Jupiter tegi Morriganile diivanil istumiseks ruumi, korjates sealt prügi ettevaatlikult ära ja pannes selle prügikasti … seejärel sattus mees aga hoogu ning järgmised nelikümmend minutit korrastas ta asju, pühkis tolmu ja tegi garderoobi võimalikult elamiskõlblikuks. Ta ei palunud Morriganilt abi ja Morrigan ei pakkunud seda ka ise. Tüdruk ei kavatsenud seda elu ja tervist ohustavat kohta sõrmeotsagagi puutuda.

„Kuule, Mog,” sõnas mees tegutsedes. „Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Oled sa õnnelik? Oled sa … rahulik?”

Morrigan kortsutas kulmu. Ta oli täiesti rahulik olnud, kuni Jupiter küsis, kas ta on rahulik. Keegi ei küsi kunagi, kas teine inimene on rahulik, kui ta just ei arva, et tal on põhjust mitte rahulik olla. „Mis siis?” Ta tõmbas silmad kissi. „Mis lahti on?”

„Mitte midagi pole lahti!” vastas Jupiter, kuid tema hääl oli pisut piiksuvaks ja kaitsvaks muutunud. „Mitte kui midagi. Lihtsalt … Israfeli-sugusega kohtudes on oluline olla heas tujus.”

„Miks?”

„Sest Israfeli-sugused … tõmbavad endasse teiste inimeste tundeid. Väga ebaviisakas on sellist isikut külastada, kui oled eriliselt kurb või vihane, sest sa muudad ta tuju jubedaks ja rikud ta päeva. Ja tõtt-öelda ei saa me endale Israfeli halba tuju lubada. See on liiga tähtis. Nii et … ee … kuidas sa end tunned?”

Morrigan manas näole väga laia naeratuse ja tõstis kaks pöialt püsti.

„Nojah,” sõnas mees aeglaselt, olles veidi hajevil moega. „Hea küll. Parem ikka kui mitte midagi.”

Lavatagustest kõlaritest kostis hääl, mis teatas, et algab kahekümneminutiline vaheaeg, ning mõni hetk hiljem paisati garderoobi uks lahti.

Sisse astus etenduse täht, higist tilkuv, tiivad seljal koos. Ta läks otsejoones serveerimislaua juurde, millel olid kõlisevad pudelid pruunikates toonides alkohoolsete jookidega, ning valas endale väikese klaasi midagi merevaigukarvalist. Siis veel ühe. Teine klaasitäis oli juba poole peal, kui inglile näis viimaks kohale jõudvat, et tal on külalisi.

Ta põrnitses Jupiteri ja kulistas joogi lõpuni alla.

„Korjasime kusagilt hulkuri üles, mis, kulla sõber?” küsis ta viimaks, osutades peaga Morrigani poole. Isegi kõneledes oli ta hääl sügav ja meloodiline. Seda kuuldes hakkas Morriganil kurgupõhjas kummaliselt kriipima, nagu nostalgiat või koduigatsust või niisama igatsust tundes. Ta neelatas raskelt.

Jupiter irvitas. „Morrigan Crow, saa tuttavaks, ingel Israfel. Ei nii hurjal hõiskusel … laula ükski vaim.”

„Rõõm teiega …” alustas Morrigan.

„Rõõm on minupoolne,” katkestas Israfel ta lause ja viipas käega garderoobi poole. „Ma ei oodanud täna õhtul külalisi. Kahjuks pole mul eriti midagi pakkuda, aga …” ta osutas serveerimislauale. „Teenindage end ise.”

„Me ei tulnud siia sööma ega jooma, vana sõber,” lausus Jupiter. „Ma pean sinult teenet paluma. Sellega on üsna kiire.”

Israfel räntsatas tugitooli, tõstis jalad käetoele ja põrnitses mornilt klaasi oma käes. Tema tiivad liikusid ja kohendasid ise asendit, nii et need langesid tooli seljatoele nagu lai suline keep. Tiivad olid läikivad ja siledad, nende all olid pehmed udusuled. Morrigan suutis end veel viimasel hetkel tagasi hoida, et mitte kätt välja sirutada ja neid silitada. See oleks vist imelik, mõtles ta.

„Oleksin pidanud teadma, et sa ei tulnud niisama külla,” lausus Israfel. „Sa ei astu ju enam üldse läbi, vana sõber. Viimati käisid siin üheteistkümnenda aasta suvel. Sa ikka mõistad, et jäid mu võidukast avaõhtust ilma?”

