Francescale

August 2015

Keset ööd tabas mind mõte, et see kõik võis alata juba varem. Ajasin end õudusega istukile ja kraapisin pimeduses küünega käe siseküljele sõna „RAAMATUPOOD”. Nüüdseks on see kadunud: nahka katab putukahammustusest saadud põletik ja ilmselt kratsisin nakkuse unes veelgi sügavamale. Nagu enamasti ikka, oli ka seekord kirjapanekust kasu. Täna hommikul on mul kõik selgelt meeles.

Hudson & Co: vanaraamatukauplus Charing Cross Roadil. Olen endamisi mõelnud, et just siit kõik algaski – et kõik olnuks olemata, kui mu pilku poleks püüdnud selle väikese rumala kassaneiu tulipunased juuksed. Või eksin ma? Kas masinavärk töötas juba varem, nädalaid ja kuid enne seda? Kas hädade algus on kaugemal, ammu enne selle neetud plika kadumist, juba ülikoolis? Või veelgi varem – koolis, lapsepõlves, selles hetkes 1973. aastal, kui ma pressisin, näost lilla, sellesse halastuseta maailma?

Õigupoolest murran ma pead, kui palju me oma hukatusele ise kaasa aitame? Mil määral on see painaja mu enda süü? Sa võid vihata ja kaevelda. Võid vastu hakates hoope jagada. Võid teha rumalaid ja meeleheitlikke tegusid, ent võib-olla tuleb vahel lihtsalt käed tõsta ja tunnistada oma süüd.

ENNE

Esimene peatükk

Oli vihmane päev, üks neid halle sompus Londoni pärastlõunaid, kui taevas ja kõnnitee ja vihmast nõretavad majad sulavad ühte. Seesugust ilma pole ma nüüd enam ammu näinud.

Olin just lõunatanud oma parima sõbra Michael Steele’iga Charing Crossi metroojaama all veinibaaris Porter – juba kuueteistaastaselt avastasime nii selle baari asukoha kui ka tema peremehe diskreetsuse ning käisime seal seniajani. Mõistagi oleksime eelistanud mõnd vähem rõsket ja hämarat paika (näiteks see šikk väike bistroo St Martin’s Lane’il, kus pakuti Loire’i oru veine, par example), kuid nostalgia kütkeist on raske pääseda. Meil kummalgi ei tulnud pähegi midagi niisugust välja käia.

Michaelist lahkudes kõndisin tavaliselt minema mingi lendutõstva üleolekutundega.

Tema enda elu piirasid naise ja kaksikutest poiste nõudmised ning advokaadipraksis Bromleys, seega kuulas ta lugusid minu juhtumustest – öistest pralledest Sohos, verinoortest pruutidest – kadedal pilgul. „Kui vana see praegune on sul?” päris ta Šoti muna kallale asudes. „Kakskümmend neli? Püha Kristus.” Michael polnud suurem asi lugeja ning see lojaalsuse ja ignorantsuse kombinatsioon tähendas, et ta pidas mind endiselt suureks menukirjanikuks. Ta ei tulnud selle pealegi, et ühest kahekümne aasta eest kirjutatud teisejärgulisest bestsellerist ei piisa igikestvaks kuulsuseks. Michaeli jaoks olin ma Londoni parnassi (tema enda väljend) täht, ja kui ta arve maksmiseks enda kätte haaras – mida võis temast ka oodata –, ei olnud see niivõrd heategevus kui austusavaldus. Kui status quo säilitamiseks oli vaja pisut vastastikust bluffimist, oli see tühine hind. Olen kindel, et suur osa sõprussuhetest on rajatud valedele.

Kuid sel päeval tundsin tänavale jõudes sisimas tühjust. Ehkki hoidsin seda enda teada, oli mu elu õigupoolest hiljuti langusele pööranud. Kirjastus lükkas äsja tagasi mu viimase romaani ja Polly, seesama kahekümne neljane, oli mu ühe persevestist poliitblogija pärast maha jätnud. Ja mis kõige hullem, olin hommikul avastanud, et mind tõstetakse välja minu Bloomsbury tasuta elamispinnalt, mida ma olin viimased kuus aastat oma koduks pidanud. Kokkuvõttes olin neljakümne kahe aastane, rahast lage ja silmitsi alandava perspektiiviga kolida oma ema juurde East Sheeni linnajakku.

