Originaal:
Henri Murger
Scènes de la vie de bohème

Tõlkinud Kaja Riesen
Värsid tõlkinud Tiina Aug ja Kaja Riesen
Kaane kujundanud Piret Niinepuu-Kiik
Toimetanud Kai Nurmik

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

© Tõlge eesti keelde. Kaja Riesen ja OÜ Eesti Raamat, 2010
ISBN 978-9985-65-799-7
www.eestiraamat.ee

eISBN 978-9985-65-838-3

Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

EESSÕNA

Boheemlastel, kellest selles raamatus juttu, ei ole midagi ühist nende boheemlastega, keda bulvarikirjanikud on kujutanud sulide ja mõrtsukatena. Nad ei kuulu ka karutantsitajate, mõõganeelajate, turvakettidega kaubitsejate, iga-pilet-võidab-loteriide korraldajate, börsihangeldajate ega tuhande muu kahtlase ja hämara ametimehe hulka, kelle peamine tunnus on igasuguse ameti puudumine ning kes on valmis kõigeks muuks kui headeks tegudeks.

Boheemlus, millest selles raamatus juttu, ei ole sugugi tänapäeval tekkinud nähtus, see on eksisteerinud kõigil aegadel ja kõikjal ning võib uhkust tunda vägagi kuulsusrikka mineviku üle. Laskumata sügavamale nähtuse ajaloosse, mainigem, et juba Vana-Kreekas oli üks kuulus boheemlane, kes rändas kerjaleiba süües muretult mööda õitsva Joonia avarusi ning peatus õhtuks mõne külalislahke katuse all, kus riputas varna kaunikeelse lüüra, mille viisid olid jutustanud Ilusa Helena armastusest ja Trooja langemisest. Ajas tagasi vaadates leiame nüüdisaegsete boheemlaste eelkäijaid kõigist kunsti ja kirjanduse ajajärkudest. Keskajal jätkasid Homerose traditsiooni menestrelid ja lauljad-improviseerijad, „rõõmsa teaduse” meistrid, Touraine’i provintsi kaunihäälsed vagabundid ja kõik ringi rändavad muusad, kes, kerjakott ja truvääriharf seljas, kulgesid lauldes mööda kauni maa tasandikke, kus pidi õitsele lööma emand Clémence Isaure’i kibuvitsaõis^[1].

Rüütlite ajastu ja renessansi koidiku vahelisel ajal hulkusid boheemlased jätkuvalt kuningriigi teedel ning jõudsid ka Pariisi tänavatele. Isand Pierre Gringoire, hulkurite sõber ja kasinuse vaenlane, kõhn ja nälginud nagu mees, kelle elu on üksainus lõppematu paastuaeg, mõõdab linnatänavaid, nina nuhutamas nagu koeral, kes haistab köökide ja praekodade lõhnu; ainuüksi tema ablas ja himukas pilk paneb kõhetuma vorstimeistrite poodides konksu otsas rippuvad singid, rikastades tema kujutlusvõimet, ent paraku mitte taskute sisu. Raehärrad olid talle lubanud kümme eküüd kohtupalee teatrietenduse tarbeks kirjutatud ülivaga ja harda sotii^[2] eest. Kõrvuti selle kurbliku ja melanhoolse Esmeralda austajaga kerkib boheemluse kroonikatest esile üks tema vähem askeetlik ja rõõmsama ilmega suguvend – François Villon^[3], kiivrit kandva kaunitari armuke. See mees oli täisvereline luuletaja ja vagabund! Tema kõrgelennulises luules, milles oma rolli etendas kindlasti etteaimamisvõime, mida vanad keldid arvasid ovaatidel^[4] olevat, kordus pidevalt võllapuu motiiv, kus seesama Villon pidi ühel päeval saama kaela kanepiköiest lipsu selle eest, et ta oli julgenud liiga lähedalt silmitseda kuninga eküüde kuldset sära. Seesama Villon, kes oli mitu korda hingetuna põgenenud tema kannul kihutava ratsapolitsei eest, see Pierre-Lescot’ tänava urgaste lärmakas külastaja, Egiptuse hertsogi õukonna muidusööja ja poeesia Salvatore Rosa^[5], riimis eleegiaid, mille südantlõhestav tundelisus ja siirus liigutavad isegi kõige kalgimaid südameid; selle poeedi pisaratest nõretava muusa palge ees ununeb täiesti tõsiasi, et nende autor oli maanteeröövel, hulkur ja liiderdaja.

