Baleaari linguheitjad aga, kes, et mõnusamini rüüstata, ümber lossi nurga olid läinud, jäid peatuma india pilliroost kõrge tara taha. Pussidega lõikasid nad luku rihmad läbi ja jõudsid siis Kartaago poole vaatava esikülje alla, teise, pöetud taimestikuga täidetud aeda. Ükshaaval kõrvuti seisvate valgete õite read joonistasid sinavale pinnale pikki paraboole, mis lendtähtede jälgi meenutasid. Põõsad täis pimedust hingasid sooje, mesiseid lõhnu. Leidus kinaveriga võõbatud puutüvesid, mis veriste sammastega sarnanesid. Keskel kandsid kaksteistkümmend vasest alustulpa igaüks suurt klaaskuuli, ja punakad kumad täitsid tuhmilt neid õõnsaid kerasid nagu suuri silmateri, mis oleksid veel nagu vilkunud. Sõdurid näitasid endale tõrvikutega valgust, kogu aeg maapinna sügavalt ülesharitud kallakul komistades.

Kuid nad märkasid väikest järve, mida sinisest kivist müürid mitmeks häiluks jaotasid. Vood olid nõnda selged, et tõrvikute hubisevad leegid tungisid põhjani, valgetest munakatest vetesängi ja kuldse liivatolmuni. Vesi hakkas kohuma, liugles vilkuvaid kuldkübemeid ja veepinna lähedale ilmus lõua küljes kalliskive kandvaid suuri kalu.

Laialt naerdes pistsid sõdurid neile sõrmed lõpustesse ja kandsid nad laudadele.

Need olid Barka perekonna kalad. Kõik põlvnesid neist iidseist lutsudest, kes müstilisest munast olid välja haudunud selles peituva jumalanna. Mõte pühadust rüvetada taaselustas palgasõdurite maiust; kiiresti tegid nad ärtsist astjate alla tule ja tundsid lõbu kauneid kalu keevas vees siplemas nähes.

Sõdurite summ voogas ja tõukles. Neil ei olnud enam hirmu. Uuesti hakkasid nad jooma. Otsaesiselt voolavad lõhnaõlid niisutasid laiade tilkadena nende närudes tuunikaid, ja kahe käega laudadele toetudes, mis näisid neile laevadena kõikuvat, lasksid nad oma suuri viinastanud silmi ringi käia, et vaatega õgida, mida nad võtta ei saanud. Sööginõude keskel purpurlinadel kõndides lõhkusid teised jalahoopidega elevandiluust järisid ja Tüürose klaasist fioole. Purustatud karikate keskel segunesid laulud surmaheitluses orjade korinaga. Sõdurid nõudsid viina, liha, kulda. Nad karjusid, et toodaks naisi. Nad jampsisid sadades keeltes. Mõned arvasid enese leiliruumis olevat, nende ümber hõljuva leitsaku tõttu, või jälle lehestikku märgates kujutlesid enese jahil olevat ja jooksid oma seltsimeeste nagu metsloomade kallale. Tulekahju kandus ükshaaval kõigile puudele ja kõrged rohelusemassid, kust pikki valgeid spiraale kerkis, sarnanesid suitsema hakkavate vulkaanidega. Kära kasvas; haavatud lõvid möirgasid varjus.

Korraga lõi loss kõrgemal terrassil valgeks, keskmine uks avanes ja keegi naine, Hamilkari enese tütar, ilmus musta riietatult lävele. Ta laskus alla mööda esimest treppi, mis ülakorda küljetsi palistas, siis mööda teist, kolmandat, ja ta seisatas alumisel rõdul, pealpool galeeride treppi. Liikumatult ja longus päi vaatles ta sõdureid.

Tema selja taga, kummalgi pool, seisis kahes pikas rongis kahvatuid mehi, valges riides, punaste narmastega, mis sirgelt nende jalgadele langesid. Neil polnud habet, juukseid ega ripsmeid. Sõrmustest sätendavais kätes kandsid nad hiiglasuuri kandleid ja nad laulsid kõik heledal häälel hümni Kartaago jumalusele. Need olid Taniti* templi kohitsetud preestrid, keda Salambo sageli oma majja kutsus.

Viimaks laskus ta mööda galeeride treppi alla. Preestrid järgnesid talle. Ta liikus edasi küpressi-puiesteel ja sammus aeglaselt pealikute laudade vahel, kes tema möödumist vaadeldes vähe taganesid.

