2

POOL TUNDI PÄRAST lõunat oli Matilda väljaminevad kirjad ümber kirjutanud, need ümbrikku pannud ja neile margi peale kleepinud. Ta tõstis pilgu ja vaatas üle Kasarmuväljaku: udu oli tihenenud, nii et ta hädavaevu nägi teisel pool väljakut raadiomaja.

Ta tõusis ja tahtis koputada advokaadi uksele, et küsida, kas ta tohib juba kell kolm lahkuda. Thunel oli ennelõunal olnud mitu klienti, kelle ta oli kabinetti juhatanud, aga üldiselt ei olnud ta Thunet eriti näinud, mees oli dikteerinud talle kaks kirja, see oli kõik. Kirjad oli lühikesed ja jahedad, peaaegu ebasõbralikud. Thune oli lõunastanud kontoris, paar pasteedi- ja marineeritud kurgi võileiba oli hooletult keeratud pärgamentpaberisse, Matilda oli näinud, kui ta need juba hommikul portfellist välja võttis. Võileivad paistsid kuivad ja kärbatanud ning ta oli endamisi mõelnud, et mida Thune nende kõrvale joob. Vahest kalja, mis oli akna kõrval külmkapis, ta oli näinud seal pruune pudeleid. Ta teadis, et Thune oli äsja lahku läinud, näis, et ta ei olnud oma uue eluga veel harjunud.

Uks avanes ja sealt ilmus nähtavale advokaadi piklik peaaegu kiilas pea. Matilda istus kiiresti tagasi oma kohale ja ootas, mida advokaadil öelda on. Thune meenutas natuke Peenikest, Stan Laureli, seda oli Matilda juba töövestlusel tähele pannud. Nüüd nõjatus ta vastu uksepiita, käed püksitaskus, ning tema kõhetu kuju paistis suisa ussilik. Ussiga sarnasus on silmapete, mõtles Matilda, see oli Milja-mõte, peas tekkinud terendus. Thune ülikond istus halvasti nagu alati, täna oli see sinine ja kortsus.

Ta pidas Thunest päris palju lugu. Aeg-ajalt oli mees üleolev, ilma et oleks seda ise tähele pannud, riietus lohakalt ja ütles mõnikord kummalisi asju. Aga ta oli sõbralik ja tundus õiglane. Intelligentne ja kena, see ei olnud endastmõistetav kombinatsioon. Igatahes mitte nende klientide puhul, kes käisid Thune kontoris. Matilda meelest olid nad lärmakad ja teeseldult rõõmsameelsed. Osa neist vaatas temast läbi, nagu oleks ta tühi koht, teised tegid häbitult silma.

Proua Leimu on tõsiselt külma saanud, ütles Thune, ja tema hääles oli tunda närvilisust, kui ta jätkas: ta on kodus voodis. Paari minuti pärast on mul kohtumine Grönroosiga ja kolmapäevaklubil on täna õhtul siin kontoris kokkusaamine. Kas proua Wiik ei oleks nii kena ja käiks ära poes ning tooks minu arvel head ja paremat?

Proua Leimu oli Thune majapidajanna ja pärast lahutust tema parem käsi, ilma temata oleks Thune igapäevaste asjadega jänni jäänud. Ja Leopold Grönroos oli kolmapäevaklubi liige, ilmselt kõige rikkam. Korterite üürileandja, rantjee, spekulant, ihnuskoi, elumees, Matilda oli kuulnud kõiki neid nimetusi Grönroosi kohta kasutatavat, kuigi töötas Thune juures alles teist kuud.

