Kõigepealt märkan ma suud, huulte ja suuümbruse närvikeskust, ja seejärel, kuna ta lamab, kallutan ma pead, et näha tervet nägu. Ja kui ma pead kallutan, heidaksin ma otsekui tema kõrvale padjale. Ta on väga noor ja väga ilus. Ma kujutan ette, et olen oma isa, kes teda vaatab. Ma kujutan ette, et olen oma ema, keda vaadatakse. Ja kuigi vähehaaval hämardub, tundub, nagu ema nägu helendaks, põleks, hajuks mu silme all. See on kergendus, kui ta näo viimaks kõrvale keerab ja käed laubale paneb.

Ema käed on sihvakad ja jahedad.

***

Ühel õhtul võttis isa oma fotograafi kaasa kohta, mille oli endale valmis vaadanud. Võiksin siia ehk maja ehitada, ütles ta, või midagi sinnakanti. Jah aga oot-oot, ütles fotograaf, tule kaasa, ma näitan sulle veel ilusamat kohta. Kui minna mööda randa, nagu nad sel korral 1965. aastal läksid, siis ei jõuta mitte tee lõppu, seal pole neeme, kõrgustikku, välu ega kaljujärsakut, ei ühtki geograafilist ega geoloogilist moodustist, mis annaks märku, et siin maastik muutub; nii kaugele kui silm seletab, ulatub kivine rand, miski ei alga ega lõpe. Kõik aina jätkub. Kui koht asuks metsas ja mitte rannas, võidaks öelda, et mu isa viidi kuhugi metsa ja ta otsustas elada seal, just täpselt seal. Kaks meest seisid seal natuke aega. Kui kaua? Küllalt kaua, et mu isa selle legendi põhjal otsusele jõudis.

Kui väljenduda pidulikult, siis võib öelda, et ma olin leidnud kodu, on ta öelnud, ja kui väljenduda naljatlevalt, siis võib rääkida armastusest esimesest silmapilgust.

Ma olen elanud selle legendiga kodust ja armastusest kogu elu.

Ta jõudis ühte kohta ja nõutas seda endale, nimetas selle enda omaks.

Aga iga kord, kui ta püüdis selgitada, miks nii läks, tuli keel vahele ja ta lõpetas niiviisi: kui väljenduda pidulikult, siis võib öelda, et ma olin leidnud kodu. Ja kui väljenduda naljatlevalt, siis võib rääkida armastusest esimesest silmapilgust.

Aga mis siis, kui rääkida hariliku häälega? Mitte liiga valjusti, mitte liiga vaikselt, mitte selleks, et veenda, mitte selleks, et võrgutada, mitte selleks, et naeruvääristada, mitte selleks, et meelt liigutada? Millised sõnad ta siis oleks valinud?

Nii et kui kauaks ta seal seisatas? Piduliku ja naljatleva, kodu ja armastuse vahel. Kui ta jäi seisma liiga kauaks ja märkas oma hardumust, märkas, et andis sellele nime – kodu, armastus –, siis oleks kindlasti tekkinud vajadus pead vangutada ja edasi minna. Ma jälestan tundevoha ja kehva teatrit. Kui ta seisatas vaid viivuks, siis on tõenäoline, et ta ei oleks sellele kohale ligi pääsenud ega seda hõlvanud. Vahest mõneks minutiks. Piisavalt, et kuulda tuult juba tuulest väändunud mändides, tuult kuulmekäikudes, tuult püksisäärtes, kive kingataldade all, kätt, mis nahkjaki taskus münte näpib, meriski ärevat morsetaolist piibitamist. Kujutan ette, kuidas isa pöördub fotograafi poole ja ütleb: kuula, kui vaikne siin on.

Kõigepealt armastus. Intuitiivne veendumus. Seejärel plaan. Improviseerida ei tohi. Ei. Mitte iial improviseerida. Tuleb pisimagi detailini planeerida. Tema, kellest pidi saama mu ema, on plaanis osaline. Isa kavatseb ehitada maja ja ema peab hakkama seal koos temaga elama. Isa viib ta kohale ja tutvustab talle kõike. Nad istuvad ühele kivile. Muide usun ma, et see on ema, kes ütleb kuula, kui vaikne siin on. Isa ei oleks nii öelnud, mitte emale, mitte fotograafile. Saar helas häältest. Seevastu keerab isa näo naise poole, kellest saab minu ema, ja ütleb: me oleme sinuga valuliselt ühte põimitud. Ema arvates kõlab see hästi. Ja teeb natuke haiget. Ja ajab segadusse. Ja on tõsi. Ja vahest natuke jabur. Isa oli neljakümne seitsme aastane ja ema tubli kakskümmend aastat noorem. Õige pea jääb ta rasedaks. Filmivõtted on ammu lõppenud. Majaehitus käib. Kirjades, mida isa emale saadab, teeb talle muret nende suur vanusevahe.