Violetse liivaga puistatud ja kaanani* neitsite kombel tornikujuliselt kokkupandud juus laskis teda veel pikemana paista. Meelekohtadele kinnitatud pärlipalmikud laskusid tal pakatanud granaatõunana roosa suu nurkadeni. Ta rinnal oli kogu säravaid kive, mis oma kirjususega muräänkalade soomuseid jäljendasid. Tema teemantidega kaunistatud käsivarred väljusid paljalt käisteta tuunikast, mille süsimusta pinda tähtedena katsid punased õilmed. Jalarandmete vahel kandis ta kuldset ketikest kõnnaku tasandamiseks ja tundmatust riidest õmmeldud tumepurpurne suur rüü lohises tal järel, igal sammul nagu laia, talle järgnevat voogu tekitades.

Aeg-ajalt tõmbasid preestrid kandleilt peaaegu sumbunud akorde ja muusika vaheaegadel kuuldi kuldse ketikese kõrinat ühes papüürusest sandaalide korrapärase laksumisega.

Keegi ei tundnud teda veel. Teati ainult, et ta elab tagasitõmbunult vagades usutalitustes. Sõdurid olid teda näinud öösel lossi tipul põlvitamas tähtede ees, põlevate ohvripannide suitsukeeriste vahel. See oli kuu, mis teda nõnda kahvatuks oli muutnud, ja midagi jumalatest mähkis teda endasse otsekui salalik aur. Tema silmaterad näisid üsna kaugele, üle maailma avaruste vaatavat. Ta kõndis pead kummardades ja hoidis paremas käes väikest eebenipuust kannelt.

Nad kuulsid teda ümisevat.

«Surnud! Kõik surnud! Teie ei tõtta enam minu hääle peale, kui järve kaldal istudes vesimelonite seemneid teile kurku pildusin! Taniti saladus veerles teie silmade sügavuses, mis selgemad jõevee mullidest.» Ja ta kutsus neid nimepidi, kuude nimede järgi. «Siv! Sivan! Tammuz, Elul, Tišri, Šebar*! – Ah, halasta mu peale, jumalanna!»

Mõistmata, mida ta kõneles, kogunesid sõdurid tema ümber. Nad hämmastusid tema ehteid nähes. Tema aga libistas üle nende oma sügava ja kohkunud pilgu, siis kordas mitmel puhul, pead õlgade vahele surudes ja käsi laotades:

«Mis olete teinud! mis olete teinud!

Ja ometi oli teil rõõmutsemiseks leiba, liha, õli, kõik aitades olev malabatron*! Ma lasksin Hekatompylose* härgi tuua, ma lasksin küttisid kõrbe saata!» Ta hääl paisus, huuled lõid purpurselt punetama. Ta lisas: «Kus te siin ometi olete? Kas võidetud linnas või isanda lossis? Ja missuguse isanda lossis? Minu isa, sufeet Hamilkari, Baalide teenri lossis! Temap see on, kes tõrkus teie relvi, tema oma orjade verest punetavaid relvi Lutatiusele loovutamast! Kas tunnete kedagi oma isamaal, kes paremini oskaks lahinguid juhtida? Vaadake ometi! selle lossi astmed on meie võitudega koormatud! Jätkake! põletage see maha! Ma viin enesega oma maja haldja kaasa, oma musta mao, kes seal üleval lootoselehtedel magab! Ma vilistan, ta järgneb mulle; ja kui ma galeerile astun, jookseb ta mu laeva joomes, lainete vahus.»

Ta kitsad sõõrmed värisesid. Ta surus oma küüned vastu rinna kalliskive katki. Ta silmad muutusid raugeks; ta jätkas:

«Oo vaene Kartaago! haletsemisväärne linn! Sul pole enda kaitseks enam läinud aegade tugevaid mehi, kes teispoole ookeane läksid rannikuile templeid ehitama. Kõik maad töötasid sinu heaks, ja mereväljad, mida aerud kündsid, hällitasid su viljavoosi.»

Siis hakkas ta laulma siidonlaste* jumala ja tema perekonna isa Melkarthi* juhtumusi.

Ta laulis tõusust Ersifoonia* mägedesse, reisist Tartessusesse* ja kättemaksuks madude kuninganna eest peetud sõjast Masisabaliga.

«Ta jälitas metsas emast koletist, kelle saba närtsinud lehtedel nagu hõbedane oja lainetas, ja jõudis niidule, kus pisuhänna laudjatega naised suure lõkke ümber seisid, püsti sabade otstel. Verekarva kuu helendas kahvatus taras, ja nende sarlakivärvi keeled, lõhestatud nagu tuurad kaluritel, ulatusid kõverdudes leekide piirini.»