On palju luuletajaid, kelle looming on tuntud ainult neile, kelle jaoks prantsuse kirjandus ei alga sugugi sellest päevast, mil „ilmus Malherbe^[6]”, vaid hoopis varem, ning nende poeetide seast on just François Villonilt kõige rohkem varastatud ja seda au on talle osutanud isegi kõige nimekamad tänapäeva parnassi kujud. Nii mõnedki sööstsid vaese luuletaja värsipõllule ja vermisid tema tagasihoidlikust varamust endale kuulsusemedaleid. Nii mõnigi kodutu hulkuri viluvõitu päeval teeäärse piiriposti juures või vihmaveetoru all loodud ballaad või armastuslaul, mis sai inspiratsiooni hurtsikus, kus „kiivris kaunitar” esimese ettejuhtuva mehe ees oma kuldse vöö valla päästis, ilutseb tänapäeval mõne aristokraatliku Chlorise vapiga albumis, ent nüüd on need ümber muudetud peenele seltskonnale sobilikkudeks galantseteks värssideks ning lõhnavad muskuse ja ambra järele.

Kuid kätte jõuab suur renessansiajastu. Michelangelo maalib tellingutel Sixtuse kabeli lage ja jälgib murelikult, kuidas noor Raffael läheb üles Vatikani trepist, kaenla all freskode visandid. Benvenuto Cellini kavandab oma „Perseust”, Ghiberti nikerdab baptisteeriumi uksi, Donatello aga raiub Arno jõe sildade kaunistuseks marmorkujusid. Ning sel ajal, kui Medicite linn võistleb kunstitööde külluse poolest Leo X ja Julius II Roomaga, kaunistavad Tizian ja Veronese doodžide linna; püha Markus võistleb püha Peetrusega^[7].

Itaalia poolsaarel epideemiliselt vallandunud geniaalsuspuhang levib nakatavalt tervesse Euroopasse. Jumalaga rivaalitsev kunst tõuseb võrdväärsena kuningate kõrvale. Karl V kummardub üles tõstma Tiziani pintslit, François I aga ootab eestoas, et Étienne Dolet võtaks ta vastu trükikojas, kus ta ehk parandab parajasti „Pantagrueli” veerge.

Balzaci sõnul otsivad boheemlased sel mõistuse taassünni ajastul, nii nagu varemgi, endale jätkuvalt peavarju ja ninaesist. Clément Marot’st^[8], Louvre’i eestubade omainimesest, saab hilisema kuninga favoriidi, kauni Diane’i^[9] lemmik, ning selle naise naeratus valgustab kolme kuninga valitsemisaega. Diane de Poitiers’ buduaarist lendab muutliku meelega luulemuusa Marguerite de Valois’^[10] juurde – ohtlik soosing, mille eest Marot’l tuleb maksta vanglakaristusega. Enam-vähem samal ajal ilmub üks teine boheemluse esindaja – Tasso –, kelle lapsepõlve olid mere lähedal Sorrentos hellitanud eepose muusa suudlused, Ferrara hertsogi õukonda, nii nagu Marot’ oli ilmunud François I lähikonda, ent Tassol ei olnud sellist õnne nagu Diane’i ja Marguerite’i armukesel, ning „Jeruusalemma” autoril tuli maksta julguse eest armastada Estede suguvõsa esindajat nii mõistuse kui ka ande kaotamisega.