Grönroos: täpselt kohal iga nädal ühe ajal, kolmapäeva pärastlõunal kell pool kolm. Ilmselt istuksid nad Thunega jälle kõige kaugemas ruumis, kabinetis, ning arutaksid kaua ja põhjalikult Grönroosi investeeringuid. Grönroos vehiks aeg-ajalt ärritatult kätega, tema töntsakad pöidlad trummeldaksid närviliselt vastu lauda. Iga kord, kui Thune rahuliku häälega tootluse vähenemise ohule viitas, tekkis Grönroosi ninajuurele kurd. Kui kohtumine oli kestnud umbes tunni, kutsus Thune tavaliselt Matilda ja palus tal baarikapist tuua portveini ja viskit ning sobivad klaasid. Siis tegi ta ettepaneku teha üks väike naps ning Grönroos ütles algul ära ja viitas oma podagrale, mis iga aastaga hullemaks läks. Aga siis muutis Grönroos meelt ja nad tegid teise ja kolmandagi napsu. Sel ajal ei rääkinud nad enam rahast, vaid olid üle läinud pikamaajooksjate ja sümfoonikute teemale, ning neljanda ja viienda napsu ajal olid nad juba svipsis. Kõike seda oli Matilda näinud, kui ta neile toimikuid ja arveraamatuid tassis ning jooke serveeris. Kabinetis oli alati hämar, ahjus põles tuli ja süüdatud oli ainult väike laualamp. See oli Thune soov. Kuid Matilda oleks saanud neid märkamatult uurida ka siis, kui tuba olnuks palju valgem, sest nad olid nii süvenenud oma vestlusse, et peaaegu ei märganudki tema tulekuid ja minekuid.

Ta oli pettunud, et päev oli sellise pöörde võtnud, aga varjas oma tundeid nii hästi nagu oskas. Kolmapäevaklubi oli Thune joomavennaskond, kes kogunes iga kuu kolmandal kolmapäeval mõne liikme juurde, midagi rohkemat Matilda klubi kohta ei teadnud. Aga ta sai aru, et kui proua Leimu on haige ja kui märtsikohtumine toimub Thune kontoris, siis varem ta minema ei pääse.

Mida ma peaksin poest tooma? küsis ta.

Maksapasteeti, mis soovitatavalt oleks kreftine, selgitas Thune. Paari sorti juustu, küpsemat. Soolaküpsiseid, võtke neid Inglise omi. Ja kivita rohelisi oliive. Itaalia, mitte Hispaania omi. Võtke kaks purki.

Thune nihutas prillid nina otsa ja vaatas Matildat sõbalikult: ja ma olen teile öelnud, et ei maksa mind kogu aeg härratada. Piisab vähemast.

Ta tõmbas kortsus pintsaku taskust rahakoti, lehitses rahatähti ja tõmbas välja viiekümnemargase. Mõtles siis ümber, suskas viiekümnese tagasi ja võttis selle asemel sajamargase:

Kas saaksite ka viinapoest läbi käia? Kaks pudelit portveini ja kaks viskit. Küsige kaupluse juhatajat Lehtost. Tema võtab tellimusi vastu, neil ei ole kaup välja pandud.

Matilda võttis rahatähe ja uuris seda. Esiküljel oli rühm paljaid atleetlikke inimesi, tagaküljel paar tossavat vabrikukorstnat. Ei tea, kas Thune oli tähele pannud, et vasakult kõige äärmisel naisel on ümar tagumik? Küllap ta oli, vastas Matilda ise hääletult oma küsimusele.

Hiljem meenuks talle, et tolle päeva udu oli suitsjas ja üsnagi sõbralik. See ei olnud tavaline märtsikuu hallus, vinge ja läbilõikav, mil sadamabasseinide ikka veel mustas vees hulpisid jääpangad ja väiksed jäätükid. Hallus oli mahedam, tekk, millesse ennast mähkida. Nagu septembris, kui soojalained olid läbi ja viimased äikeseilmad taandunud.

Linna kohal valitses ebatavaline õhkkond. Elu kui uni, piirjoonteta terendus. Taas see sõna, miks just see teda ikka ja jälle kummitas. Siis meenus talle Konni. Vend oli kirjutanud talle veebruaris Turust, kus ta elas ja kus Arizona oli palgatud terveks talveks Hamburger Börsi mängima. Ta oli rääkinud oma loodud uutest lauludest, üks neist kandiski pealkirja „Terendus”.

Konni kirjutas, et tahab Arizonaga „Terenduse” salvestada, aga raha oli vähe, ja ta kaalus laulu müümist Dallapéle või Ramblersile. Ta oli ennegi laule müünud, kui Arizona plaatidel ei olnud erilist minekut. Armas väikevend Konni. Nad ei olnud juba peaaegu aasta kohtunud, ja Matilda tundis temast puudust. Nad olid aastaid elanud eri paigus ega teadnud, kuidas teisel läheb, see oli siis, kui Matilda hakkas täiskasvanuks saama ja Konni oli ikka veel laps. Ometi olid nad lähedased, kirjutasid kirju, kui ei olnud võimalik kokku saada. Kuid Konni kirjutas harva oma tunnetest või salajasematest mõtetest. Konnil ja Tuulikkil oli sündinud novembris veel üks laps, see oli juba kolmas, ja algusest peale olid nad rahapuuduses vaevelnud. Matilda oli mõnikord mõelnud, et kuidas Konni üldse toime tuleb.

