„Üks selle firma logistik. Maavillane tüüp. Endine turva, kellest on saanud kontoritöötaja. See mees koostab veograafikuid. Juhid ei tea, kuhu nad sõitma peavad, enne kui hommikul autosse istuvad. Aga see mees teab ... ja korraldab nii, et vähemalt üks vanem auto on sularaha täis. Kutt on võlgades. Räägib, et tahab kolmandikku saagist, aga seda ta ei saa. Ma räägin temaga uuesti läbi, kui töö on tehtud. See ots on teie oma, kui tahate. Aga ärge liiga kaua mõelge. Mul on veel paar huvilist.”

Hillerström vaatas neile otsa. Pintsakuvarrukas oli natuke üles nihkunud, randmele liibus umbes nii sada tuhat krooni maksev kell.

„Me peame selle mehega kohtuma, enne kui saame midagi otsustada,” ütles Jorma.

„Minugipoolest. Millal?”

„Homme õhtul.”

„Sure. Öelge aga koht, küll ma siis hoolitsen, et ta oleks kohal.”

Viis minutit hiljem läksid nad lahku ja kadusid spordiplatsi eri nurkadesse.

„Mis sa arvad?” küsis Jorma, kui nad Värtahamnenist ülalpool asuva vana tööstuskvartali poole kõndisid.

„Kõlab peaaegu liiga hästi, et olla tõsi. Aga ma usun, et asi on õige. Tuleb ainult insaiderilt üht-teist üle küsida.”

Kaugel faarvaatris paistis Helsingi laev. Kui töö on tehtud, on vist paras aeg kuhugi sõita, mõtles Jorma. Võib-olla Soome. Võtta Katz kaasa ja kontrollida, kas ta seda keelt veel mäletab. Jorma oli seda talle õpetanud, kui nad teismelistena Hässelbys elasid. Keelte koha pealt oli Katz nagu käsn, ta imas need otsekohe sisse.

„Loodetavasti saame temaga homme kokku. Hillerström lubas uurida ja tunni aja pärast meile teada anda. Ainult üks asi, Zoran: miks sa seda teed?”

„Miks sa küsid?”

„Sul on kaks last ja igati okei amet, sa pole tükk aega ühtki otsa teinud.”

„Mul on seda raha vaja. Ja Hillerström pakkus täpselt õigel ajal.”

Zoran vaatas teda imeliku pilguga.

„Võib-olla on see vale liigutus,” jätkas Jorma. „Mis siis, kui me jääme vahele?”

„Seda ei juhtu. Mis kurat sul viga on?”

Jorma pööras pilgu ära.

„Ei midagi. Ma lähen praegu koju. Kuuleme.”

Kõnniteel liugles temast mööda rulluisutaja. Oli tunne, nagu silmitseks keegi teda selja tagant, aga kui ta tagasi vaatas, ei olnud seal kedagi.

Lill-Jansskogenisse jõudes lülitas ta mobiili sisse. Ta ei tahtnud seda kohtumise ja sinnasõidu ajal sees hoida. Võmmid oskasid hästi telefone jälgida. Aga Zoran oli nüüd koju läinud ja Hillerström samuti.

Ta keeras ühele Östra jaama poole viivale ratsutamisrajale ja helistas oma õele. Kuulas kutsetooni ja teadis täpselt, kuidas õe telefonihelin kõlas – „Sopranode” tunnusmeloodia. Sobiv, mõtles ta. Leena oli teda alati aidanud. Vaikinud nagu haud, kui politsei oli talle venna kohta küsimusi esitanud. Seganud jälgi, peitnud asju. Õe nimel oli see pangaseif Huddinges, kus Jorma oma sääste hoidis.

Ta lasi telefonil kaheksa korda kutsuda, enne kui katkestas. Arvatavasti viibis õde koolis, kus ta töötas keskendumisraskustega õpilaste abistajana. Või – loodetavasti – oma poja juures, telefon hääletu. Kevin oli üheksateist ja äsja omaette elama kolinud. Ja Leena poleks olnud Jorma õde, kui ta poleks pühendanud iga vaba tunnikest poja aitamisele.Ta kaalus, kas helistada hoopis oma emale Ainole. Ligi kaheksakümneaastane proua elas Nackas soomlaste vanadekodus ja tal oli väike Alzheimer kallal, nagu ta ise seda väljendas. Aga praegu oli söögiaeg ja Jorma teadis, et ema viibis koos ülejäänud saja pooldementse pensionäriga sööklas ega saanud enne temaga rääkida, kui oli oma tuppa tagasi jõudnud.

