Oma arutus egoismis on nad muide äärmiselt järjekindlad: nad ei halise ega kaeble, nad alistuvad vaikselt tumedale ja karmile saatusele, mida ise endale sepitsevad. Enamiku neist viib hauda haigus, mida meditsiin ei söanda õige nimega nimetada – vaesus. Ent tarvitseks neil vaid tahta, ning paljud neist võiksid vältida saatuslikku lõpplahendust, mis katkestab nende elu eas, kus kõik alles algab. Piisaks vaid väikestest järeleandmistest reaalsuse karmidele seadustele, oskusest kahestuda, luua endas kaks erinevat olendit: esiteks poeet, kes uneleb kättesaamatutes kõrgustes, kus helisevad innustavad inglikoorid, teiseks inimene, oma elu peremees, kes suudab teenida igapäevast leiba. Selline kahestumisvõime on enamasti omane tugevatele natuuridele, olles neid eristavaks omaduseks, ent see puudub täiesti enamikul noortel, kes uhkusest – võltsuhkusest – jäävad mõistuse häälele kurdiks. Sellised inimesed surevad noorelt, jättes mõnikord maha teose, mida hiljem kõik imetlevad, kuid võinuksid imetleda ka varem, kui nende looming poleks jäänud tundmatuks. Võitlus kunstipõllul sarnaneb suuresti sõjaga: väejuhti pärjatakse kuulsusega, armee aga peab rahulduma mõnerealise tänuga päevakäsus. Lahingus langenud sõdurid maetakse sealsamas maha ning kahekümnele tuhandele tapetule piisab ühestainsast epitaafist.

Rahvamass, kelle pilk on alati suunatud ülespoole, ei langeta seda kunagi kusagil all sügavustes peituvale maailmale, kus rügavad tundmatud töömehed; nende olemasolu jääbki teadmatuks ning enamasti ei lange neile osaks isegi viimast lohutust – vaadata naeratusega lõpetatud teosele – ja nad lahkuvad elust, ümber ükskõiksuse surilina.

Tundmatus boheemluses on teinegi kategooria ning see koosneb petetud või end petvatest noortest inimestest. Nad peavad juhuharrastust kutsumuseks ning hukkuvad armutu saatuse tormides: ühed talumatu uhkuse ohvritena, teised ebajumalakummardajatena.

Siinkohal lubame endale väikese kõrvalekaldumise.

Kunsti rajad, niivõrd takistusi täis ja ohtlikud, muutuvad iga päevaga aina kitsamaks, ning seetõttu on boheemlaskond muutunud eriti rohkearvuliseks.

Niisuguse juurdevoolu paljude põhjuste seas võib ilmselt pidada peamiseks järgmist.

Paljud noored on võtnud tõsiselt õnnetute kunstnike ja poeetide kohta räägitavat. Liiga ettevaatamatult ja sageli, ja mis peamine – ilma piisava aluseta – on pruugitud Gilberti, Malfilâtre’i, Chattertoni^[16] ja Moreau^[17] nime. Nende õnnetute haudadest on tehtud tribüün, kust jutlustatakse piinlemisest kunsti ja luule nimel.

Neist Victor Escousse’i meeleheitlikest värsiridadest täis lämmatavat uhkust, mida temasse oli sisendanud kunstlikult esile kutsutud edu, sai mõneks ajaks nende kunsti vabatahtlike marseljees, kes olid valmis lisama oma nime keskpärasuse märtrite nimekirja.

Nõrkadele hingedele ja nende ambitsioonikale edevusele on säärased leinalised apoteoosid ja ülistav reekviem hukatuslikult külgetõmbavad; andudes nende võlule, arvavad paljud, et õnnetu saatus on pool geniaalsust; paljud unistavad haiglavoodist, kus Gilbert hinge heitis, kuna nad usuvad, et siis saab neistki poeet, nagu oli saanud tollest mehest veerand tundi enne surma^[18]; nende arvates on see kohustuslik etapp teel kuulsuse poole.

Ei leidu küllalt karme sõnu mõistmaks hukka neid moraalituid valesid ja hukatuslikke paradokse, mis kallutavad paljusid inimesi kõrvale teelt, mis võiks neid edule juhtida, ning kelle karjäär lõpeb kehvasti rajal, kus nad ainult segavad teisi, kes on sinna astunud tõelise kutsumuse sunnil, mis ainsana õigustab säärast sammu.

