*

Õhtu saabudes muutus Erna taas rahutuks ning seda põhjusega. Ei läinudki kaua, kui ta toauksele koputati. Lävel seisis majaperemehe virtin ning tema ärevusest õhetav nägu reetis nii mõndagi.

„Kojamees ütles, et aiavärava taga praalib üks sineli ja seljakotiga noormees ning nõuab sisse laskmist,” seletas virtin. „Ta ütleb, et on teie peigmees. Härra pole kodus ja mina ei julge võõraid majja lubada, aga tema ei lähe ära ja lubab püssimehed kutsuda. Kõik linn on hulguseid ja sõja eest pagejaid täis. Äkki on mõni seesugune?”

„Kas ta on üksi või on seal veel keegi?” küsis Erna vahele.

„Tule jumal appi! Kas neid on seal siis terve kamp? Seda kojamees küll ei öelnud,” vastas virtin veel rohkem ärevusse sattudes.

„Ma lähen alla ja vaatan ise järele,” otsustas Erna ning haaras varnast kampsuni.

Eedik oli õnneks üksi, pisut napsune ning sellepärast bravuuri täis.

„Noh, preili Erna! Peigmeest sisse ei lase, aga lõpuks ilmus ikkagi kohale,” hüüdis ta kojamehe suunas rusikat näidates ja haaras Ernal pihast, lausudes: „Mida muud nendelt buržuide lakeidelt ikka oodata kui kapitalistide vara kaitsmist. Lähme otsime mõne kõlbelisema koha oma kõlvatute tegude tegemiseks…”

Erna oleks tahtnud Eedikule vastu vaielda, sest tema polnud ju kellegi vara ja kojamees oli tubli mees ega pidanud ühe töölisnoore räuskamist taluma. Vindistest meestest oli Erna ise alati suure kaarega mööda käinud, aga seekord oli lugu keerulisem, sest tegu ta enda kihlatuga, ning kuidas sa ikka vastu puikled. Samas lootis Erna, et väike jalutuskäik õhtuses linnas mehe kaineks teeb.

„Kuhu me lähme… lähme vaksali teemajja, kui sinu juurde ei saa jääda,” lausus Eedik ja luksatas. „Pagan küll… seltsimehed jätsid mu maha. Kosta läks Sõbra tänava varjupaika öömajale, Viktor sõitis Petserisse ja mu seljakott on tema lendlehti täis. Kuhu ma need poetan, ah? Võta enda juurde…Valteri tallu voorimehed öösel ei taha sõita. Vilets värk, kui tuled sõjast, teed Venemaal revolutsiooni ära, aga kodumaale saabudes pole kuhugi magama minna. Isegi oma pruut ütleb ära.”

„Ma ei ütle ära, aga…” tahtis Erna end õigustama hakata, kuid Eedik sulges ta suu suudlusega.

See oli sama ootamatu, kui kõik muu mehe juures, keda ta oli neli aastat oodanud ja siis enam ära ei tundnud. Mida lähemale Eedik oma keha talle surus, seda enam rauges Erna vastupanu. Mõne minutiga oli neiu õnnistuse äärel ning isegi maja teise korruse aknast piiluv virtin ja värava ees seisev kojamees ei läinud talle enam korda. Küll aga ehmatas teda tänava patrull. Köhatusega endast märku andes nõudsid püssimehed noormehelt dokumenti

„Mis teha, mis teha, kui tuppa ei kutsuta,” vastas Eedik ja oli korrapealt nii kaine, et see muutumine Ernas kahtluse esile kutsus.

Saanud üle oma hetkelisest nõrkusest, meenusid talle patrullivaid püssimehi nähes esimese asjana lendlehed, millest Eedik oli kõnelnud ja seda eriti veel siis, kui seadusesilm mehelt dokumenti näha küsis.

„Paber on olemas!” vastas Eedik kärmelt ja asus sinelit soputama. „See oli mul siin kusagil taskus ja… ja ei ole ma mingi desertöör… sain haavata, olin kaua hospidalis ning nüüd kanti mind arvelt maha kui sõjapidamiseks kõlbmatu… palun väga, härrad! Siin see on.”