Ta peletas mõtted vennast eemale ja täitis kõik ülesanded mehhaaniliselt. Teda ei häirinud, et pidi oma plaanidest loobuma. Ta oli harjunud oma elu teiste järgi seadma ja just seetõttu tegigi ta oma tööd nii hästi. Pealegi oleks õhtu vaevalt kujunenud nii pidulikuks, nagu ta oli kavandanud. Kõhtu ja kubemesse lõi nüri valu, kui ta üle Kasarmuväljaku tõttas. Varsti pidi algama kuupuhastus, võib-olla juba õhtul, ja tavaliselt valutas tal kõht kogu esimese ööpäeva.

Oli hakanud sadama ja korraga tekkisid igale poole järjekorrad, poeskäik võttis loodetust rohkem aega, ja kui ta kontorisse tagasi jõudis, ei olnud Thune ja Grönroos enam üksi. Kolmapäevaklubi oli kohale jõudnud, ta kuulis juba trepikotta läbi naeru meeste hääli, jutuvada oli elav. Maja oli pärit sajandi algusest ja seal ei olnud lifti, ta ronis vaevaliselt trepist üles, ühes käes proua Leimu laastkorv ja teises pudelitega võrkkott. Nüüd kuulis ta hääli selgelt, ilmselt seisid mehed esikus kobaras ja välisuks oli lahti. Ta kuulis Thune ja Grönroosi häält ning teisi tundmatuid hääli: nad vestlesid valjusti ja liialdatud joviaalsusega nagu meestel kombeks, kui nad ei ole üksteist mõnda aega näinud.

Ta kangestus.

Tundmatute häälte hulgast tundis ta ühe ära. Ta ei osanud seda kohe määratleda, aga see võttis tal tuju ära, ja peagi ta juba aimas, kelle hääl see on. Ja kui ta kuulis meest lausuvat midagi lõbusat – Matilda ei saanud aru, mille kohta see käis ja kellele see oli mõeldud – ja naermas omaenese sõnade üle, siis ta juba teadis. Hääl oli ehk veidi madalamaks muutunud, aga naer oli täpselt seesama.

Meeste hääled kajasid trepikojas, valgusid talle pidurdamatu hooga vastu. Mõttes liikus ta teise aega. Lahtine aken. Suvi. Akna taga liivaväli, avar, päikeseline, tolmune harjutusväljak. Väljaku üksluisust rikkus üksnes üksik kõrge mänd, vana pedajas. Ta oli kuulnud, et seda kohta kutsutakse Saharaks. Tal oli halb olla ja ta tahtis välja. Kuigi teadis, et iga päev sureb seal keegi tööd tehes näljast või kurnatusest. Ta kuulis hääli, need olid sealsamas toas ja kõlasid eri keeltes. Pilk kangekaelselt aknast välja suunatud, iste kintsude külge kleepumas, paljad jalad külmetasid.

Ta seisatas trepijalamil. Kuulis kiireid samme ja siis suleti ülal uks. Hääled sumbusid tasaseks üminaks ja jäid veel nõrgemaks, kui mehed liikusid esikust edasi Thune kabinetti. Matilda seisis liikumatult, vaikus oli kume ja kõmisev. Kogu ta keha külmetas, jalad värisesid ja läksid nõrgaks, nagu ei jaksaks teda enam kanda.

Siis võttis ta end kokku, haaras võrkkoti ja laastkorvi juustude ja muu kraamiga kindlamalt pihku ja sammus trepist üles.

3

PAARI LÜHIKESE HETKE jooksul, enne kui ta oli proua Wiiki kõnetanud või end talle näidanud, kui ta oli pisut ust paotanud ja näinud teda kõhklevalt seismas eestoas kirjutuslaua ees, kui ta ise seisis veel toahämaruses, meenusid Thunele tööintervjuu reserveeritud laused. Ta leidis, et proua Matilda Wiik on intelligentne, aga ka mõistatuslik. Tema masinal kirjutatud avaldus ei rääkinud palju. Ta oli kolmekümne kuue aastane ja Thune, kes hiljuti oli saanud nelikümmend, oleks tegelikult tahtnud palgata kedagi nooremat. Ja ilusamat, aga tal oli raske seda endale tunnistada: see ei puudutanud ju kontoritööd.