Just nimelt need ohtlikud jutlused ja kasutud postuumsed ülistamised sünnitasidki tunnustuseta jäänud boheemlaste, halisevate poeetide hõimu, kelle muusal on silmad kogu aeg nutust punased ja juuksed sakris – võimetu keskpärasuse hõimu, kes avaldamatute kilda kuuludes nimetavad muusat võõrasemaks ja kunsti timukaks.

Kõigil tõepoolest säravatel vaimudel on, mida öelda, ning varem või hiljem ütlevad nad selle välja. Geniaalsus ja anne ei ole inimkonna ajaloos juhuslikud nähtused; nende olemasolul on teatud mõte ning seetõttu ei jää nad kunagi varju, sest kui massid ei lähe nende juurde, siis leiavad nemad ise tee masside juurde. Geenius on päike, mida näevad kõik. Anne on teemant, mis võib pikaks ajaks varju jääda, ent lõpuks märgatakse seda ometi. Sellepärast on asjatu kaasa tunda tühiõiekeste ja sissepugejate kaeblemisele ja halamisele, kes on roninud kunsti juurde kunstist hoolimata ning kes kuuluvad sellesse boheemlaste kategooriasse, mille peamised alustalad on laiskus, liiderdamine ja parasiteerimine.

Aksioom:

Tundmata boheemlus ei ole tee, see on ummik.

Ja tõepoolest – selline elu ei vii kuhugi. See on nüri viletsus, kus vaim kustub nagu lamp õhuta ruumis, kus süda kivineb julmas inimvihkamises ning parimaistki natuuridest saavad halvad. Kui keegi iseendale õnnetuseks sinna liiga kauaks pidama jääb ja liiga sügavale takerdub, on tal väljapääsuks ainult ohtlikud praod, ja sedagi üksnes selleks, et langeda teise boheemlaskonda, kus valitsevad juba sootuks teised kombed, mis viivad mitte esteetika-, vaid kriminaalkoodeksi rikkumiseni.

Mainigem veel üht omapärast boheemlaste liiki, keda võiks nimetada asjaarmastajateks. Tähelepanu pälvivad nemadki. Nende jaoks on boheemlaselu tulvil erakordset võlu: mitte iga päev lõunat süüa, magada vihmastel öödel lahtise taeva all ja kanda detsembrikuus kerget mantlit näib neile inimliku õnne tipuna ning selle pärast jätavad nad maha kodukolde ja õpingud, mis kindlustaksid nende tuleviku. Nad pööravad viimasele otsustavalt selja ja annavad end seiklusliku elu juhuste meelevalda. Aga kuna kõige tugevamadki ei pea vastu elukorraldusele, mis võtaks läbi isegi Heraklese kopsud, siis astuvad nad varsti mängust välja ning pagevad tuhatnelja tagasi isakodu katuse alla, kosivad naiseks mõne kaugema sugulase ning seavad end notarina sisse mõnes kolmekümne tuhande hingega väikelinnas, õhtuti aga vestavad kamina ees rahuolevalt oma kunstnikuelu viletsusest, ja sellise ilmekusega nagu rännusell tiigrijahist. Teised peavad jonnakalt vastu ja langevad enesearmastuse ohrviks, ent niipea kui nad on ammendanud krediidivõimalused, mis tavaliselt on tagatud heast perekonnast pärit noorukitele, on nad õnnetumadki kui tõelised boheemlased, sest viimastel, kellel pole mingisuguseid ressursse, on vähemalt eelis, mida pakub vahe mõistus. Me tundsime üht asjaarmastajast boheemlast, kes elas kolm aastat boheemlasena, läks oma perekonnaga tülli, ühel ilusal päeval suri ning maeti vaeste puusärgis ühishauda. Aga tal oli kümnetuhandene aastarendis!

Pole vist vaja öelda, et sellistel boheemlastel pole midagi ühist kunstiga ning nad on kõige tumedamad kujud kõige tunnustamatumate boheemlaste seas.

Nüüd jõuame tõelise boheemlaskonna juurde, mis ongi osaliselt selle raamatu aine. Need, kes sinna kuuluvad, on tõepoolest kunstitandrile kutsutud ning neil on lootust saada äravalituks. Ka nende boheemlaste elu on täis ohte; seda varitsevad kaks häda: vaesus ja kahtlused. Kuid hädade vahel on vähemalt sihile viiv rada ja seda sihti võivad boheemlased käega katsumise ootuses silme ees näha.

