Ma kirjeldan seda iganädalast meelelahutust nii pikalt, sest see on pilt, millesse ühel juuniõhtul ilmus Balthazar, nii äkki, et see mind jahmatas. Ma tahtsin kirjutada, et see ootamatus „kurdistas” mind, aga siin pole ju kellegagi isegi rääkida, nii et jäin „jahmatamise” juurde. Sel õhtul juhtus otsekui ime. Selle asemel et kaduda, pöördus väike aurulaev järsku 150-kraadise nurga all siiapoole ja sisenes laguuni, jäi seal oma valguse helendavas kookonis seisma ning lasi omaloodud kuldse ovaali keskele pika aeglase ankruketi, mis on nagu tõeotsimise sümbol. See oli liigutav vaatepilt inimesele, kes on olnud minu moodi vaimusilmas maailmast ära lõigatud nagu kõik kirjanikud, otsekui pudelisse ehitatud laevad, mis kuhugi ei purjeta, ning ma vaatasin laeva nagu indiaanlane Uue Maailma randa jõudnud esimest valget meest.

Pimeduse ja vaikuse lõhestasid ebakorrapärased aerutõmbed ning siis, terve igaviku järel, kostsid kiviklibul linnajalatsite sammud. Järgnes vaikus. Kui ma süütasin lambi ja kohendasin selle tahti, et raputada end lahti ebatavalise sündmuse lummusest, ilmus paksude mürdiokste vahelt nähtavale mu sõbra tõsine tume nägu nagu allmaailma peremehe kitsenäoline viirastus. Me ahhetasime ja seisime kollases valguses naeratades teineteise vastas: tumedad assüürlasesilmad ja Paani habe. „Jah, mina see olen!” ütles Balthazar naerdes, kui me teineteist raevukalt embasime. Balthazar!

Vahemeri on absurdselt väike. Selle ajaloo kestus ja vägevus jätab sellest suurema mulje, kui see tegelikult on. Tõepoolest: Aleksandria (nii tõelise kui kujuteldavana) asus vaid mõnisada meremiili siit lõuna pool.

„Ma olen teel Smyrnasse,” ütles Balthazar, „kust ma pidin sulle selle paki postiga teele panema.” Ta pani vanale pragulisele lauale hiigelsuure käsikirjapuntra, mille ma olin talle saatnud. Selle leheküljed olid nüüd pleekinud ja nende ridade vahele oli lisatud pikki lauseid, lõike ja küsimärke. Istudes oma Mefistofelese-näoga mu vastu, ütles ta vaiksemal ja kõhklevamal toonil:

„Ma kõhklesin sisimas väga kaua, kas rääkida sulle mõnda asja, mis ma siia kirja olen pannud. Mõnikord paistis see meeletuse ja ülbusena. Lõppude lõpuks: kas sul olime südamel meie kui päris inimesed või raamatutegelased? Ma ei teadnud seda. Ma ei tea seda praegugi. Nende lehekülgede pärast võin ma kaotada su sõpruse, ilma et ma su teadmistele midagi lisaksin. Sa oled maalinud linna, üks tõmme teise järel, kumerale pinnale: kas su eesmärk oli luule või tõsielu? Kui viimane, siis on sul õigus mõnda asja teada.”

Ta polnud ikka veel selgitanud oma jahmatavat ilmumist – nii mures oli ta oma tuleku peamise eesmärgi pärast. Ta tegi seda nüüd, märgates, kui ehmunult ma jälgin jaanimardikate pilve siin muidu nii tühjal rannal. Ta naeratas.

„Laev jääb mootoririkke tõttu paariks tunniks ankrusse. See on üks Nessimi laevu. Selle kapten on mu vana sõber Hassim Kohly, võib-olla sa mäletad teda? Ma tegin su elukoha kirjelduse järgi enam-vähem kindlaks, aga et ma niimoodi otse su maja ette sattun, on küll ime!” Tema naeru oli tore uuesti kuulda.

