---

Liikus siin teistsuguseidki, tõsiseid ja tähtsaid, kõrge põhja ja sirge servaga kübar peas, mis neid justkui vormimüts kõigist muudest inimestest eristas.

Forestier tuli peagi tagasi, käevangus musta fraki ja valge kravatiga pikk kõhn kolme-neljakümneaastane mees, kellel oli väga tõmmu jume, nõelteravaks keeratud vuntsid ja upsakas iseteadlik ilme.

„Jumalaga, armas maestro,” ütles Forestier. Suruti kätt: „Jumalaga, armas sõber!” Jalutuskepp kaenla all, läks võõras vilistades trepist alla.

„Kes see oli?” küsis Duroy. „See oli Jacques Rival, kurikuulus juhtkirjanik ja duellant. Ta käis oma korrektuuri lugemas. Garin, Montel ja tema - need on kolm kõige teravmeelsemat juhtkirjanikku ja kommentaatorit, kes meil Pariisis üldse on. Kahe artikliga nädalas teenib ta siin kolmkümmend tuhat franki aastas.”

Toimetusest lahkudes kohtasid nad paksu pikajuukselist räpasevõitu väljanägemisega mehikest, kes ähkides trepist üles ronis.

Forestier tervitas väga aupaklikult. „Norbert de Varenne,” seletas ta, „luuletaja, „Surnud päikeste” autor, teine kõrges hinnas mees. Iga tema lugu läheb meile kolmsada franki maksma, ja kõige pikemaski pole üle kahesaja rea. Aga lähme nüüd Napolitaini, mul juba keel kõrbeb.”

Niipea kui nad olid kohvikulaua taga istet võtnud, hõikas Forestier: „Kaks õlut!” ja tühjendas kruusi ühe hingega, Duroy aga rüüpas väikeste sõõmudega, nautides ja maitstes nagu mingit kallihinnalist ja haruldast joomaaega.

Tema kaaslane vaikis, näis järele mõtlevat, ja küsis ootamatult: „Kas sa ei tahaks ajakirjanduses kätt proovida?”

Duroy jäi teda üllatunult vahtima. „Aga...” kogeles ta, „asi on selles, et... ma pole kunagi midagi kirjutanud.”

„Mõni mure! Katsetad, teed algust. Ma võiksin sulle tööd anda: käid mulle andmeid kogumas, teed järelepärimisi, visiite. Algul saad kakssada viiskümmend franki kuus pluss sõidukulud. Tahad, ma räägin direktoriga?”

„Muidugi tahan.”

„Sel juhul tule homme tingimata minu juurde lõunale; on ainult viis-kuus külalist: meie šeff härra Walter oma naisega, Jacques Rival, Norbert de Varenne, keda sa äsja nägid, ja üks proua Forestier' sõbranna. Oleme rääkinud?”

Duroy kõhkles, punastas kohmetusest ja pobises lõpuks: „Lugu on nii, et... mul pole sobivat riietust.”

„Sul ei ole frakki!” jahmus Forestier. „Kuulmatu! See on ometi vältimatult vajalik. Võta arvesse, et Pariisis võib pigem ilma voodita läbi ajada kui ilma frakita.”

Pikemalt mõtlemata kobas ta vestitaskus, otsis välja näputäie kuldraha, võttis kaks luidoori, pani need vana sõjaseltsimehe ette lauale ja ütles koduse südamlikkusega: „Kui paremad päevad tulevad, maksad tagasi. Üüri või osta järelmaksuga vajalikud riided; ühesõnaga, tee nagu heaks arvad, aga vaata et sa homme õhtul kell pool kaheksa meile õhtusöögile tuled, Fontaine'i tänav 17.”

Hämmeldunult võttis Duroy raha vastu ja kogeles: „Hirmus armas sinust, tänan südamest... Seda ma ei unusta, võid kindel olla...”

Forestier võttis tal sõna suust: „Hea küll, jääb siis nii. Teeme veel ühe kannu, oled nõus?” Ja juba ta hõikas: „Kelner, kaks õlut!”

Kui kannud olid tühjaks joodud, küsis ajakirjanik: „Tahad, lähme tunnikeseks linna peale?”

„Muidugi lähme!”