Nagu juba öeldud, kallas lisaks kõigele vihma.

Vihmavarjudest mööda põigeldes kõmpisin piki William IV tänavat Trafalgari väljaku poole. Postkontori ees ummistasid kõnnitee välismaalastest tudengid, seljakotid seljas ja neoontossud jalas, ning mind tõugati alla rentslisse. Üks king vajus veeloiku, mööda sõitev takso kastis märjaks velvetpükste sääre. Hüplesin vandudes üle tänava, tehes peatuvate autode vahel siksakke, ja pöörasin St Martin’s Lane’ile, lõigates sealt mööda Cecil Courti Charing Cross Roadile. Maailm vappus – liiklus ja ehitustööd ja tellingute kõlksumine, uue raudteevõrgustiku põrgulik lärm. Valas endiselt vihma, ent mul oli õnnestunud metroojaamast kõrvale manööverdada, enne kui reisikohvritega lähenev turistide voor tõukas mu taas rajalt kõrvale, vastu poe vaateakent.

Toetasin end akna najale, kuni kohvrid mööda veeresid, ja läitsin sigareti. Leidsin end Hudson & Co eest, see oli kasutatud raamatute pood, mis spetsialiseerus fotograafiale ja filmile. Ruumi tagaosas oli väike ilukirjanduse valik, kust, kui mälu mind ei peta, olin kunagi näpanud „Õnneseen Jimi”* varase väljaande. (Mitte esmatrüki, aga 1961. aasta oranži Penguini versiooni Nicolas Bentley kaaneillustratsiooniga: ilus.)

Kiikasin sisse. See oli tolmune poeke, mis oli ilmselt näinud paremaid päevi – suurem osa ülemisi riiuleid olid troostitult tühjad.

Ja siis silmasin ma kassaneiut.

Ta vahtis aknast välja, närides oma pikka punast juuksesalku, ilmes säärane sensuaalne igavusepitser, et tundsin, kuidas mul sõrmeotsad võbelema hakkasid.

Näpistasin sigaretil põleva otsa küljest, torkasin ülejäänu jakitaskusse ja lükkasin poeukse lahti.

Minu väljanägemine pole just laita (toona veel eriti, enne järgnenud sündmusi), mul on sedalaadi näolapp – sinised kurruliste nurkadega silmad, tugevad põsesarnad, täidlased huuled –, mis pidavat naistele meeldima. Oma välimuse eest kandsin ma hoolt, ehkki tulemus pidi olema mulje hooletusest. Habet ajades märkasin vahel lõua peiteldatud sümmeetria taustal oma sõrmede pikkust, habemekarvade korrapära, aristokraatliku nina kerget kõverust. Uskusin, et huvi meelemõistuse käekäigu vastu ei anna põhjust keha eirata. Mul on lai rind, näen siiamaani kõvasti vaeva, et seda vormis hoida – Bloomsbury treeningusaalis kolme „tutvumiskuu” raames õpitud harjutustest on jätkuvalt kasu. Teadsin ka, kuidas oma välimus tööle panna: arglikult uje naeratus, õigesti ajastatud silmside, blondi kahupea hooletu sasimine mõttesse vajudes.

Kui ma sisse astusin, tõstis tüdruk vaevu pilgu. Ta kandis retuuse ja raskeid ratturisaapaid ning pikka geomeetrilise mustriga särki; kolm väikest neeti kõrva kõhre küljes, paks meik. Kaelal väike linnukujuline tätoveering.

Langetasin kergelt juukseid raputades pea. „Jeekim,” ütlesin koknit järele aimates. „Kallab nigu luuavarrest.”

Tüdruk kiigutas end kontsadel kergelt tahapoole, toetas istmiku metalltaburetile ja vaatas minu poole. Lasi rubiinpunase juuksesõlme sõrmede vahelt valla.

Jätkasin, nüüd juba häälekamalt: „Ruskin on muidugi öelnud, et ei ole olemas halba ilma. Üksnes mitut laadi head ilma.”

Tusane suuke liigatas väga põgusalt, meenutades midagi naeratuse sarnast.

Kergitasin oma vihmamärga kraed. „Aga katsuge seda mu rätsepale öelda!”

Naeratus hajus, kadudes sootuks. Rätsepale? Kuidas peaks ta teadma, et märkus mu Camden Towni heategevuspoest soodsalt soetatud mantli kohta oli irooniline?