Aga ma vaevu kuulasin teda, sest ta sõnad tekitasid minus kobrutavat ja kirglikku soovi uurida ta ridadevahelisi märkusi ning toimetada – mitte oma raamatut (see pole mind kunagi huvitanud, sest mul polnud kavas seda avaldada), vaid oma vaadet Aleksandriale ja selle elanikele. Mu isiklik Aleksandria oli muutunud siin üksinduses mulle sama kalliks kui filosofeeriv enesevaatlus, peaaegu monomaania. Mind valdasid nii tugevad tunded, et ma ei teadnud, mida öelda. „Jää meile, Balthazar,” ütlesin ma, „ela natuke aega siin …”

„Ma sõidan kahe tunni pärast edasi,” ütles ta, patsutades ta ees lebavat paberivirna. „See võib tekitada sul nägemusi ja palavikku,” lisas ta kõhklevalt.

„Väga hea,” ütlesin ma, „midagi muud ma ei tahagi.”

„Me kõik oleme siiski lihast ja verest inimesed,” ütles ta, „mida sina ka ei püüaks meiega teha. Vähemalt need, kes veel elus on. Melissa ja Pursewarden ei saa sulle vastu vaielda, sest nad on surnud. Nii mulle vähemalt tundub.”

„Nii sulle tundub. Parimad vastulaused tulevad alati hauatagusest maailmast.”

Me võtsime istet ja hakkasime rääkima minevikust, üsna kohmetult küll. Ta oli laeval juba õhtust söönud ja mul polnud talle pakkuda midagi peale klaasi head saare veini, mida ta aeglaselt rüüpas. Pärast palus ta näidata endale Melissa last ja me läksime läbi tiheda oleandrisalu sinna, kust sai vaadata läbi suure valgustatud toa, kuidas laps magas ilusa ja tõsisena, pöial suus. Balthazari tume julm pilk mahenes tema kerget hingamist vaadates. „Ühel päeval,” ütles ta vaikselt, „tahab Nessim teda näha. Üsna varsti, pea seda silmas. Ta on hakanud temast rääkima ja tunneb ta vastu huvi. Nüüd, kus vanadus pole enam kaugel, tunneb ta, et vajab kellegi toetust, pane mu sõnu tähele.” Ja ta ütles kreeka keeles: „Kõigepealt kasvavad noored nagu viinamarjaväädid, toetudes vanemate najale, kes tunnevad oma kehal nende pehmeid ja õrnu sõrmi; siis aga koolduvad vanad alla mööda nende kauneid tugevaid kehi, et surra nende jalge ees.” Ma ei ütelnud midagi. Nüüd hingas meie ees tuba, mitte me kehad.

„Sa oled olnud siin väga üksildane,” ütles Balthazar.

„Aga see üksindus on olnud kaunis ja ma olen seda ise soovinud.”

„Jah, ma kadestan sind. Usu mind.”

Siis märkas ta Justine’i lõpetamata portreed, mille Clea oli mulle teises elus kinkinud.

„Portree,” ütles ta, „mille katkestas suudlus. Kui hea on seda jälle näha, kui võrratu!” Ta naeratas. „Ma nagu kuuleksin armastatud ja tuttavat muusikafraasi, mis viib alati uuesti sündiva tunde juurde ega jäta sind kunagi maha.” Ma ei ütelnud midagi. Ma ei julgenud midagi öelda.

Ta pöördus minu poole. „Aga Clea?” küsis ta lõpuks häälega, mis oleks nagu küsinud seda kajalt. „Ma pole temast väga ammu midagi kuulnud,” ütlesin ma. „See ei olene ajast. Ma arvan, et ta on abiellunud, läinud võõrale maale, et tal on lapsed, maalikunstniku maine … Kõik, mida talle võib soovida.”

Ta vaatas mind uudishimulikult ja vangutas pead. „Ei,” ütles ta ja see oli kõik.

Kell oli ammugi üle südaöö, kui üks laevnik hüüdis teda pimedast oliivisalust. Läksin temaga randa kaasa, olles ta kiire lahkumise pärast kurb. Kalda ääres ootas sõudepaat, milles seisis aere hoidev meremees. Ta ütles midagi araabia keeles.

Kevadine meri oli pärast päevast päikesepaistet kutsuvalt soe ja kui Balthazar astus paati, valdas mind soov ujuda temaga kaasa laevani, mis oli vähem kui paarsada jardi kaldast eemal. Ma tegingi seda ja hulpisin vees, kui ta üle tekirinnatise ronis ja paat laeva tõsteti. „Ära sõukruvi lainetusse kinni jää,” hüüdis ta. „Uju tagasi, enne kui mootor käima pannakse.” „Küll ma ujun.” „Aga oota veel korraks.” Ta kummardus reelingu taha, ilmus siis nähtavale ja laskis midagi mu kõrvale merre. See kukkus vaikse sulpsatusega vette. „Aleksandriast pärit roos,” ütles ta, „midagi linnast, mis annab oma armastajatele kõike peale õnne.” Ta muheles: „Anna see lapsele.”