Erna vaatas toimuvat eemaloleval pilgul ning mõtles hoopis muust, sellest, kuidas võis ta ometi ennast nõnda unustada, et lausa tänaval amelema hakkas. Nelja aasta eest oli tema suhe Eedikuga olnud hoopis lihtsam ja puhtam. Nad käisid käest kinni hoides jalutamas, vaatasid pikalt teineteisele silma ning ei musutanud isegi siis, kui kinos viimases reas istusid. Alles peale kihlust sai Erna oma esimese musi ja siis polnud see ka muud, kui üks märg puudutus, mis lahkumispisaratesse uppus. Nüüd rabas teda mõte, et ehk oligi Eedik vaid seepärast tema kätt palunud, et langes mobilisatsiooni alla ning pidi Vene tsaaririigi eest sõtta minema.

See mõte äratas Erna tardumusest üles. Ta väristas õlgu, peatas pilgu Eediku seljakotil ning sealt edasi rändas mõte juba suisa trellide taha. Enamlastest, nagu bolševikke kohalike seas kutsuti, oli ta Postimehe lehekülgedelt lugenud ja rahva suust kuulnud, aga oma silmaga polnud näinud – nüüd siis! Kas tõesti oli Eedik üks neist punastest, kes Venemaal revolutsiooni tegid ning tsaari maha nottisid?

„Kas sa oled… oled nendega mestis?” küsis Erna, kui patrull oli eemaldunud.

„Kelle nendega? Sa mõtled Viktorit või…” päris Eedik süütul ilmel ja viis siis jutu sootuks mujale. „Ma olen terve päeva ja öö vagunis rappunud ja täna päev otsa läbi mööda linna ringi traavinud. Ma pole hommikust saati ivakestki hamba alla saanud. Kas vaksali teemaja on veel lahti? Sinu laualt ju puru ei pudene, sest sina sööd vaid moorapäid ja rosinasaiu, mis…”

„Mis pole tõsi!” sekkus Erna end solvatuna tundes. „Mul olid hommikul sinu jaoks isegi võileivad kaasas, aga ma ei tihanud neid võõraste nähes pakkuda. Kust mina pidin teadma, et sa sellise kaaskonnaga tuled ja… ja minust ei hooli, vaid oma vabrikuid tähtsamaks pead.”

„Oi-oi! Sa oled vihasena nii ilus,” sosistas Eedik ja püüdis Ernat uuesti musutama hakata, kuid neiu tõukas ta ärritunult eemale.

Pika lepituskõne järel Erna siiski rahunes ja leebus ning otsustas söögi asjus virtinaga kõnelda.

„Olgu peale,” sõnas ta asjalikult. „Ma räägin virtinaga. Ehk on köögis lõunast suppi, mida saab soojaks teha. Vaksali teemaja on nagunii põgenikest umbes ja nii hilja õhtul on seal letil vaid mõni keedetud muna.”

Kui nad kojamehest möödusid ja paraaduksel kella lasksid, võis aeg olla juba üle südaöö. Virtin tuli üsna kohe, kuulas Erna jutu ära ning ei vaielnudki vastu, vaid hüüdis kojameest.

„Tule sina ka, Aadu!” ning lisas: „Lõunast jäigi pea kõik toit alles, sest peremees sõitis hommikul ette teatamata pealinna oma venda vaatama, aga mul oli juba viiest pada tulel. Mõtlesingi, et viin jäägid homme hommikul koguduse majja vaestele.”

Tund hiljem pühkis kojamees õhetava pale taskurätiga üle ega väsinud seejuures virtinat kiitmast. Eediku isu polnudki nii suur, nagu ta kõnelnud oli, aga see-eest jätkus tema juttu kauemaks. Kui kojamees end minekule seadis ja Eedikul seda sama teha tuli, leidis viimane mitmeid põhjuseid viivitamiseks, jättes virtina pikad haigutushood hoopis märkamata. Lõpuks soostus temagi lahkuma, aga sedagi vaid tingimusel, et viskas enne pilgu peale oma kihlatu toale.

Virtin ei vaielnud vastu, aga hoiatas, et peremees võis iga hetk koju naasta ning siis tuli temal vastust anda, kui majas ikka veel võõraid viibis, eriti veel meesvõõraid ja naissoost kostiliste toas. Seda polnud Eedikule vaja kaks korda öelda. Erna oli üllatunud, aga mitte virtina seisukohast lähtudes, vaid seepärast, et tema nõusoleku küsimist vajalikuks ei peetud, kuna mängus oli ju ikkagi eelkõige tema au ja väärikus.