Ususõjad ja poliitilised tormid, mis käisid kaasas Medicite trooniletõusmisega Prantsusmaal, ei takistanud sugugi kunstide arengut. Sel ajal, mil Pheidiase paganliku skulptoripeitli taasleidnud Jean Goujoni^[11] tabas Süütute purskkaevu tellingutel kuul, võttis Ronsard Pindaroselt lüüra üle ja pani koos oma Plejaadiga aluse prantsuse lüürika suurele koolkonnale. Sellele uuendusele järgnes Malherbe’i ja tema pooldajate reaktsioon, kes juurisid keelest välja kõik eksootilised võlud, mida nende eelkäijad olid üritanud parnassil kodustada. Ja just boheemlaste esindaja Mathurin Régnier oli üks viimastest lüürilise luule kantsi kaitsjatest seda ründavate ilukõnelejate ja grammatikute faalanksi eest, kes kuulutasid Rabelais’ barbariks ja Montaigne’i raskestimõistetavaks. Seesama küünik Régnier lisas Horatiuse satiiripiitsale veel mõned sõlmed ja hüüatas nördinult oma ajastu kommete peale:

Au on nõder pühak, kellest enam lugu ei peeta!

Seitsmeteistkümnendal sajandil kohtab boheemluse kroonikas nimesid, mis kaunistavad Louis XIII ja Louis XIV ajajärgu kirjandust; selle liikmeid leiab Rambouillet’ salongi^[12] säravamate tähtede hulgast, kus nad osalevad „Julie vaniku” loomisel; boheemlased käivad ka kardinali^[13] palees, kus nad panevad koos monarhia Robespierre’iks saanud poeedist ministriga kirja Marianne’i tragöödia. Boheemlased ujutavad madrigalidega üle Marion Delorme’i buduaari ja kurameerivad PalaisRoyali puude all Ninoniga^[14]; hommikueinet võetakse Õgardite tavernis või Kuningliku Mõõga kõrtsis, õhtust aga süüakse hertsog Jouyeuse’i lauas; tänavalaternate valgel peetakse duelli: sonett „Uranie” soneti „Job” vastu^[15]. Boheemlased tegelevad armastuse, sõja ja koguni diplomaatiaga, ning vanaduspõlves, seiklemisest väsinuna, panevad nad värssidesse Vana ja Uue Testamendi, esitavad toetusetaotlusi ning seavad end soojadest kohtadest priskelt toidetuna sisse piiskoplikus kantslis või tugitoolis akadeemias, mille on asutanud üks nendesarnaseid.

Seitsmeteistkümnendal, kaheksateistkümnendal sajandil ilmuvad kaks suurt geeniust, keda nende kaasmaalased kirjanduslikus võistluses teineteisele vastandavad: Molière ja Shakespeare, kuulsad boheemlased, kelle saatustes on nii palju ühist.

Boheemluse arhiividest võib leida nii mõnegi kaheksateistkümnenda sajandi mõjuka kirjaniku nime: selle ajajärgu kuulsuste hulgast nimetagem Jean-Jacques’i ja d’Alemberti, Jumalaema kiriku trepi eest leitud last, ning tunnustuseta jäänud Malfilâtre’it ja Gilberti – põhjuseta üleskiidetud kujusid, kellest esimese luule ei kujutanud midagi enamat kui Jean-Jacques Rousseau kahvatu poeesia kahvatut jäljendust ning teise oma oli võimetuse ja vimma kõrk segu, kusjuures vimma ei õigustanud isegi siirus, kuna see polnud kaugeltki omakasupüüdmatu ning väljendas pelgalt ühe osapoole tigedust ja solvumist.

Sellega paneme punkti lühikesele ülevaatele boheemluse ajaloost; meie sissejuhatus kubiseb kuulsatest nimedest ning me meenutasime neid sihilikult raamatu esimestel lehekülgedel selleks, et lugeja ei mõistaks valesti sõna „boheemlus”, mis pikka aega on tähistanud ühiskonnakihti, mille liikmed, kelle kombeid ja keelepruuki me oleme püüdnud kujutada, peavad oma kohuseks end sellest distantseerida.