„Mul on sellest kahju. Kas said mu lilled kätte?”

„Ei. Ma ei tea. Ilmselt küll.” Ta kehitas turtsakalt õlgu. „Mulle kingitakse palju lilli.”

Morrigan oli kindel, et Israfel tahtis panna Jupiteri end halvasti tundma, aga tahes-tahtmata oli paha tunne ka tüdrukul endal. Ta ei olnud Israfeliga küll elus kunagi kohtunud, aga ei talunud sellegipoolest mõtet, et too võib olla õnnetu. Tal tekkis kummaline kiusatus anda inglile küpsis. Või kutsikas. Midagigi.

Jupiter võttis mantlitaskust räbaldunud paberirulli ja sulepea ning ulatas need vaikides sõbrale. Israfel ei teinud sellest väljagi. „Ma tean, et sa said mu kirja kätte,” sõnas Jupiter.

Israfel keerutas klaasi oma käte vahel ega öelnud midagi.

„Kas sa teed seda?” küsis Jupiter lihtsalt, käsi endiselt välja sirutatud. „Palun?”

Israfel kehitas õlgu. „Miks ma peaksin?”

„Ma ei suuda selleks ühtegi head põhjust välja mõelda,” tunnistas Jupiter, „aga loodan, et sa teed seda ikkagi.”

Ingel silmitses nüüd Morrigani, ilme suletud ja ettevaatlik. „Mulle tuleb pähe vaid üks asi, mis võib sundida suurt Jupiter Northi patrooniks hakkama.” Ta rüüpas jooki ja viis pilgu tagasi Jupiterile. „Võid mulle vabalt öelda, et eksin.”

Ka Morrigan vaatas oma patrooni poole. Nad istusid kolmekesi tardunud, ebamugavas vaikuses, mida Israfel paistis võtvat mingisuguse kinnitusena.

„Vundersepp,” sisistas ingel endamisi. Ta ohkas sügavalt, tõmbas väsinult käega üle näo ning kahmas sulepead eirates paberirulli Jupiteril käest. „Sa oled mu kõige armsam sõber ja kõige suurem lollpea, keda ma olen iial kohanud. Nii et jah, loomulikult ma kirjutan su nõmedale kindlustuspaktile alla. Kuigi see on mõttetu. Vundersepp, no tõesti. Kui jabur.”

Morrigan niheles oma kohal, tundes kohmetust ja pisut pahameelt. Ajab ikka närvi küll küll, kui sind nimetab jaburaks keegi, kelle garderoob on selline seapesa. Ta turtsatas, püüdes näida kõrk ja kõigutamatu.

Jupiter kortsutas kulmu. „Izzy. Sa ei kujuta ette ka, kui tänulik ma olen. Aga sa ju mõistad, et asi on äärmiselt konfidentsiaalne. See jääb …”

„Ma oskan saladust hoida!” nähvas Israfel, sirutas käe selja taha ning tõmbas nägu krimpsutades ühest tiivast välja musta sule. Ta kastis selle peeglilaual seisvasse tindipotti, kritseldas lehe allserva segase allkirja, ulatas paberi süngel pilgul tagasi Jupiterile ja viskas sule kõrvale. See heljus kenasti põrandale, kuldsed tripsud valgust püüdmas. Morrigan tahtis sule üles korjata, kuid arvas, et see oleks natuke nagu ingli riiete varastamine. „Arvasin tõesti, et tuled varem, kas tead. Sa vist kuulsid Cassielist?”

Jupiter puhus tindile, püüdes seda kiiremini kuivatada, ega tõstnud pilku. „Mis temaga on?”

„Teda pole.”

Jupiter katkestas puhumise. Ta pilk kohtus Israfeli omaga. „Pole?” kordas ta.

„Ta on kadunud.”

Jupiter raputas pead. „Võimatu.”

„Seda ütlesin mina ka. Aga sellegipoolest.”

„Aga ta on …” alustas Jupiter. „Ta ei saa lihtsalt …”

Israfeli nägu oli tõsine. Morrigani meelest pisut hirmunud. „Aga sellegipoolest,” kordas ta.

Pärast vaikushetke tõusis Jupiter püsti, haaras mantli ja andis Morriganile märku, et too teeks sedasama. „Ma uurin asja.”

„Tõesti?” Israfel oli kahtleva näoga.

„Ma luban.”

