ometi tundus Irale, et loo võti oli just roolis olnu käes.

Anneli Riinuski toas polnud ühtegi viidet sellele, et tal oleks olnud mõni sõbranna. Tema eluruum oli jätnud Irale lineaarse mulje. See oli nagu lasteraamatu joonistus, mille ühte nurka oli sirgeldatud täispuhutud kummimadrats, põrandale raamatud ja öölamp ning aknale pott lillega, mida polnud veel aretatudki. Õpetaja Riinuski tolle õhtu kaasreisija polnud aga pilt sellisest raamatust, vaid pigem mõnest naisteajakirjast. Miski ei viidanud ka sellele, kus täpselt hukkunud naine tol õnnetuse hetkel istus või kas ta üldse istus. Mõte, et Anneli oma kaasreisijast ise teadlik polnud, hakkas Ira peas idanema veel enne, kui ta avariist tehtud rekonstruktsioon ilmet võttis.

IT-spetsialist Säga oli Irale juba mitu sõnumit saatnud ja nii kiirustaski uurija osakonda jõudes kohe tema juurde.

„See oli lihtsalt üks tavaline avarii juhtumise paik ja sündmuskoht ei ole piisavalt märgistatud, et saaksin mingit tõest rekonstruktsiooni üles ehitada,” alustas Säga, nii kui Ira oli tema ruumi astunud. „Seal mängib iga sentimeeter rolli. Selle avariipaiga maastik on lihtsalt