Astusin lähemale. Tüdruku ees laual oli Starbucksi kohvitops, millele oli musta viltpliiatsiga kritseldatud „Josie”.

„Su nimi on Josie?” pärisin.

Tüdruk vastas ilmetult: „Ei ole. Ütlesin lihtsalt baristale selle nime. Ma ütlen iga kord erineva nime. Kas saab abiks olla? Otsite mingit kindlat raamatut?” Ta vaatas mind pealaest jalatallani, mõõtes pilguga mu vettinud tviidmantlit, velvetpükse, ligunenud tanksaapaid ja haledat keskealist meest nende sees. Letil värahtas mobiiltelefon ja ehkki ta ei võtnud seda kätte, vilksas neiu pilk telefonile. Ta nihutas selle vaba käega lähemale, et üle kohvitopsi ekraanile vaadata – tehes seega jutuajamisele lõpu.

Hiilisin haavunult eemale ja suundusin poe tagumisse nurka, küürutades seal justkui ühe madalama riiuli väljapanekut uurides (kaks raamatut viie naelaga). Vahest oligi ta liiga nooruke, mitte päris minu publik. No aga ikkagi. Kuidas ta julgeb? Persse.

Madalal põranda ligi tungis sõõrmeisse raamatute rõskuse ja higi lehk; kellegi jäetud plekid, kellegi jäetud sõrmejäljed. Tundsin lõikavat jahedust. Uurides koltunud raamatuselgade rivi, kippusid pähe lausekatked mu kirjastaja viimasest e-kirjast: „Liiga eksperimentaalne … Ei vasta turuootustele … Kas te ei võiks kirjutada romaani, kus midagi tõesti juhtub?” Ajasin end sirgu. Kerigu põrgu. Parem lahkun siit oma viimast väärikust kokku võttes ja põrutan Londoni raamatukokku, või – vaatan kiirelt kella – Groucho klubisse. Kell oli peaaegu kolm. Keegi võib mulle seal joogi välja teha.

Olen ikka ja jälle püüdnud meenutada, kas uksekelluke kõlises; oli see üldse sedalaadi uks? Sisenedes tundus ruum tühi, ent poesisustus lubas ükskõik kellel peitu pugeda, luurata – nii nagu mina praegu. Oli ta poes juba enne mind? Või ei olnud? Tundsin ma sõõrmeis hapu laimipuu hõngu? See tundub mulle oluline. Ehkki võib olla tähtsusetu. Vahest proovib mu mõistus leida seletust millelegi, mis võib sama hästi olla ka juhus.

„Paul! Paul Morris!”

Ta seisis teisel pool raamaturiiulit, üksnes pea oli paista. Lasin silmadel kiiresti üle mehe käia: lähestikused silmad, taanduv juuksepiir, mis andis näole sobimatult suhkruse südame kuju, pisike lõug. Alles suur vahe kahe esihamba vahel oli midagi, mis tundus tuttav. Anthony Hopkins, minu Cambridge’i-aegne õpingukaaslane – ajaloolane, kui ma ei eksi. Paari aasta eest olin Kreekas puhates temaga kokku juhtunud. Mul oli kuidagi halb tunne, et see kohtumine ei lõppenud hästi.

„Anthony?” laususin. „Anthony Hopkins!”

Pahane kulmukortsutus. „Andrew.”

„Andrew, muidugi. Andrew Hopkins. Vabandust.” Koputasin vastu pead. „Tore sind näha.” Lappasin mälus toonaseid sündmusi. Olin sõitnud ümber saare koos Saffroniga, ühe peoloomaga, kellega tookord käisin, ja tema sõpradega. Pärast maabumist kaotasin nad silmist. Olime alkoholi tarvitanud. Kas Andrew laenas mulle raha? Nüüd seisis ta minu ees, peenetriibuline ülikond seljas, käsi välja sirutatud. Surusime kätt. „Pole päris ammu … näinud,” ütlesin.

Andrew naeris. „Pärast Pyrost tõesti mitte.” Üle ta käsivarre rippus piiskadest pärlendav vihmamantel. Kassaneiu heitis pilgu meie suunas, jälgides jutuajamist. „Kuidas sul läheb? Viskad veel ikka üht-teist paberile? Olen su nime Evening Standardis näinud – kirjutad vist raamatuarvustusi? Meile tõsiselt meeldis sinu romaan – mu õde oli lausa vaimustuses, kui raamat läbi müüdi.”