 

Nad läksid mööda seina alla, sealt Boheemi kiiskavale peatänavale, kus oli valge nagu päise päeva ajal, ja läbi rahvasumma edasi sirmirongi platvormi poole – kuid hoopis rahulikumalt kui enne. Jupiter hoidis kätt kindlalt Morrigani õlal, nagu talle oleks alles nüüd meenunud, et nad on veidras ja inimestest kihavas linnaosas ning ta peaks tüdrukut enda ligi hoidma.

„Kes on Cassiel?” küsis Morrigan, kui nad platvormil sirmirongi ootasid.

„Üks Israfeli-sugustest.”

„Kokk armastas inglitest lugusid rääkida,” sõnas Morrigan, meenutades oma perekonnale kuuluvat kodu, Crow’ häärberit. „Surmainglist, Halastusinglist, Rikutud Õhtusöökide inglist …”

„See pole seesama,” ütles Jupiter.

Morrigan oli segaduses. „Nad ei olegi tegelikult inglid?”

„Arvan, et see on kerge liialdus, aga omamoodi taevalikud olendid on nad küll.”

„Taevalikud olendid … mida see tähendab?”

„Ah, tead küll. Taevaelanikud. Peened lendavad tegelased. Need, kes tiibasida omavat ja neid kasutavat. Cassiel on taevalike olendite ringkonnas tähtis kuju. Kui ta on tõesti kadunud … noh, ma kahtlustan, et Israfel eksib. Või liialdab – vanale heale Izzyle meeldib draama … Tuleb. Hüppeks valmis?”

Morrigan ja Jupiter haakisid täpselt õigel hetkel oma vihmavarjud mööduva sirmirongi terasrõngaste külge ja hoidsid läbi Nevermoori linnaosade labürindi kihutades elu eest kinni. Sirmirongiliinid ulatusid linnas hoomamatuid mustreid moodustades kõikjale, küll siksakitades madalalt üle pea- ja põiktänavate, seejärel jälle kõrgudes katuste ja puulatvade kohal. Morriganile tundus totralt ohtlik tuhiseda ringi nii, et vaid vihmavarju külge klammerdumine ei lase sul kukkuda ja maha plärtsatada. Aga kuigi sedasi oli hirmus sõita, tekitas temas inimestest ja hoonetest mööda lendamine, tuul vastu nägu peksmas, ka joovastust. See oli Nevermooris elamise juures üks tema lemmikasju.

„Kuule, ma pean sulle midagi ütlema,” lausus Jupiter, kui nad olid lõpuks kangi tõmmanud, et vihmavarje vabaks lasta, ja kihutavalt sirmirongilt oma kodu lähedal maha hüpanud. „Ma pole sinuga täiesti aus olnud. Seoses … seoses sinu sünnipäevaga.”

Morrigan tõmbas silmad kissi. „Või nii?” ütles ta jahedalt.

„Ära saa vihaseks.” Mees näkitses põske, ilme süüdlaslik. „Lihtsalt … noh, Frank sai haisu ninna, et su sünnipäev on täna, ja sa ju tead, milline ta on. Peo korraldamiseks sobib iga põhjus.”

„Jupiter …”

„Ja … ja Deukalionis armastavad sind kõik!” Tema hääl läks enneolematult mesitsedes mitu tooni kõrgemaks. „Ma ei saa ju jätta neid ilma põhjusest tähistada oma suure lemmiku Morrigan Crow’ sündi, ega?”

„Jupiter!”

„Ma tean, ma tean,” sõnas too, tõstes alistunult käed. „Sa ütlesid, et ei taha mingit möllu. Ära muretse, eks? Frank lubas korraldada tagasihoidliku peo. Ainult töötajad, sina, mina ja Jack. Sa puhud küünlad ära, nad laulavad sünnipäevalaulu …” Morrigan oigas; pelgalt sellest mõttest levis häbipuna ta kaelalt kõrvadeni välja. „Sööme kooki ja korras. Selleks aastaks on asjaga ühele poole saadud.”

Morrigan põrnitses talle otsa. „Ah et tagasihoidliku? Lubad?”

„Ma vannun.” Jupiter asetas käe pühalikult südamele. „Käskisin Frankil end talitseda, siis veel natuke talitseda ja nii edasi, kuni ta jõuab plaanini, mis on tema meelest kohutavalt kasin, ning siis veel umbes kümme korda talitsetumalt tegutseda.”

