Ühel ööl, varsti pärast minu kahekümne üheksandat sünnipäeva, ärkasin varahommikul kabuhirmus. Ma olin seda tunnet varemgi tundnud, kuid seekord oli see tugevam kui iial enne.
Ma ei pea minevikust suurt midagi ja mõtlen sellele harva. Sellegipoolest tahaksin teile lühidalt rääkida, kuidas sai minust vaimne õpetaja ja kuidas sündis see raamat.
Kuni kolmekümnenda eluaastani olin peaaegu lakkamatus masenduses. Vahel valdasid mind isegi depressioonihood ja enesetapumõtted. Praegu tundub, et jutt käib hoopis kellestki teisest või mõnest eelmisest elust.