See on tunnustatud boheemlaskond; seda võib niimoodi nimetada, kuna selle liikmed on avalikult oma olemasolust märku andnud, nad pole pelgalt nimed meetrikaraamatus, ning lõpuks – kasutades nende oma keelepruuki – vilksatavad nende nimed kuulutustel, neid teatakse kirjanduse- ja kunstipõllul, nende talendi pitserit kandvaid teoseid nõutakse, ehkki nende eest makstakse üpris tagasihoidlikku hinda.

Selleks et saavutada eesmärki, mille nad on üsna täpselt seadnud, on kõik teed head ning boheemlased oskavad ära kasutada kõike, ka teel ette tulevaid õnnetusi. Ei vihm ega tolm, pimedus ega päike suuda peatada neid vapraid seiklejaid, kelle elus käib patt käsikäes voorusega. Nende vaimu hoiab ärksana auahnus, mis kutsub neid lahingusse tuleviku nimel, nad on nutikad; võideldes pideva puudusega, lähevad nad sütitava innuga edasi ja purustavad iga teel oleva takistuse. Iga nende elatud päev on meistriteos, iga hommik uus probleem, millele nad mingisuguse keerulise matemaatika abil alati lahenduse leiavad. Need inimesed suudaksid isegi Harpagonilt^[19] raha välja õngitseda ja leiaksid ka Méduse’i parve^[20] alt trühvleid. Vajaduse korral võivad nad elada kasinalt nagu eremiidid, ent niipea kui nende näppude vahele satub kas või natukenegi raha, pannakse püsti kõige pillavamad lustipeod, armutakse kõige noorematesse ja kaunimatesse neidudesse, juuakse parimaid ja vanimaid veine ning pillutakse raha paremale ja vasakule. Ning kui viimasedki eküüd on surnud ja maha maetud, otsitakse taas lõunasööki Juhuse juurest, kus laud on alati kaetud, ning lastes käiku igasuguseid nippe, sehkendatakse mitmesugustes kunstiga seotud ametites, jahtides hommikust õhtuni saaki, mida kutsutakse viiefrangiseks mündiks.

Boheemlased teavad kõike ja käivad igal pool sõltuvalt sellest, millised jalavarjud neil parajasti on – kas lakknahast saapad või auklikud kotad. Neid kohtab suurilma salongis kaminale nõjatumas, teisel päeval aga mõne kahtlase kõrtsi lehtlalaua taga. Nad ei saa astuda bulvaril kümmetki sammu kohtamata mõnda sõpra ega kolmekümmend sammu põrkamata kokku võlausaldajaga.

Boheemlased räägivad üksteisega ateljeede sõnavarast, teatrikulisside žargoonist ja ajalehtede toimetustest laenatud erilist keelt. Selles ennekuulmatus kõnepruugis sulanduvad kokku eklektilised stiilid; apokalüptilised kujundid on kõrvuti veidra sõnamulinaga, rahvalike kõnekäändude mahlakus on ühendatud peenekõlaliste fraasidega, mis pärinevad samadest vormidest, millest Cyrano valas oma kõrgelennulisi tiraade; paradoks, see tänapäeva kirjanduse lemmiklaps, paneb mõistuse proovile nagu laadapantomiim Kassandra; iroonia mõjub nagu surmav mürk ja rabab jalust nagu osavaima küti kinnisilmi tulistatud nool; nende keel on teravmeelne, kuigi arusaamatu neile, kellel puudub mõistmiseks vajalik võti, ning julguses pole ka kõige vabameelsemast keelest sellele võistlejat. Boheemlaste sõnavara on kõnekunsti põrgu ja uudissõnade paradiis.

Selline on lühidalt öeldes boheemlaste elu – vähe tuntud suurilma puritaanidele, kunstipuritaanidest häbistatud, argpükslikust ja kadedast keskpärasusest solvatud, kuid ükskõik kui kõvasti nad kisavad, valetavad ja laimavad, ei suuda nad summutada nende hääli ja nimesid, kes talendi ja vaprusega käsikäes läbi selle kuulsusevestibüüli sammuvad.

Nõuab kannatust ja mehisust, et selles ringkonnas elada; seal suudab võidelda ainult see, keda kaitseb rumalate ja kadedate eest tugev ükskõiksuse soomusrüü; minutikski ei tohi kaotada eneseuhkust, kuna see on toetuspunkt, ilma milleta võib kergesti komistada; see on on võluv ja kohutav elu, kus on oma võitjad ja märtrid, ning sellele teele võib astuda ainult see inimene, kes on valmis omaks võtma halastamatu seaduse: vae victis.^[21]

Mai 1850 H. M.