„Hüvasti, Balthazar!”

„Kirjuta mulle, kui julged!”

Hulpides nagu ämblik valgusvihkude võrgus ning pöördudes tumeda kalda ees läiklevate kollaste peegelduste poole, lehvitasin ma talle ja ta lehvitas vastu.

Võtsin hapra roosivarre hammaste vahele ja ujusin koeratõmmetega riiete poole, mis ma olin jätnud kivisele rannale.

Seal, laua peal kollase lambitule paistel lebas vahelekirjutustega „Justine”, nagu ma olin käsikirjale nimeks pannud. Käsikiri oli kortsus ja praguline ning selle ääri täitsid tärnid, mille juurde kuulusid mitmevärvilise tindiga kirjutatud küsimused ja vastused. See näis olevat meie jagatud tõeluse sümbol, nagu palimpsest, millele igaüks oli jätnud kiht-kihilt omaenda jälgi.

Kas ma pean nüüd õppima nägema kõike uue pilguga ja harjuma tõdedega, mille on lisanud Balthazar? Võimatu on kirjutada, mis tunnetega ma lugesin tema kirjutatud ridu, vahel väga üksikasjalikke, vahel aga väga väheütlevalt lühidaid, nagu näiteks nimekirjas, mille pealkirjaks ta oli pannud „Mõned arutlusvead ja arusaamatused” ja kus ta ütles külmalt: „Number 4. Selle kohta, et Justine „armastas” sind. Kui üldse kedagi, siis „armastas” ta Pursewardenit. Mida see tähendab? Ta oli sunnitud kasutama sind peibutuspardina, et kaitsta meest armukadeda Nessimi eest, kellega ta oli abiellunud. Pursewarden ei hoolinud temast üldse – selline on armastuse ülim loogika!”

Mu vaimusilmas tõusis linn taas kord rohelise järvepeegli ja murtud liivakivisakkide taustale, mis märkisid kõrbeserva. Armastuse poliitika, iha intriigid, hea ja kuri, voorus ja tujukus, armastus ja mõrv liikusid tumedalt Aleksandria tänavate ja väljakute pimedates soppides, bordellides ja elutubades nagu suur angerjaparv mõne salasepitsuse ja selle vastutegevuse põhjamudas.

Koit oli peaaegu käes, kui ma panin kütkestava paberivirna kõigi selle mu enda (sise)elu kohta käivate kommentaaridega kõrvale ja taarusin nagu joodik voodisse, valutav pea täis linna kajasid, selle ainsa veel säilinud linna kajasid, kus rasside ja harjumuste äärmused võivad kokku saada ja abielluda ning kus ristuvad inimhingede saatused. Magama jäädes kuulsin ma ikka veel oma sõbra kuivetut häält: „Kui palju sa üldse tahad teada?” „Ma pean teadma kõike, et lõpuks sellest linnast vabaneda,” vastasin ma läbi une.

* * * * *

„Kui sa nopid lille, hüppab seda kandnud oks oma kohale tagasi. Aga südame kiindumustega nii ei ole,” oli Clea kord Balthazarile öelnud.

* * * * *

Nii lasin ma lükata end aeglaselt ja vastumeelselt tagasi alguspunkti, nagu inimene, kellele suure rännaku lõpul öeldakse, et ta on rännanud unes. „Tõde,” ütles mulle kord Balthazar, nuusates nina vanasse tennisesokki, „tõde räägib ajas endale kõige rohkem vastu.”

Ja teisel korral, aga mitte vähem meeldejäävalt ütles Pursewarden: „Kui asjad oleksid alati seda, mis nad paistavad olevat, kui palju vaesem oleks siis inimeste fantaasia!”

Kuidas ma ometi pääsen sellest lipaka elukommetega linnast, merest, kõrbest, minarettidest, liivast ja veel kord merest?

Ei, ma pean selle kõik mustvalgel üles kirjutama, kuni mälu ja tegevustahe pole veel vaibunud. Ma tean, et võti, mida ma püüan keerata, olen ma ise.