Proua Wiik ei olnud kaugeltki ebameeldiv. Tal olid selged näojooned, riietus oli lihtne, kuid stiilne, ta oli ilusa kehaga ja nägi oma aastate kohta noorem välja. Ja tema teenistuskäik oli laitmatu: ta oli lõpetanud kaubandustehnikumi, oskas masinakirja ja stenograafiat, valdas suurepäraselt rootsi ja soome keelt, oli töötanud tükk aega mainekas ekspediitorfirmas Hoffman & Laurén. Aga temas oli midagi nurgelist, mingi jäisus, mis tegi Thune töövestlusel ettevaatlikuks ja tähelepanelikuks.

Thune: Teie nimi on Milja Matilda Aleksandra Wiik?

Proua Wiik: Jah.

Aga te eelistate kasutada nime Matilda?

Jah, seda küll.

Miks?

Ma ei tea. Lihtsalt nii on jäänud. Matilda on ilusam.

Ja te olete rootsikeelne?

Minu isa oli. Ema rääkis üksnes soome ja vene keelt.

Kas teie oskate vene keelt?

Kahjuks ei oska. Tean ehk sadakond sõna. Aga nendest aru saada ei ole sama mis rääkida.

Thune oli naisele naeratanud ja öelnud: Ja mingil teemal rääkimine ei tähenda veel sellest arusaamist.

Proua Wiiki suunurgad värelesid pisut, kui ta vastas: Jah, seda küll.

Thune: Ja kus teie vanemad praegu on?

Proua Wiik: Nad on surnud.

Ta oli oodanud jätku, aga seda ei tulnud. Uudishimu sai võitu:

Mis nendega juhtus? Kui tohib küsida?

Nad surid varakult. Haigusse. Ma kasvasin üles … sugulaste juures. Kas see on oluline?

Naise otsekohene vastuküsimus oli Thunet jahmatanud. Ta tahtis oma taktitust heaks teha ja küsis:

Miks te Hoffmani & Lauréni juurest lahkusite?

Sellest ma ei tahaks eriti rääkida.

Kuid teile on antud hiilgav soovitus. Kui teid nii väga hinnati, siis miks …?

Naine vaatas teda niisuguse näoga, millega mõni inimene kuulab kiuslikku ja rumalat last.

Ja vastas: Kas te ei taha siis uskuda, et kõik, mis seisab soovituses, on tõsi?

Thune oli ära näinud: naist ümbritseb üksindus. Aga tema nappides ja täpsetes vastustes oli ka mingi võlu. Ta oli riskinud ja võtnud naise tööle ning too ei olnud talle pettumust valmistanud. Ta tegi oma tööd laitmatult ja möödunud seitsme nädala jooksul ei olnud Thune pidanud naise oskusi kordagi kahtluse alla seadma.

Tol kolmapäeval võttis Thune kolm klienti vastu juba enne lõunat. Ta palus proua Wiikil tellida paar välismaakõnet, üks neist oli Soome Moskva saatkonda Stankevitši tänaval ja teine ühte Stockholmi panka. Ta dikteeris kaks kirja. Need olid karmi tooniga, ja ühe eriti terava sõnastuse puhul märkas ta, kuidas proua Wiiki vasak kulm pisut kerkis. Muidu oli kõik tavaline. Ta kasutas proua Wiiki teeneid, vaevamata pead selle üle, kes ta on ja mis tema sees toimub.

Proua Wiik oli kiire taibuga.

Ja tubli.

Aga ta oli palgaline. Oli käepärast, tegi seda, mis Thunel oli vaja, ja kogu lugu.

Kui Thune uksel seisis ja sajamargase rahatähe välja tõmbas ning proua Wiiki toidu- ja viinapoodi saatis, ei mõelnud ta enam ka oma tööülesannetele. Nende lihtsate harjumuspäraste asjadega oleks ta ka unes hakkama saanud.

Ta mõtles sellele, et juba paari tunni pärast koguneb kolmapäevaklubi tema kabinetti.

Ja sellele, et enne seda tuleb tal taas rahustada Polle Grönroosi, kes nii kohutavalt muretseb, et varandus enam ei kasva. Kui Thune ei oleks Robert Lindemarki peale nii hirmus vihane olnud, oleks ta Grönroosi juba ammu Robi juurde saatnud. Grönroos vajas närviarsti, mitte majandusnõunikku.

Õhtu vestlusteemaks kujuneb Saksa vägede sissemarss juubeldavasse Austriasse, selles oli ta kindel. Sellest oli möödunud nüüd paar päeva, aga keegi muust ei rääkinudki. Thune oli seisnud oma üksildase magamistoa akna all ja mõelnud Gabile ning kuulnud, kuidas kirikukellad kutsusid pühapäevasele jumalateenistusele, kui Soome uudisteagentuuri esindaja edastas raadios Hitleri võidukõnet. Suur-Saksamaa, Rooma keisririigi pärija, Maailmariik, mida ootas tuhat kuldset aastat. Selline kõne esindas aja vaimu: Thunel oli kolleege, kes pärast advokaatide liidu lõunasööki purju jäädes maalisid pilte Suur-Soomest, mille idapiir ulatub Uurali taha.

Thunel oli käsil oma elu ümberhindamine. Mõnikord, nagu nüüd, mõtles ta neile kuuele noorele mehele, kes asutasid kolmapäevaklubi, ja neile kuuele keskealisele mehele, kes nad olid praegu. Esimesed kuus ei olnud samad mis hilisemad, aastate jooksul oli kaks ära kukkunud ja kaks tulnud asemele.

Nad olid klubi asutanud kahekümne seitsmenda aasta sügisel, vaevalt paar kuud pärast Thune ja Gabi abiellumist, kõrgkonjunktuuri ajal, kui linn kubises vast avatud džässikõrtsidest ja Fabiansgatani Lidos esines tantsijanna Ida Bedrich sama hästi kui alasti. Nad olid tudengielu selja taha jätnud – kõik peale laisa Guido Römani – ja saanud koha soliidsetes firmades ja asutustes. Kolmapäevaklubi põhikirjas seisis punkt, et selle tegevuse siht on „toetada rootsikeelse poliitilise ja kultuurilise keskustelu jätkamist ja süvendamist Helsingi linnas”, kuid tegelik eesmärk oli pakkuda oma liikmetele napsitamise võimalust. Klubi tegevus oli olnud vilgas kuni 1933. aasta alguseni, jäänud siis soiku, kui Thune oli tööl Stockholmi ja Moskva saatkonnas, ja elavnenud nüüd taas.

Thune ei olnud loomult hoopleja. Aruteludes ei üritanud ta kunagi vastu vaielda ega õli tulle valada, ja võõrastele jättis ta mulje, et tema roll ei ole oluline. Aga ta teadis, kui tähtis ta kolmapäevaklubile on.

Vaene Bertel Ringwald oli langenud juba kolmekümne esimese aasta suvel Turu saarestiku kapriisse Vidskäri väina ohvriks, ta püüdis tormisel merel taltsutada suurt purjekat, kuid kukkus vette ja uppus. Aasta hiljem abiellus Hugo Ekblad-Schmidt pariislannaga ja sai oma äia agentuuris, Marais’ kõrvaltänava kontoris direktori asetäitja koha.

Klubi asutajaliikmetest olid alles psühhiaater Robert Lindemark, ajakirjanik Guido Röman, poeet ja näitleja Joachim „Jogi” Jary ja Thune.

Ärimees Leopold Grönroos ja arst Lorens „Zorro” Arelius olid võetud klubisse vastu hiljem, Arelius alles 1936. aastal.

Kirju seltskond. Aga neid ühendasid tugevad sidemed.

Seegi kord ei olnud kõiki kohal.

Küll aga oli Robi Lindemark, esimest korda pärast seda Gabi lugu. Lindemarki oli pro forma kutsutud eelminegi kord, aga ta oli ära ütelnud. Ei teatud, kas ta oli keeldunud taktitundest Thune vastu, hirmust või häbist. Ei olnud aga kahtlustki, et see oli Gabiga seotud.

Gabi ja Robi. Gabi ja Robi ning armas pime tobu Klabben. Thune tundis ikka veel vähemalt kord nädalas