Ta lülitas telefoni jälle välja. Mõtles oma elu peale ja imestas, miks ta ei ole kunagi kahetsust tundnud.

Kaheksakümnendate lõpp, kui ta oli Hammarbyhamneni salakasiinode uksevalvur, võrgustikud, mida ta oli hakanud üles ehitama juba kahekümneaastasena. Ta oli olnud vanemate kurjategijate tööriist, peksnud inimesi nii, et nad hädavaevu ellu jäid; ta ei häbenenud seda siis, vaid mõtles, et nad on selle ära teeninud.

Hiljem hakkas ta võlgade sissenõudjaks. Jällegi sama lugu – ei mingit kahetsust. Need, kellelt ta raha välja pressis, ei olnud seaduskuulekad kodanikud, vaid kurjategijad, kes üritasid teisi kurjategijaid alt tõmmata.

Ta meenutas aega pärast oma esimest kinniistumist – ta oli kakskümmend kaks ja värske HA liige, äsja uuesti uksevalvurina tööle hakanud ja teinud politseile avalduse kahe mehe kohta, kes olid teda kõrtsi nurgas kärbikuga ähvardanud. Kaks prospect’i konkureerivast mootorrattajõugust. Ta pidi nad politseis fotode järgi ära tundma, ja kui prokurör talle paberid saatis, sai ta nende nimed ja isikukoodid teada ning võis jääda õiget hetke passima. Eeluurimine lõpetati, kui ta oma avalduse tagasi võttis, nagu tal oligi plaanis olnud. Ta otsis rahvastikuregistrist nende aadressid välja ... ja maksis paar kuud hiljem külmavereliselt kätte. Üks neist polnud ikka veel võimeline kõndima.

Ta oli jätkanud kriminaalielu, sest see sobis talle, kas polnud nii? Sest ta oli selleks valmis. Sobiv. Südametunnistuseta. Soetas endale muidugi vaenlasi, aga ka vähemalt sama palju sõpru. Liikus mitmes võrgustikus sisse-välja, aga säilitas siiski oma liikumisvabaduse. Kaks aastat HA liikmena oli kõige pikem aeg, kus ta oli seotud ja soostus teiste käske täitma. Temast oleks äärepealt saanud sergeant at arms, enne kui ta lahkus klubist in good standing. Üks väheseid, kellel see kunsttükk korda läks. Sest ta oli kaotanud huvi, ja president teadis, et nad võivad kindlad olla, et ta ei räägi midagi välja, ei iitsata kõrvalistele isikutele sõnagi selle kohta, mida oli näinud, kuulnud või teinud – isegi mitte Katzile.

Kahetsus? Ta ei olnud endale kunagi niisugust tundmust lubanud.

Ja nüüd äkki tahtis hulk mälestusi seda muuta: Aino meeleheide, kui ta kõigest kolmeteistaastasele pojale politseisse või sotsiaalosakonda järele läks. Nende inimeste hirm, keda ta oli ähvardanud, need mehed olid kellegi isad, vennad ... lapsed. Murtud jalaluude või puruks löödud lõualuuga inimese valu. Röövimisohvrid, kes kusid hirmu pärast püksi. Ta ei olnud söandanud vaadata sündmusi nende silmade läbi. Oli arvanud, et siis läheb miski tema sees katki.

Kell oli üksteist õhtul ja nad viibisid Ekeröl metsas. Insaider oli juba kohal, oma autoga. See kohtumine pidi jääma nende ainsaks otsekontaktiks ja mida vähem ta neist teadis, seda parem. Ei mingeid nimesid. Ei mingit välimust. Mehel paistis kabuhirm nahas olevat, kui ta nägi neid mööda kruusateed tulemas, röövlimaskid peas.

„Kurat, ärge ehmatage niimoodi,” ütles ta. „Kas täna on halloween või midagi?”

„Tule. Kõnnime natuke.”

Nad läksid sügavamale metsa. Jäid seisma lagendikul, mille ümber kasvasid kased. Puuvõrade vahelt nõrgus läbi hämar kuuvalgus.

Mees hakkas ise rääkima autodest, andis infot aegade ja turvameetmete kohta, hakkas närviliselt kogelema, kui ta jutu äkki saagi teemale pööras.

„Kui veab, siis võib saada kaheksa milli. Aga mina tahan kolmandikku ... muidu jääb ära. Ma panen ju üht-teist kaalule, näiteks oma töökoha.”