Nii nagu vanasti, on ka tänapäeval iga kunstirajale astuv inimene, kellel pole muid elatusvahendeid peale kunsti enda, sunnitud tallama boheemluse radu. Enamik meie kaasaegseid, keda ehivad kunsti loorberid, on nooruses kuulunud boheemlaste ridadesse; jõudnud rahuliku ja materiaalselt kindlustatud kuulsuseni, meenutavad nad tihtipeale – ja võib-olla igatsusega – neid aegu, mil neil polnud nooruse haljastest küngastest üles rühkides muud varandust kui noortele omane söakus ja lootus, see vaeste ainuke rikkus.

Kannatamatule lugejale, kartlikule kodanlasele ja kõigile neile, kes ihaldavad täpseid definitsioone, kordame aksioomina:

Boheemlus on kunstniku elus proovilepaneku aeg; see juhatab teda kas akadeemikuellu, haiglasse või surnukuuri.

Lisagem, et boheemlus on võimalik ja eksisteerib ainult Pariisis.

Nii nagu igal ühiskonnakihil, on ka boheemlusel palju nüansse ja vorme, millel on omakorda mitmesuguseid alajaotusi, ja neid on kasulik teada.

Alustagem kõige arvukamast – tundmatust boheemlusest. See koosneb rohkest vaeste kunstiteenrite hulgast, kes jäävad vältimatult tundmatuks, kuna ei oska või ei suuda saavutada kas või põgusat mainimist trükisõnas, mis annaks tunnistust nende olemasolust kunstimaailmas ning näitaks juba saavutatule tuginedes, kelleks nad võivad edaspidi saada. Need on igavesed unistajad, kelle jaoks kunst on usk, mitte elukutse; nad on entusiastlikud ja veendunud inimesed, keda meistriteose nägemine viib ekstaasi, nende üllad südamed löövad värelema kõige kauni ees, sõltumata teose autori nimest või koolkonnast. Sellise boheemlaskonna read saavad täiendust noorte hulgast, kelle kohta öeldakse, et nad on lootustandvad, kuid samuti nende hulgast, kes on juba lootusi õigustanud, ent kas hoolimatuse, ujeduse või eluvõõruse tõttu arvavad, et niipea kui töö lõpetatud, ongi asi vask, ning siis pole muud kui oodata, kuni kuulsus ja rikkus hoobilt nende katuse alla tulevad ja sinna püsima jäävad. Need inimesed elavad nii-öelda ühiskonnast väljaspool, eraldatuses ja inertsuses. Kunstis kinni, mõistavad nad otsesõnu akadeemilisi ditürambe, milles poeedi pea on ümbritsetud oreooliga; nad peavad end valgusekandjateks pimeduses ning ootavad, et rahvas nad üles leiaks. Me tundsime vanasti üht koolkonnakest, mis koosnes enneolematult veidratest tüüpidest; nad nimetasid end „kunst kunsti pärast” jüngriteks. Nende lihtsameelsete arvates seisnes „kunst kunsti pärast” pelgalt üksteise jumaldamises ja Juhuse trotsimises, sel aga polnud õrna aimugi, kus nad pesitsevad, kuigi nemad ootasid, et aujärg iseenesest nende jalge alla libiseb.

Naeruväärne stoitsism! Kuid usutavuse mõttes korrakem veel kord, et tundmatu boheemluse rüpes on tõepoolest sääraseid olendeid, kelle vaesus kutsub esile haletsust ja sümpaatiat, ehkki terve mõistus sellele vastu vaidleb, sest kui te neile veidrikele rahulikult meenutate, et praegu on üheksateistkümnes sajand, et inimkonna käskijaks on sajasuuline münt ning uued saapad ei kuku niisama taevast sülle, siis pööravad nad teile selja ja nimetavad teid väikekodanlaseks.