„Jah, aga kas ta võttis sind ka kuulda?”

Tema patroon turtsatas äärmiselt solvunud näoga. „Kuule, ma tean küll, et olen härra Lahemuhelebo ja puha” – Morrigan kergitas viisaka hämmeldusega kulmu – „aga ma usun, et näed isegi, et mu töötajad austavad mind. Frank teab, kes on boss, Mog. Ta teab, kes talle palka maksab. Usu mind. Kui ma käsin tal tagasihoidliku peo korraldada, siis ta …”

Jupiter jäi vait ja ta suu vajus ammuli, kui nad pöörasid ümber nurga Humdinger Avenuele, tänavale, kus domineeris hotell Deukalioni – milles Morrigan koos oma patrooniga elas – tohutu suur ja uhke fassaad … mille vampiirkääbus Frank, erakordne peokorraldaja, silmnähtavalt oli pidupäeva puhul kaunistanud.

Deukalion oli mähitud miljonitesse flamingoroosadesse tulukestesse, mis panid kogu õhtu särama ja mida Morrigani meelest oli arvatavasti ka avakosmoses näha.

„… keerab vindi täiesti üle?” lõpetas ta Jupiteri lause, sest mees oli jäänud sõnatuks.

Deukalioni trepile ei olnud kogunenud mitte ainult töötajad, vaid tõenäoliselt ka kõik külalised, kes parajasti Deukalionis peatusid, pluss veel mõned ekstra kutsutud. Nende näod särasid elevusest ja nad olid koondunud roosa kreemikattega üheksakordse toretseva sünnipäevatordi ümber, mis Morrigani meelest sobinuks pigem kuninglikku pulma kui kaheteistkümnendale sünnipäevale. Purskkaevu juurde oli paigutatud puhkpilliorkester ning Franki märguande peale hakkasid nad mängima särtsakat marsiviisi just siis, kui Morrigan ja Jupiter kohale jõudsid. Nagu sellest veel vähe oleks, kaunistas maja hiiglaslik, terve katuse laiune silt. Sellel seisis tohutute vilkuvate tähtedega:

 

MORRIGAN ON KAKSTEIST

 

„PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!” hüüdis hotellitöötajate ja külaliste summ.

Frank näitas sõrmega Jupiteri teismelisele vennapojale Jackile, kes süütas kobara ilutulestikurakette, mis lendasid sisina ja vile saatel taevasse ja kallasid kõik ümberringi üle sädelusega.

Dame Chanda Kali, kuulus sopran ja Metsalausujate ordu peakomandör, hakkas laulma väga teatraalset versiooni sünnipäevalaulust (mille peale otsekohe tulid ta jalge ette teda imetlema kolm punarinda, mäger ja oravapere).

Deaukalioni vägede juhataja ja autojuht Charlie oli ühe poni valmis seadnud ja talle päitsed pähe pannud, nii et see oli valmis sünnipäevatüdrukut tuppa viima.

Administraator Kedgereel ja toatüdruk Marthal oli süli kingitusi täis ja nad naeratasid säravalt.

Ja Fenestra, hiiglaslik ülikass ja majapidajanna, kasutas tekkinud mäsu ära, et salaja oma tohutu käpaga roosat tordikreemi kahmata.

Jupiter heitis silmanurgast Morriganile äreva pilgu. „Kas ma, ee … kas ma vestlen pisut meie peomöllumeistriga?”

Morrigan raputas pead, püüdes – ebaõnnestunult – alla suruda naeratust, mis pani ta suunurgad tõmblema. Ta tundis rinnas sooja, päikselist kuma, nagu oleks kass end seal kerra tõmmanud ja nurruks rahulolevalt. Tal polnud kunagi varem sünnipäevapidu olnud.

Frank oli tegelikult täitsa tore.

 

Hiljem, olles sünnipäevatordist mõnusat suhkrusurinat täis ja saja peokülalise lakkamatutest õnnesoovidest rampväsinud, ronis Morrigan pehmete tekkide vahele kookonit meenutavasse pessa, milleks ta voodi oli tolleks ööks muutunud (teades ilmselt, kui kohutavalt pikk päev tüdrukul oli olnud). Ta jäi magama peaaegu samal hetkel, kui ta pea puudutas patja.

Seejärel, umbes pool sekundit hiljem, ta enam ei maganud.

Ta ei maganud ega olnud oma voodis.

Ta ei maganud, ei olnud oma voodis ega ka üksinda.