Koputajatüüp, mõtles Jorma talle suitsu pakkudes, reedab inimesed raha eest, reedab oma töökaaslased, ta ei tea, mis tähendab au.

Ta laskis mehel suitsu põlema panna ja andis talle siis kõrvakiilu. Mees haaras põsest.

„Mis kurat sul nüüd hakkas?”

Jorma ei vastanud, vaid lõi veel korra, kõvemini.

Mees värises üle kogu keha. Ta oli seda nägu, nagu tahaks minema joosta.

„Sina praeguses olukorras tingimusi ei esita. Oma diili arutad meie ühise tuttavaga. Ja nüüd enam alt ära ei hüppa. Selleks on liiga hilja. Sa oled üle punase joone astunud, said aru?”

Mees noogutas.

„Väga hea. Nüüd me esitame sulle küsimusi ja sina vastad neile nii põhjalikult, kui oskad, selge?”

Küsitlemise käigus mees rahunes. Näis olevat kõrvakiilu alla neelanud. Võib-olla koguni arvas, et ta oli selle ära teeninud, et peab edaspidi tähelepanelikum olema.

„Mis vedusid te teete?”

„Igasuguseid. Enamasti sularahaveod. Neljas klass, see tähendab igas veokis vähemalt kaks miljonit.”

„Kas pankade tellimusel?”

„Ei, kaupluste tellimusel. Mööblipoed, supermarketid, kodutehnika ketid. Me toome nende päevakassad ära ja viime oma hoidlasse. Pangaautomaatide osas on suurtel rahaveofirmadel enam-vähem monopol.”

„Millised autode veoseruumid välja näevad?”

„Kõige taga on alarmi ja ajaluku juhtpaneelid. Koodidega avatavad turvakapid. Kohvriruumid. Raha on sorteeritud väärtuse järgi, tuhandelised ja viiesajased on hallides kohvrites, need on parempoolsetes kappides.”

„Mitu inimest kaasas on?”

„Kaks. Ühel on rahavedaja väljaõpe ja teisel turvamehe väljaõpe.”

„Eskort?”

„Mõnikord. Tavalise sõiduautoga turvamees, kes sõidab veoki taga ja peab keskusega raadiosidet. Aga ma usun, et saan selle ära hoida.”

Nad noogutasid ja kirjutasid kõik oma nähtamatutesse märkmikesse.

„Meil on vaja fotosid,” ütles Zoran. „Auto sisustusest. Kas oleks võimalik hankida?”

„Juba korraldasin. Tegin möödunud nädalal salaja pilte, need on mul kindalaekas, võite pärast kaasa võtta ... Ma usun, et olen kõige peale mõelnud. Isegi selle peale, kuhu kahtlused suunata, kui ülemus hakkab mõtlema, et mõni töötaja on asjasse segatud. Ma korraldan nii, et roolis on üks teatud mees ... Göran. See onu käib poola litside juures. Ühes Huddinge korterbordellis. Ta rääkis sellest ükskord purjus peaga ühel personalipeol ... Küsis, kas mul oleks huvi kaasa tulla. Politsei jääb uskuma, et rööv on sellega seotud, et temalt pressiti raha välja või midagi niisugust.”

Esimese asjana hakkab politsei uurima, kes selle sõidu planeeris, mõtles Jorma, see tähendab, et logistik võetakse luubi alla. See loll hädavares jääb vahele, ta ei pea politseis ülekuulamisel kahte minutitki vastu. Aga nemad on selleks ajaks saagiga kadunud ja ta ei tea, kes nad on.

„Ainult üks probleem on.”

„Mis?”

„Töö tuleb ära teha nädala jooksul. Uued autod jõuavad Saksamaalt kohale varem, kui me arvestasime. Ülemusel õnnestus tarnijat tagant kiirustada. Kui tahame suurt raha, siis tuleb asi ette võtta sel esmaspäeval, kohe pärast palgapäevajärgset nädalavahetust.”

Ta vaatas neile otsa nagu laps, kes ootab kiitust.

„Ma korraldan nii, et sõitma läheb Göran, vana autoga. Muuhulgas teenindusseifid Södertäljest, sularaha suurelt köögiviljaturult ja Kungens Kurva poodidest. Need tuuakse ühekorraga. Auto teeb viimase peatuse Skärholmeni ostukeskuse suletud ruumis. Saab kinni pidada, kui ta hakkab välja sõitma.”

„Sealsamas nurga taga on politseijaoskond,” ütles Jorma.

„Uurisin ka seda. Suletud ja jääb veel kolmeks kuuks kinni, sest