Siis jutustas Salambo peatumata, kuis Melkarth, võitnud Masisabali, asetas tema maharaiutud pea laevavandale. «Igal lainete löögil vajus pea vahtu; kuid päike võidis selle palsamiga, ja pea muutus kullast kõvemaks; kuid silmad ei jätnud nutmist ja pisaraid langes kogu aeg vette.»

Ta laulis kõike seda muistses kaanani murdes, mida barbarid ei mõistnud. Nad küsisid üksteiselt, mida ta nende kohutavate liigutustega, mis ta kõnet saatsid, võis neile öelda, ja tema ümber püsti tõusnud laudadele, sängidele ja sükomooride okstele, suud ammuli ja pead õieli, püüdsid nad taibata hämaraid lugusid, mis neil meelekujutuse ees õõtsusid läbi teogooniate* pimeduse nagu kummitused pilvis.

Habemeta preestrid üksi mõistsid Salambot. Kandlekeeltel rippudes vabisesid nende kortsunud käed ja tõid sealt aeg-ajalt kuuldavale võika akordi, sest vanadest naistestki nõrgematena värisesid nad ühtaegu salapärasest erutusest ja hirmust, mida sõjamehed neis tekitasid. Barbarid ei hoolinud neist; nad kuulasid veel ikka laulvat neitsit.

Ükski ei vaadanud teda nõnda nagu keegi noor numiidia väejuht, kes istus pealikute lauas, oma rahva sõdurite seas. Tema vöö oli odadega niivõrd okkaliseks songitud, et kujundas kühmu ta laias kuues, mis oli kinnitatud meelekohtadele sõlmitud nahkpaelaga. Pidul viibis ta juhuslikult, – isa elatas teda Barkade juures, nagu oli kombeks kuningatel, kes oma lapsi suurnike perekondadesse saatsid, et abielusid ette valmistada; kuid juba kuus kuud, mis Narr’Havas* siin elas, polnud ta kordagi Salambot näinud; ja kükakil istudes, habe odavarrele langetatud, silmitses ta naist sõõrmeid pärani ajades nagu bambustes kükitav leopard.

Teispool laudu istus tohutu suur, lühikeste mustade käharatega liibüalane*. Ta oli selga jätnud ainult sõjakampsuni, mille ärtsnaastud käristasid sängi purpurit. Hõbedase kuuga kaelakee takerdus ta rinnakarvadesse. Verepritsmed laigutasid ta nägu, ta nõjatus pahemale küünarnukile; ja ta naeratas pärani suul.

Salambo oli pühaliku rütmi juba jätnud. Ta tarvitas ühtaegu kõiki barbarite idioome ja naise õrnust, et nende viha leevendada. Kreeklastele kõneles ta kreeka keeli, siis pöördus ta liguuride, kampaanlaste, neegrite poole; ja teda kuulates tundis igaüks ses hääles oma kodumaa armsust. Kartaago mälestustest kaasakistuna laulis ta nüüd muistsetest taplustest Rooma vastu; nad plaksutasid käsi. Neitsi süttis paljaste mõõkade helgist; ta kisendas lahtisi käsi. Tema kannel kukkus, ta vaikis, ja südame vastu kaht kätt surudes jäi ta mõneks minutiks kinnisilmi kõigi nende meeste ärevust nautima.

Liibüalane Matho* kummardus ta poole. Tütarlaps lähenes talle tahtmatult ja oma uhkuse äratundmisest tõugatuna kallas ta mehele kuldsesse karikasse pika joa viina, et ennast sõjaväega lepitada.

«Joo!» lausus ta.

Mees võttis karika ja tõstis parajasti huultele, kui keegi gallialane, sama, keda Gisko oli haavanud, teda õlale lõi, heites lõbusal ilmel oma kodumaa keeles nalja. Spendius ei olnud kaugel; ta pakkus ennast sõnu seletama.

«Kõnele!» ütles Matho.

«Jumalad kaitsevad sind, sa saad varsti rikkaks. Millal on pulmad?»

«Missugused pulmad?»

«Sinu omad! Sest meie pool,» lausus gallialane, «kui naisterahvas sõdurit joodab, pakub ta talle oma sängi.»

Ta ei olnud veel lõpetanud, kui Narr’Havas püsti kargas, vöölt viskeoda kiskus ja parema jalaga lauaservale toetudes selle Matho pihta süstis.

Oda vilises karikate vahel ja liibüalase käsivart läbistades naelutas selle laudlina külge nõnda kõvasti, et relva pide sellest õhus värises.