Uuesti võeti suund Madeleine'i kiriku poole. „Mis me siis nüüd ette võtame?” küsis Forestier. „Öeldakse küll, et Pariisis leiab iga ringiluusija alati ajaviidet, aga see ei ole tõsi. Kui mul tuleb vahel tahtmine õhtul linna peale minna, ei tea kunagi, mida õieti peale hakata. Boulogne'i metsa pole mõtet ilma daamita sõita ja alati ei ole naisi käepärast; kabarees leiab meelelahutust vahest mõni apteeker koos abikaasaga, aga mina mitte. Ja mis siis üle jääb? Ei midagi. Meil peaks olema mõni suveaed nagu Monceau park, mis oleks öö läbi avatud, kus võiks tõesti head muusikat kuulata ja puude all vabas õhus keelt kasta. See ei olekski õieti lõbustuskoht, vaid mõnusa logelemise paik. Sissepääsumaks peaks soolane olema, et ilusaid naisi ligi tõmmata. Seal võiks siis jalutada mööda korralikult liivatatud, elektrituledega valgustatud pargiteid, võiks istet võtta, kuulata muusikat - lähedalt või kaugelt, nagu parajasti meeldib. Midagi umbes selletaolist meil kunagi Musard'i juures tehti, aga laadalikus stiilis, tantsumuusikat mängiti seal ülearu, polnud küllalt varjuline, küllalt avar, küllalt pime. Oleks vaja väga ilusat, väga suurt aeda. Siis oleks tõesti tore. Kuhu sa tahaksid minna?”

Duroy oli kimbatuses, ei osanud midagi ette panna; lõpuks jõudis ta otsusele:

„Ma ei ole kunagi Folies-Bergère'is käinud. Heameelega läheks korraks vaatama.”

„Folies-Bergère'i!” ahastas Forestier. „Tont võtaks, seal praeme nagu pannil. Aga olgu, nalja saab seal alati.”

Nad pöörasid otsa ümber ja seadsid sammud Faubourg-Montmartre'i tänava poole.

Teatri illumineeritud fassaad valgustas heledasti kõiki nelja tänavat, mis selle ette kokku jooksevad. Väljapääsu ees ootas fiakrirodu.

Forestier tahtis otseteed sisse minna, aga Duroy peatas teda: „Me unustasime kassa juurest läbi käia.”

Kaaslane tegi ennast tähtsaks: „Minuga koos pole vaja midagi maksta.”

Kui ta piletikontrollile lähenes, kummardasid kõik kolm kontrolöri viisakalt. Keskmine tervitas kättpidi.

„Kas on mõni hea loož saadaval?” küsis ajakirjanik. „Iseenesest mõista, härra Forestier.” Ajakirjanik võttis pakutud piletikupongi vastu, avas nahaga üle löödud polsterukse ja nad astusid sisse.

Nagu õrn udu looritas tubakatoss saali kaugemaid osi - lava ja vastaskülge. Peene valkja lõngana kerkis seda sigaritest ja sigarettidest, mida siin kõik suitsetasid; see kerge hämu aina kerkis, tõusis lakke ja tihenes kõrge kupli all, kroonlühtri ümber, pealtvaatajaist tulvil rõdu kohal pilviseks suitsutaevaks.

Avaras vahekäigus, mis viib ringpromenaadile, kus meeste tumeda parvega segunedes rändleb väljaehitud prostituutide suguharu, passis naistejõuk viimaseid saabujaid kolme puhvetileti juures; lettide taga troonisid kolm närtsinud, paksult mingitud jookide ja armastusega kaubitsejat.

Kõrged seinapeeglid näitasid nende selgi ja möödakäijate nägusid. Forestier trügis kiirel sammul rahvajõugust läbi - siin oli mees, kes teadis oma hinda.

„Loož number seitseteist?” küsis ta, astudes platsinäitaja juurde. „Siitkaudu, härrased.”

Nad suleti pealt lahtisesse punase riidega vooderdatud puukasti, kus seisis neli sama karva tooli - nii lähestikku, et läbipugemiseks vaevalt ruumi jätkus. Sõbrad võtsid istet. Nii paremal kui vasakul, lavani välja, kaardus samasuguste latrite rida; igas kastis istus pealtvaatajaid, ainult pea ja õlad üle ääre nähtaval. Kolm tihedalt liibuvas trikoos noormeest - üks pikk, üks keskmine ja üks lühike - etendasid laval kordamööda trapetsinumbreid.

Algul lähenes pikk kiirete pisikeste sammudega, naeratus näol, lavaservale ja tervitas õhusuudlust matkiva käeviipega.

Trammis trikoo rõhutas käe- ja jalalihaseid; akrobaat ajas rinna ette, et varjata liiga punnis kõhtu; näo poolest sarnanes ta juuksuriselliga, sest hoolega kammitud lahk jaotas soengu keset pealage karvapealt pooleks. Nõtke hüppega kargas ta mõlema käega trapetsist kinni ja lasi ringiratast nagu pöörlev ketas; seejärel selitas ta õhus, käsivarred kanged, keha sirgu, hoides end kangil ainult randmete jõuga.

Siis hüppas ta maha, kummardas parteripubliku ovatsiooni saatel jälle naeratades, ja suundus ettenähtud kohale kulissi ääres, igal sammul jalamuskleid demonstreerides.

Teine, lühem ja õlakam akrobaat astus omakorda ette ja kordas sama harjutust, ning publiku järjest valjemate kiiduavalduste saatel tegi seda lõpuks kolmaski.

Kuid Duroyd etendus ei huvitanud; üle õla vahtides jälgis ta kogu aeg mehi ja prostituute täis tuubitud suurt ringpromenaadi selja taga.

Forestier andis seletusi: „Vaata parterit: ainult pürjelid naiste-lastega, ausad puupead, kes tulevad tõepoolest etendust vaatama. Loožides seevastu näed bulvarirüütleid, mõnda kunstnikku, keskpäraseid lõbunaisi; ja meie selja taga kihab kõige imelikum segu, mida Pariisis võib leida. Kes need mehed on? Jälgi neid. Siin leidub kõike, siin on esindatud kõik elukutsed ja kastid, kuid rämps on siiski ülekaalus. Siin on ametnikke, pangaametnikke, poeselle, ministeeriumikirjutajaid, on reportereid ja sutenööre, erariides ohvitsere, frakis keigareid, kes on äsja restoranis õhtust söönud või parajasti Ooperist tulnud ja kavatsevad veel Itaalia teatrisse minna, ja pealekauba terve pilv kahtlaseid kujusid, kes analüüsile ei allu. Naisi on ühtainust tõugu - need, kes Ameerika Kohvikus õhtustamas käivad - ühe-kaheluidoorised prostituudid, kes varitsevad viieluidoorist välismaalast ja annavad vanadele kundedele märku, kui juhtuvad vabad olema. Kõiki neid on kuue aastaga tundma õpitud; aasta läbi võib neid igal õhtul kohata ikka samas paigas, kui nad just parajasti Saint-Lazare'is või Lourcine'is ravil pole.”

Duroy ei kuulanud teda enam. Üks kirjeldatud sorti naisterahvas rinnutas loožiserval ja vahtis teda. See oli valgeks mingitud ihuga täidlane brünett, tumedate, kulmupulga abil rõhutatud ja pikendatud silmade ja hiiglapikkade kunstripsmetega. Ülilopsakas rind pressis tumeda siidkleidi pingule. Veritseva haavana punaseks võõbatud suu jättis pisut loomaliku, kiimase ja ohjeldamatu mulje, mis seda enam sütitas iha.

Peanõksutusega andis ta märku parajasti mööduvale sõbratarile, lihavale valgeverelisele punapeale, ja ütles talle päris kuuldavalt: „Vaat kus ilus poiss! Kui ta mind kümne luidoori eest tahab, siis ma ära ei ütle.”

Forestier pööras pead ja laksas Duroyle naeratades vastu kintsu: „See käib sinu kohta; sul on edu, kulla sõber. Soovin õnne.”

Endine allohvitser lõi õhetama. Tahtmatult kobas ta vestitaskus oma kaht kuldraha.

Eesriie langes. Orkester mängis valssi. „Tahad, teeme ringi ümber rõdu?” küsis Duroy. „Nagu soovid.”

Nad väljusid loožist ja jalutajate vool kandis neid kohe kaasa. Keset kogu seda trügimist ja tõuklemist, pitsitust ja pillutust liiguti edasi, kübaratemeri silme ees. Lõbunaised sõelusid meestesummas paarikaupa, rajasid endale hõlpsasti teed, pugesid küünarnukkide, rindade ja selgade vahelt läbi nagu oma kodus, tundes end neis meestevoogudes vabalt nagu kalad vees.

Duroy oli võlutud, lasi end kaasa kanda, ahmis joobumusega tubakast, inimkeha lehkadest ja kõigi nende emaste parfüümidest küllastatud õhku. Kuid Forestier higistas, ähkis ja köhis.

„Lähme parem aeda,” soovitas ta. Pöörates vasakule, sattusid nad katusega kaetud siseaeda, kus kaks suurt halvamaitselist purskkaevu õhku värskendasid. Kastidesse istutatud jugapuude vahel ja elupuude all, tsinkplekist laudade taga istus mehi ja naisi, klaasid ees.

„Kas teeme veel ühed õlled?” küsis Forestier. „Jah, hea meelega.”

Nad võtsid istet ja jäid möödavoorivat publikut vaatama. Aeg-ajalt seisatas mõni ringiluusiv tüdruk ja küsis tuima naeratusega: „Vahest pakute mulle midagi, härra?” Kui aga Forestier selle peale vastas: „Klaas vett purskkaevust!”, tegi prostituut minekut, pomisedes eemaldudes: „Igavene mats!”

Ent lihav brünett, kes äsja oli sõprade looži barjääril rinnutanud, ilmus niisama lihava linalaka käevangus jultunud kõnnakul uuesti nähtavale. Nad olid ilus, silmatorkavalt sobiv paar.

Duroyd märgates lõi mustaverelisel nägu naerule, sest pilkude keeles olid nad teineteisele juba intiimseid saladusi avaldanud, ta võttis tooli, istus rahulikult laua taha noormehe vastu, pakkus sõbratarilegi istet ja kamandas kõlaval häälel: „Kelner, kaks limonaadi!” Forestier kohmas üllatunult: „Häbelik sa just ei ole!”

„Mind tõmbab ligi sinu sõber. Ometi kord üks ilus poiss! Kardan, et ta paneb mind veel hirmsaid lollusi tegema.”

Häbelik Duroy oli nagu suu peale kukkunud. Ta ei osanud muud teha kui vuntsi keerata ja kohtlaselt naeratada. Kelner tõi karastusjoogi, mille naised ühe sõõmuga ära jõid. Siis tõusid mõlemad lauast, brünett noogutas Duroyle sõbralikult, koputas talle lehvikuga käsivarrele ja ütles:

„Tänan, kiisu. Suur jutumees sa just ei ole.”

Puusi hööritades purjetasid mõlemad minema. Forestier puhkes naerma: „Kas sa ise ka tead, vana, milline tohutu edu sul naiste juures on? Seda peab kasutama, võid veel kaugele jõuda.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis unistavalt nagu inimene, kes on harjunud valjusti mõtlema: „Naised viivad sind lõpuks siiski kõige kiiremini eesmärgile.”

Ja kuna Duroy ainult sõnatult naeratas, küsis ta: „Kas jääd veel siia? Mina lähen nüüd koju, mulle aitab.”

„Jah, ma jään veel natukeseks. Pole veel kuigi hilja.”

Forestier tõusis: „Hästi, nägemiseni siis homme. Ega sa ei unusta? Fontaine'i tänav 17, pool kaheksa.”

„Oleme rääkinud. Homseni. Tänan sind.”

Nad surusid kätt, ajakirjanik läks minema. Niipea kui ta oli silmapiirilt kadunud, tundis Duroy end vabana ja kobas jälle rõõmsalt kuldraha taskupõhjas. Ta tõusis lauast ja hakkas ringi vahtides rahvahulka läbi kammima.

Varsti puutusid mõlemad naised, brünett ja blond, talle uuesti silma. Iseteadlikul kerjustüdruku sammul sõelusid nad endistviisi meestesummas.

Duroy suundus otseteed nende juurde, aga kui ta päris ligi jõudis, lõi äkki araks.

„Kas nüüd on keelepaelad lahti läinud?” küsis brünett. „Mis pagan!” kogeles ta, suutmata kuuldavale tuua midagi enamat kui need kaks sõna.

Nad olid kõik kolmekesi seisatanud ja sellega kogu jalutajate voolu peatanud, tekitades enda ümber keeriseid.

Äkki küsis brünett: „Kas tahad minu juurde tulla?”

Ihast värisedes vastas Duroy jõhkralt: „Jah, aga mul on taskus ainult üks luidoor.”

„Sellest pole midagi,” vastas naine ükskõikselt naeratades. Omanikuõigusega võttis ta Duroy käe alt kinni. Teatrist väljudes kaalus Duroy, et ülejäänud kahekümne frangiga võib ta homme endale hõlpsasti õhturiietuse üürida.