Ma sündisin väljaspool abielu ja 1966. aastal kergitati selle peale ikka veel kulmu. Vallaslaps. Värdjas. Sohilaps. Ebaseaduslik. See ei teinud midagi. Vähemalt minule. Mina olin vänts ema süles. Isale ei teinud see ka midagi. Üks laps ees või taga. Tal oli neid juba enne kaheksa tükki ja tal oli deemonliku režissööri (mis see ka ei tähendaks) ja naistemehe (selge pilt, mida see tähendab) kuulsus. Mina olin üheksas. Meid oli üheksa. Palju aastaid hiljem suri mu vanem vend verevähki, aga tookord oli meid üheksa.

*

Ema vaadati kergitatud kulmul. Sellepärast, et ta oli lapsega tüdruk. Talle läks klatš päris palju korda. Ta armastas oma last. Emad armastavadki. Ta paisus pihast ja sünnitas. Vallaslapse. Aga tal oli häbi ka. Ta sai võõrastelt kirju. Põlegu su sigidik põrgus.

Ema esimene abikaasa oli juures, kui ma sündisin. Ta oli arst ja kolleegide sõnul hea suuvärgi, nakatava rõõmu ja lõbusa olemisega. Ema on rääkinud, et tema meelest ei olnud sünnitamine valus, aga ta oli igaks juhuks karjunud, ja siis oli arstist abikaasa tema kohale kummardunud, silitanud tal pead ja öelnud noo-noo-noo. Ta teadis, et laps ei ole tema oma, nii tema kui ka ema olid leidnud uue elukaaslase, aga nad ei olnud veel jõudnud lahutada. Seega olin ma Norra seaduste järgi tema tütar. Mina – 2,8 kilo raske, 50 sentimeetrit pikk ja sündinud teisipäeval – olin arsti tütar, ja mitu kuud oli minu – või selle lapse – perekonnanimi Lund. Fotodel on ta prunnakate põskedega. Ma ei tea temast eriti midagi. Ta paistab ema süles üpris rahulolev. Eesnime tal veel ei olnud. Ta elas oma emaga Oslos aadressil Drammensveien 91 väikeses korteris, kus ema oli elanud koos abikaasaga ja kuhu mõni aasta hiljem kolis vanaema. Paljud isa kirjad olid adresseeritud Drammensveien 91-le, ühes neist, mis oli kirjutatud Växjö Stadshotelli kollasele paberile, seisab nii:

TEISIPÄEVA ÕHTUL

Sünkhall kiri

Hotell on hea ja kõik on kenad ja ma tunnen kosmilist üksindust ...

KOLMAPÄEVA HOMMIKUL

Hommik on käes, mu akna taga on üks sügisene puu ja täna on kõik parem ... Tahtehalvatus on mu lahti lasknud. Kui peame rääkima kõigist oma mõtetest, siis pean andma aru ühest väga mustast mõttest, mis mul täna öösel tuli. See puudutab eelkõige mu füüsist. See on arusaamatul kombel üpris palju vatti saanud. Olen oma elus nii palju töötanud, et tagajärjed ongi käes. Päris tervena ei tunne ma end kunagi mitu päeva järjest. Kõige enam hirmutavad ja ängistavad mind pearinglus, nõrkusehood, ebameeldivate tunnete tsükkel, mis kulmineerub palaviku ja depressiooniga. Ilmselt räägib siin kaasa minu hüsteeriline loomus ... naeruväärsel kombel tunnen oma hädade üle sügavat piinlikkust ja häbenen neid, kuigi nende vastu ei ole võimalik midagi ette võtta. Ma arvan, et siin on süüdi probleem vana mees – noor naine.

Ühel päeval pidid ema, isa ja arst astuma Norra kohtu ette, et isaduse üle aru anda. Kõik kolm said omavahel väga hästi läbi. Meeleolu oli nii lustlik, et kohtusaalis toimuvat seanssi võis eksikombel peoks pidada. Ainus kiusupunn oli isa sõnul pikaksveninud näo ja kriipsuks pigistatud suuga Norra kohtunik, kellele tuli asjaolusid kogu aeg üle seletada. Kes ja millal siis lapse emaga lõppude lõpuks oli maganud? Ja pärast pikka päeva kohtus leidis ema, et nüüd kuluks marjaks ära klaasike šampanjat. Aga oh, kus sellega. Lapse isa pidi kiirustama tagasi Stockholmi oma teatrisse ja abikaasa number üks haigla öövalvesse. Klaasike veinigi vähemalt? Selle olid nad ikka ära teeninud? Igatahes oli tema selle ära teeninud. Tema, kes ta ootas õhtut ja lootis, et laps magab öö läbi. Kes ta lebas tüdruku kõrval voodis korteris Drammensveien 91 ja lootis, et too ei ärka ega pista kisama. Vahel kisab laps kogu öö ja siis ta ei tea, mida peale hakata, mis on lahti. Kas lapsel valutab kuskil? On ta haige? Kas ta hakkab surema? Kas võiks kellelegi helistada? Kas keegi tõuseks üles, väljuks lumisesse pimedusse ja tuleks kohale? Hommikul saabub lapsehoidja, kel on põll ees ja õetanu peas ning silmis unelev pilk, nagu paistab emale, kes kardab tööle hiljaks jääda ja samas solvata lapsehoidjat, kes tahab kõiksugu asjadest rääkida. Ma olen nii väsinud. Ma jään hiljaks. Palun jää vait ja lase mul minna. Möödub veel kaks aastat, enne kui laps ristitakse, aga tol päeval kohtus saab ta ema perekonnanime, ja kui ema ja isa saavad kokku või räägivad telefonis, kutsuvad nad teda vääksuks või armuviljaks või rootsi- ja norrakeelsete nimedega, mis väljendavad pehmeid asju: kooretupsuks, vahtraleheks, linnuks ja hellakeseks.

Ema ja isa armusuhe kestis viis aastat, millest nad veetsid suurema osa Hammarsis. Maja oli valmis saanud. Tütre järele vaatas kaks naist, ühe nimi oli Rosa ja teise nimi Siri. Üks oli priske ja teine kuivetu. Ühel oli õunaaed ja teisel mees, kes käis neljakäpakil ja lubas tüdrukul oma turjal ratsutada, lauldes ise hõissa ja hopsassaa, radirulla ja valleraa! 1969. aastal lahkus ema Hammarsist ja võttis tütre kaasa. Neli aastat hiljem, ühel juunilõpu suvepäeval, tuli tüdruk tagasi. Ta tuli isale külla. Talle ei meeldinud ema juurest ära sõita, aga ema lubas talle iga päev helistada.

Mitte midagi ei olnud muutunud, välja arvatud see, et nüüd elas seal Ingrid. Kõik oli nagu varem, kui ema ja tüdruk ära sõitsid, kappkell tiksus ning lõi pool- ja täistunde, päike kuldas männitüvesid ja heitis põrandale triipe. Isa kükitas tüdruku ette ja ütles ettevaatlikult: õieti tohib ainult emme sind puudutada.

Tüdruk oli väike ja kleenuke ja käis igal suvel Hammarsis kahe suure kohvriga, mis jäid seisma maja ette õuele, kuni keegi need sisse viis. Ta jooksis autost välja ja platsil ringi ja oma tuppa ja platsile tagasi. Tal oli seljas kintsuni ulatuv sinine suvekleit. Isa küsib: mis sul kohvrites on? Kuidas saab nii väikesel tüdrukul olla kaks nii suurt kohvrit?

Isa maja oli viiekümne meetri pikkune ning pikenes üha, ühest otsast teise minek võttis aega. Majas ei tohtinud joosta. Isa sisustas ja ehitas juurde, iga aasta jupikese, maja kasvas pikkusse, mitte kunagi kõrgusse. Ei keldrit, ei pööningut, ei treppe. Tüdruk pidi jääma sinna terveks juulikuuks.

Isa pelgab tütre tulekut, terekest, terekest, platsi mööda tuiskab tüdruk, jalad nagu piibunõelad ja põlved kondised, või tantsib mingit tantsu, see tüdruk on pidevalt keset mõnd nõudlikku tantsufiguuri, näiteks kui sa temaga vestled, võib ta vastamise asemel hakata tantsima või kasvatada isa ees tiritamme ja tollele niiviisi otsekui väljakutse esitada, ning siis isa naeratab, mis nüüd? Mis nüüd öelda? Mis nüüd teha? Tüdruk pelgab emata olemist, aga rõõmustab, et võib minna külla isale ja kõigele, mida see koht endas hõlmab: maja, saar ja tema lillelise tapeediga tuba, Ingridi kokakunst, avarad väljad, kivine rand ja meri, mis laiub rohehallilt isa saare ja Nõukogude Liidu vahel (kui sinna eksida, ei pääse enam kunagi koju tagasi), ning et kõik on täpselt nii nagu alati ja ka edaspidi. Isal on reeglid. Tüdruk mõistab neid. Reeglid on tähestik, mille ta õpib selgeks enne, kui saab selgeks päristähestiku: A on A ja B on B, ta ei pea küsimagi, Z on seal, kus Z on alati olnud, ta teab, kus on Z, isa pahandab temaga haruharva. Isa võib vihast paukuda ja kärkida, tal on kohutavalt jube iseloom, ütleb ema, ta võib täiesti endast välja minna ja röökida nagu segane, aga tüdruk teab, kus viha asub, ja lipsab sellest mööda. Ta on õhuke. Õhuke nagu filmilint, ütleb isa.

Ema räägib isaga telefonis ja läheb endast välja, sest isa ei lase tüdrukul piima juua. Isa arvates on piim kõhule halb. Isa arvates on paljud asjad kõhule halvad. Aga