Matho kiskus oda kähku välja; kuid tal polnud sõjariistu, ta oli kaitseta; viimaks tõstis ta kahe käega üleni kaetud laua õhku ja paiskas selle Narr’Havasele vastu, rahvahulga sekka, kes nende vahele oli tormanud. Sõdurid ja numiidlased surusid end nõnda üksteise ligi, et ei saanud mõõka tõmmata. Matho astus edasi, peaga tugevaid lööke andes. Kui ta pea üles tõstis, oli Narr’Havas kadunud. Ta otsis teda silmadega. Ka Salambo oli läinud.

Siis pilku lossi poole pöörates märkas ta üleval kõrgel musta ristiga punast ust sulguvat. Ta tormas sinnapoole.

Teda nähti galeerivannaste vahel jooksvat, siis kolme treppi mööda kuni punase ukseni tõttavat, mille vastu ta kõige kehaga põrkas. Ähkides nõjatus ta vastu müüri, et mitte kukkuda.

Keegi mees oli talle järgnenud, ja läbi pimeduse, sest pidustusekumasid varjas lossi nurk, tundis ta ära Spendiuse.

«Kasi minema!» ütles ta.

Vastust andmata hakkas ori hammastega oma tuunikat rebima; siis Matho juurde põlvili heites võttis ta hellalt tema käsivarre ja kobas seda hämaruses, et haava leida.

Läbi pilvede liugleva kuukiire all silmas Spendius keset käsivart lahtist reiga. Ta mähkis selle ümber riidetüki; kuid sõdur sõnas ärritatult: «Jäta mind! Jäta mind!»

«Oh ei!» lausus ori. «Sa oled mind vangikoopast vabastanud. Ma kuulun sulle! sa oled mu isand! käsuta!»

Piki seinu hiilides tegi Matho ümber rõdu ringi. Igal sammul teritas ta kõrvu ja läbi kullatud pilliroogude vahede süüvis ta pilgud vaikivaisse ruumidesse. Viimaks peatus ta lootusetu ilmega.

«Kuule!» ütles talle ori. «Oo! ära põlga mind mu nõrkuse pärast! Olen selles lossis elanud. Ma võin ussina libiseda müüride vahel. Tule! Esiisade Kambris on iga põrandakivi all kuldkang; maa-alune käik viib nende haudade juurde.»

«Päh! tühja!» ütles Matho.

Spendius vaikis.

Nad olid terrassil. Nende ees laotus määratu vari. See näis hõlmavat ähmaseid kuhikuid, mis sarnanesid musta kivinenud ookeani hiiglaslike lainetega.

Kuid ida poolt kerkis helenev kõrend. Vasakul, üsna all, hakkasid Megara kanalid oma valgete käärudega vöödistama aedade rohelust. Seitsmenurgeliste templite koonusekujulised katused, trepid, rõdud ja vallid lõikusid vähehaaval puhtekahvatule taevale ja kõige Kartaago neeme ümber õõtsus valge vahuvöö, kuna smaragdroheline meri näis otsekui tardunud hommikuses jaheduses. Siis sedamööda, kuidas roosa taevas pikkamisi laienes, kerkisid esile pinnase nõlvakuil konutavad kõrged majad, tunglesid nagu kari musti kitsi mägedesse laskudes. Tühjad tänavad pikenesid; siin ja seal müüridest väljuvad palmipuud ei liikunud; täidetud tsisternid sarnanesid hõbekilpidega, mis õuedesse kaotatud. Hermaeumi* neeme tuletorn hakkas kahvatuma. Üsna Akropoli otsas, küpressisalus, asetasid Ešmuni hobused valguse saabumist tajudes kabjad marmorturvale ja hirnusid päikese poole.

See ilmus; Spendius hüüatas käsi tõstes.

Kõik sagis laialivalgunud punas; otsekui oleks ta lõhki kärisenud, valas jumal ohtrate kiirtena üle Kartaago oma veresoonte kuldset vihma. Galeeride täävirammid sätendasid. Hamoni templi katus näis üleni leekides olevat ja võis märgata helke templite sügavuses, millede uksed avanesid. Maalt tulevad suured vankrid veeretasid tänavakividel oma rattaid. Kaubaga koormatud dromedaridelt lasti kartsad alla. Rahavahetajad uulitsanurkadel tõstsid oma poodide varikatused üles. Kured lendasid minema, valged purjed lipendasid. Taniti hiies oli kuulda pühade kurtisaanide tamburiine* ja Mappalite tänava lõpul hakkasid savikirstude põletamise ahjud suitsema.

Spendius kallutas end üle rõduääre; ta hambad lõgisesid, ta kordas: