Kui sellepärast Enn Jaagust nurgeti hakkas mööda käima, arvas viimane: See on ometi imeasi, kuidas ma alles nüüd ära näen, missugune hirmus inimene Enn on. Tal on kohe niisugune õel nägugi: näe, missugune kuri – kaval! Kui nüüd aga veel väikesed piiripahandused ette tulid, ei jõudnud naabrid enam viha varjata. Täna hommikul, kui mõlemad naabrid reheall reht peksid, kus nad vastamisi lahtistest väravatest teineteise tööd nägid, arvas Enn, et Jaak nagu pilgates tema poole oleks vaadanud, Jaak jälle, et Enn nagu just teda trotsides vardaga nõnda kõvasti lööb. Ikka tihemini sinna poole vaadates läks ikka rohkem ta süda täis. Ta sülitas pihku, viskas varda käest maha ja läks välja õue peale jahutama.

Vaevalt oli Enn seal, kui Jaak omalt poolt sedasama tegi. Ta läks toetas oma õuevärava kõrvale aia peale ja vaatas väljakutsuvalt Ennu otsa.

«Mis sa vahid seal aia peal minu õue – sina? Mis sul asja vahtida on?» küsis Enn.

«Mis sinul minu vahtimisega asja on? See on minu aed, mille peal ma vahin.»

Nende sõnadega oli sõim alanud, mida kukk ja Tuks kahekesi nii suureks tegid. Tüli lõppes sellega, et naabrid teineteist kohtusse lubasid kaevata. Peale selle lubas Jaak ka veski ehitada, et keegi enam Ennu veskile, ja Enn enesele poe asutada, et keegi enam Jaagu poodi ei läheks.

Selle mõttega heitsid naabrid täna õhtul magama, ja mõlemal oli täna kahe nädala järel esimest korda hea uni.

II

Need, kelle kohta isade ähvardus käis, said teineteisega veel vähem korda. Et Jaagu Hain ja Ennu Miina teineteisega ju vanast ajast saadik vaenlust pidasid, see oli kõigile tuttav. Mispärast, seda ei teadnud keegi, nemad ise veel kõige vähem. Kui nad koolis käisid, kaebas Hain Miina peale, et see oma rehkendusetüki raamatust teinud, Miina Haini peale, et sellel «küsimise» ajal sõrm piibliloo või katekismuse vahel seista, ehk jälle, et ta õigekirjutuse ajal raamatu laua all lahti hoidvat. Selle-eest lükkas Hain Miina koju minnes tee kõrvale lumesse, mille eest ta «Kõvernina Hain!» Miina käest palgaks sai. Kui teised selle üle naersid, kõneles Hain oma seltsimeestele, iseäranis Tooma Tõnisele, kes Miinast palju lugu pidas, et Miina alles lappidega ja nukkudega mängivat. Nende Sauna Mann ise olla näinud. See oli aga Miinale, kes ju mineval talvel ühepäeva-käijate sekka arvatud ja tänavu kui täiskasvanud tüdruk tahtis maksta, kõige suurem teotus, mis aga ilmas võib olla, ja nüüd ei andnud ta Hainile enam teist nime kui «Jaagu kõvernina!». Hain andis jälle «Ennu linalakk» tagasi ja nii olid mõlemad teineteisele sõimunimed seadnud, millega neid terve küla nimetas.

Pärast leerimist, mis ühel aastal sündis, oli neil veelgi teineteisega jagamist, ehk nüüd küll ju mõlemad teineteisest enam eemale hoidsid. «Mõni poiss ka, see Hain,» ütles Miina teistele tüdrukutele, kui need Hainist rääkisid. Ja kui Haini sõbrad Miinat kiitsid, nagu neil Miina ikka esimeseks jutuks oli ja silmateraks, vastas Hain: «Tühja, ei ole suurem asi!» Ükskord ei tulnud Miina pruutneitsina sinna pulma, kus Hain peiupoisiks oli. Hain kannatas selle ära, jättis aga paar kuud hiljem J. küla näitemüügil Miina ilusasti istuma, kui ta kõik tüdrukud kordamööda, isegi poollombaka Oro Kadri tantsule viis. Miinale kippusid pisarad silma, aga temagi jättis tuleviku tasuda. Korra oli Hain Miinale koguni «laulu teinud», mida iseäranis õitsipoisid laulsid, et sellega kui täied mehed maksta. «Oh sa kõvernina!» nuttis Miina, tõotas mitte ilmaski enam Hainiga sõna kõnelda ega Jaagu omade poest kaupa ostma minna.

Kui aga Miina midagi uut viperust jälle Haini jaoks välja oli mõelnud, kadus pahameel ja Miina oli jälle niisama lahke kui enne.

«Kuule, Hain,» küsis Miina ühel pühapäeva-õhtul, kui kõik ümberkaudsed noored inimesed Ennu omadel mängimas olid. «Kas see tõsi on, et sa Oro Kadrit oled kosimas käinud?»

«Mina, Oro Kadrit?»

«Sina neh!»

«Seda lombakat?»

«Seda neh!»

«Seda rõugearmilist?»

«Sedasama.»

«Kelle peig Kalts-Kaarel mineval aastal Ülejõe Jüri teenistusest ära jooksis, Miina?»

«Aga kes sellegipärast sulle tulla ei tahtnud.»

Kas said nüüd? naeris Miina iseeneses.

«Aa, see on jälle üks sinu leidustest, Miina. Ega ma sind ikka ei võta.»

«Kui ma aga sulle enne tuleksin – hihi!»

Ja selle peale tantsivad Miina ja Hain kahekesi, nagu midagi ei oleks olnud.

Sel korral, kui nende isad tülisse läksid, sai Hain poest tulles tänavakaevu kohal Miinaga kokku, ja vist oleks tänagi nende vahel midagi «kanakakkumist» olnud, kui isade poolt praegu mitte kõigile ootamata asjad nende kõrvu ei oleks kostnud.

Hain jäi sambana seisma. Praegu räägiti veskist ja poest.

Hain seisis – Miina näris põllenurka. Nüüd räägiti juba vallarahast. Hain laskis nõutult kaevuposti najale. Miina kahvatas ära. Juurdetulnud külarahvas vaatas nende mõlema otsa. Korraga räägiti pojast ja tütrest: «kõvernina poeg –» – «linalakk tütar» – «ei tohi kompvekkisid anda» – «ei tohi minu poja pärast koplis kõõrutada» – «ei võta» – «ei tule» –.

Hirmus! Hain kargas kaevuposti juurest ära ja seisis kui mees, kel korraga oma mõte tulnud, sirgelt püsti. Miina oli oma õhetava näo kätega kinni katnud.

Neile oli nüüd selgeks saanud, mis see tähendas, et nad teineteist kiusasid. Nad olid – teineteisele – head!

Ja niisugusel lool pidi see neile selgeks saama! Kui nad ise teineteisele imelisi nimesid olid mõelnud, siis oli see nii veider, nii kena, nii hea olnud. Aga nüüd neid terve küla kuuldes teiste suust kuulda – oh sa paraku!

«Anna andeks, Miina, mis ma sulle teadmata paha olen teinud!» palub Hain viimaks aralt, «– ma ei tahtnud –»

Aga Miina oli ju kiljatades ära jooksnud.

III

Aasta on sestsaadik mööda läinud. Ennu-Jaaku käivad kohut. Vallakohtust minnakse kihelkonna-kohtu, kihelkonnakohtust linnakohtu, linnakohtust ikka jälle linnakohtu ja ikka nõnda edasi. Ükski kohus ei mõista aga riidlejaid rahule lepitada ega nõnda mõista, kuidas mehed lepiksid: kord mõistab ta õunapuu ühele, kord teisele poole, kord ei kummalegi.

Ja naabrid ise on – teadagi vihased. Nad käivad ju kohut. Nad ei käi mitte nõnda kohut, nagu mõned Viljandimaal, kus – nõnda üteldakse – vastalised ühes vankris kohtu sõidavad, ühest topsist joovad, ühel-teisel pidudel käivad ja ainult kohtusaalis vastased on. Ei, EnnuJaaku on päris mõistlikul kombel vastased. Kui Ennu põrsas Jaagu kartulisse läheb, lüüakse tal jalg maha; kui Jaagu hobune Ennu orasele jookseb, tuuakse kohtumees. Jaak käib 20 versta taga veskil, et mitte Ennu veskile minna, ja Enn toob oma soolakoti ja pastlapaarid kaugelt linnast, ennem kui neid Jaagu poest ostab.

Ja Miina ja Hain? Nad hoiavad sestsaadik teineteisest eemale, kui nad isade riidlemist kuulsid. Tuleb see sellest, et igaüks oma isa poole hoiab või et nad teineteisele ju küllalt kibedust on teinud ja halba ütelnud või midagi muud? Niipalju on selge, et nad eemale hoiavad.

Ükskord on nad kirikuteel kogemata kokku saanud. Hainil on nii halb, et ta Miina kõrval peab käima, ja jälle nii hea, et ta mööda ei raatsi minna. Ta tahab Miinale midagi ütelda, aga imelikul kombel ei leia ta kuidagi parajat sõna. Pika mõtlemise järel arvab ta hea kõnealguse leidnud olevat, aga seal tuleb üks nende küla mees hobusega järele ja võtab Miina peale ja viib ära. Teine kord juhtub Hain Miinaga vainul kokku, aga seal tuleb Oti karjane sinna ja Hain ei saa jälle midagi ütelda. Kolmas kord ei ole küll kedagi nägemas, aga siis ei ole Hainil julgust enam.

Hain on ju mõni aeg näost kahvatu, aga see tuleb küll sellest, et ta kevadel puumetsas jalga on raiunud, mis mõni aeg parandamist nõudis. Miina ei võta enam ühestki küla tantsupidust osa, aga seegi võib ainult sellest tulla, et ta väike õde mullu sügisel ära suri.

Millest siis muust?

Naabritel ei tule leppimist mõttessegi. Keegi ei taha ju sellepärast lepitusega alata, et vastane võiks arvata, et teda kardetakse. Aga kahju teeb kohtukäimine, palju kahju. Palju päevi saab mõlemal pool viidetud, kodus ei ole, kes sulaste järele vaatab. Aga ka kohtuasi ei tõota kummalegi head. Mis neile viimati linnas üteldi, sellest ei räägi kumbki kellelegi sõna, aga Enn ei tule kaks korda selle järel sööma ja Jaak otsib koju tulles pahandust. Et ta aga parajasti kedagi toas ei leia, ei naist, kellega pahandada, ega ühte lastki, keda lüüa, siis peksab ta koera…

Ennu käsi hakkab halvasti käima ja Jaagu lugu ei ole mitte parem. Ükskord, kui Enn linnas kohtus viibis, on vargad ta kõige parema hobuse ära varastanud. Sulased olid õhtul talli ukse lukustamata unustanud. Jaak kuuleb naabri kahjust ja ta läheks sellele küll head trööstisõna ütlema, aga siis võiks Enn mõelda, et ta lepitust tuleb otsima. Seal tuleb Jaagul enesel raskem õnnetus: ta elumaja põleb ühel öösel ära. Jaak on rikas mees veelgi ja võib varsti uue maja üles ehitada, aga kahju on siiski

suur. Enn näeb naabri õnnetust ja tal on kahju. Ta hakkab mõtlema, kas Jaak tõesti nii halb mees on. Veel mineval pühapäeval on Jaak kirikupingis nii, nii – Ennul tuleb see nüüd meelde – nagu paludes tema peale vaadanud. Juba ajab ta oma pühapäeva-kuube selga, et Jaagule minna, seal näeb ta, kuidas Jaak enese õues nii toredalt kõnnib – süda ei anna järele! Süda annaks veel, aga mis ütleksid siis teised? Ka ei ole ta ise vähem õnnetu. Ta ainukene laps, Miina, on ju kaks nädalat elu ja surma vahel palavikuga võitlemas – tema kallis Miina, keda kõik külarahvas ta mõistliku meele ja lahkuse pärast kiidab.

Sest ei ole veel küllalt, et nad muidugi õnnetud on. Rahvas räägib, et nad teineteisele vastastikku kahju tegevat. See on mõlemale raske kanda. Kui ka muidu vihased, nii nurjatuid asju ei jõua ometi kumbki kummastki uskuda. Nad on tülist väsinud ja tahaksid küll lepitust, aga keegi ei taha esimest sammu astuda.

Ühel päeval sõidab Enn linna advokaadile mune ja mett viima. Haini isa Jaak sõidab kiriku juurde.

Hain jääb koju. Hain on kahvatanud, väga kahvatanud, aga ta on ju jalga raiunud. Täna on Hain veel rohkem kahvatanud kui muidu. Täna on ta ka