„Ole sa tänatud.” Tegin kummarduse. Õde – muidugi. Olin Andrew’ õega Cambridge’i ajal pisut kurameerinud. „Sa mõtled „Märkmeid elust”?” Rääkisin võimalikult valjusti, et see pisike linnuke teaks, millise võimaluse ta käest lasi. „Nojah, eks neid oli omajagu, kes ei pidanud paljuks kiitust avaldada. See tabas vist hella kohta. New York Timesi arvustuses öeldi, et …”

Andrew lõikas vahele: „Kas on oodata põnevat järge?”

Tüdruk lülitas sisse soojapuhuri. Kui ta keha ettepoole kallutas, vajus siidpluus eest avali. Tegin sammu kõrvale, et paremini näha, silmasin pehmet rinnakaart, roosat rinnahoidjat.

„Nii ja naa,” poetasin. Ma ei kavatsenud juttu teha haledast pilajärjest – kahe järgmise raamatu kesisest müügist.

„Oh teid, loomeinimesi. Ikka on midagi haaravat käsil. Mitte nagu meil, tuimadel seadusejüngritel.”

Tüdruk oli naasnud oma tooli juurde. Soojapuhuri õhuvood voolisid ta pluusile vööte ja kurde. Andrew heietas edasi. Ta töötas õigusvaidluste lahendajana advokaadibüroo Linklaters Londoni harus, kus tal õnnestus partneriks saada. „Rohkem tööd, muud midagi. Ööd-päevad telefonivalves, seitse päeva nädalas.” Kehitas järsult õlgu – alistumise maski taha peidetud rõõm. Aga mis seal teha? Lapsed erakoolis ja nii edasi, kaks autot, tappev hüpoteek. „Püha taevas, ahah, nojah,” torkasin paaril korral vahele. Ta rääkis ja rääkis. Kinnitas mulle, kui edukas ta on, hoobeldes oma naisega, ja üritades samal ajal vastupidist muljet jätta. Tina oli Cityst lahkunud, „põles läbi, vaene tüdruk”, ning avanud Dulwich Village’is oma väikese äri. Laia valikuga lõngabutiigi. Üllatavalt eduka. „Kes oleks võinud arvata, et villaga nii palju krabisevat teenib?” Ta luksatas iseteadvalt naerda.

Olin tüdinud ja ärritunud. „Mina mitte,” pakkusin söakalt.

Andrew noppis hajameelselt riiulilt ühe raamatu – François Truffaut’ „Hitchcock”. „Oled lõpuks abiellunud?” küsis ta, kopsides raamatut vastu peopesa.

Raputasin pead. Lõpuks? Jälle meenus mulle Andrew’ õde – temalgi oli esihammaste vahel vahe. Lühikese Pixie-soenguga, vennast noorem. Suutnuks ma ta nime meenutada, oleksin küsinud, kuidas tal läheb. Lottie vahest? Või Lettie? Tüütu oli ta kindlasti. Olin ma temaga maganud?

Korraga tundsin palavust, klaustrofoobiat – ma lihtsalt pidin välja pääsema.

Hopkins ütles midagi, mida ma hästi ei kuulnud, kõrva jäi vaid sõnapaar kodune õhtusöök. Ta laksas raamatuga lõbusalt vastu mu õlavart, justkui oleks miski selle möödunud kahekümne aasta jooksul, või hoopis viimase kahe minuti jooksul, andnud talle õiguse sääraseks semutsemiseks. Ta oli mobiiltelefoni välja otsinud. Sügava õudusega taipasin, et ta ootas minu numbrit.

Vaatasin välisukse poole, mille taga ladistas endisel vihma. Punapäine ahvatlus luges nüüd raamatut. Väänasin pead, et autori nime välja lugeda. Nabokov. Pretensioonikas mula. Oli kange tahtmine tõmmata raamat tal käte vahelt, haarata peoga juustest, suruda pöial tätoveeringule kaelal. Anda talle õppetund.

Pöördusin uuesti Hopkinsi poole, naeratasin ja andsin numbri. Ta kinnitas, et helistab mulle, ja mina tegin mõttes märke, et ma kõnet vastu ei võtaks.