Erna ema oli surnud üsna noorelt, kuid jõudnud siiski enne siit ilmast lahkumist oma kõlbluspõhimõtted tütrele edasi anda ning see, et Ernat kasvatasid isa ja vanem vend, ainult kinnitasid neid tõekspidamisi. Kihlus tähendas Ernale lojaalsust ja see oli truuduse esimene aste, mis ei sisaldanud intiimsemat läbikäimist. Alles abielu, see teine samm, andis mehele ja naisele õiguse olla kehaliselt koos, kuid kõik see oli teooria, sest neli lahus oldud aastat olid kummalegi kihlatuist erinevalt mõjunud.

Eedik ei näinudki Erna toas muud, kui pitspäevatekiga kaetud voodit, millele ta viskus veel enne, kui neiu ise oma tuppa siseneda jõudis. Pahandamist võttis Eedik kui tikk tuld ja Erna nõutust nagu loomupärast häbelikkust.

„Sa ei tohi nii teha!” kõneles neiu ega mõelnudki mehe plaanidega nõustuda.

„Erna! Tule, tule istu minu kõrvale,” muutis Eedik taktikat ja tõusis asjalikult kõnelema hakates istuli.

„Ma olen kõik need neli aastat vaid tänu sinule elus püsinud. Iga kord, kui kuulid must mööda vihisesid ja taevast mürske alla sadas, siis mõtlesin ma sinule. Haavatuna laatsaretis lamades mõtlesin ma sinule ja… ja surm valitses kõikjal ning ma ei tea ikka veel, mida toob homne päev.”

„Mina tean!” vastas Erna kindlal häälel. „Homme lähme õpetaja juurde ja paneme laulatuseks aja kinni.”

„Kas kohe homme?” imestas Eedik ning poetas oma käe ümber Erna piha. „Homseks on Viktoril korraldatud vabriku juures miiting. Pean sinna minema ja ma ei saa ka Kostat hätta jätta. Andsin talle lubaduse!”

„Siis lähen mina üksi ja palun õpetajat,” jäi Erna endale kindlaks.

„Ei, see ei sobi,” lausus Eedik ta kaelalt juukseid eemale puhudes.

Erna tõmbus kohkudes eemale ja küsis hirmunud pilgul oma kihlatule otsa vaadates: „Sa ei taha mind enam endale naiseks… kas sa… kas sa leidsid endale kellegi teise?”

„Ei, ei! Seda mitte, aga ma leidsin endale teise usu,” rääkis Eedik malbel toonil. „Ma ei usu, et jumal peaks meie liitu kinnitama. Papid ja kirik ainult teenivad meie armastuse pealt. Nemad on samasugused kurnajad nagu vabrikandidki. Kui me armastame teineteist, ja mina armastan sind üle kõige maailmas, siis oleme meie mees ja naine endi, mitte jumala tahtel. Kui sina muidugi tahad…”

Ernale oli selline kursimuutus nii üllatav, et ta midagi kosta ei osanud. Igas teises olukorras oleks ta enda ja oma au traditsiooniliste reeglite kinnipidamise eest välja astunud. Aeg oli tema keha naiselikuks vorminud, kuid tal polnud õrna aimugi, kas tal tuli võidelda armastuse eest või selle vastu. Tunnetega hakkamasaamise tarkust polnud keegi talle õpetanud.

„Aga meie ei või ju niimoodi…” pobises ta mehe hellusepuhanguid endast eemale tõrjudes. „Ei. Mina nii ei saa. Me oleme ju vaid kihlatud. Ma pean mõtlema.”

„Meie võime teha kõike, mida me vaid ise tahame,” sosistas Eedik Erna kaelale suudlusi jagades. „No aga kui sa ei taha, võin ma sinu voodi ees põrandal ka magada ja… ja ma ei tee midagi, mida sa ei taha.”

Erna vaikis. Ta keha ei tohtinud tahta seda, mis polnud tavadega kooskõlas. Ta surus lõuapärad kokku, et mitte iseendale vastu karjuda, sest ta keha kannatas. Minutid läksid ja mehe suudlused põletasid teda aina tugevamini. Pool tundi hiljem andis Erna järele ning ta keha avanes pettumuseks, sest kõik need ähmasesse pruudiloori mässitud unistused süütuse kaotamise õnnistavast tundest purunesid. Tegelik elu oli märksa räpasem ja valulikum.

Eedik väsis järsku ning ta keha vajus raskelt ohates kokku. Kõik