Rein Põder
JUBA OLNUD

Toimetanud Maarja Ojamaa
Kaane ja tiitli kujundanud Made Balbat

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

© Rein Põder ja OÜ Eesti Raamat, 2008
ISBN 978-9985-65-673-0
www.eestiraamat.ee

eISBN 978-9985-65-823-9

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

Esimene osa
MINA

TELEFONIHELIN

Kõik algas, kõik pöördus ära sellest hetkest, kui ma trepikotta astudes kuulsin, et telefon me korteris pikalt ja nõudlikult heliseb.

Mu esimene mõttevihvatus oli, nagu me mõned teisedki alateadlikud reageeringud, et ma ei taha seda kõnet vastu võtta, et ma ei taha sel reede õhtupoolikul, töölt väsinult ja mõttetühjalt kojutulnuna enam kellegagi suhelda, et ma tahaksin üksnes nautida oma kodu vaikust ja oma mõnusat üksiolekut, veel vähem kuulda vabandust valeühenduse pärast ja justkui õigustust, et too tundmatu on ometi valinud õige numbri, kuidas ma ometi seda ei mõista ja miks ma üldse toru tõstsin, kui ma pole see, keda vajatakse; sõnaga, nagu oleksin mina see tõeline süüdlane.

Kuid järgmisel hetkel unustasin ma mõeldu ja kiirustamise rabe võrk haaras mind endasse ja ma muutusin närviliseks – kas ikka jõuan või mitte!

Mõni asjaolu oli, kui tagantjärele mõelda, ikka ka minu poolt. Mul oli kõigepealt võtmete leidmisega, nagu harilikult, parajalt tegu – ja siis ei tahtnud see väiksem võti kuidagi lukuputkesse sobituda. Aga ka prille ei leidnud ma kohe üles; selgus, et need olid sügaval portfelli põhjas ja nende koukimiseks kulus veel hulk sekundeid. Nii et telefon võinuks selle ajaga tõesti vait jääda. Kuid see jätkas oma väsimatut kutsumist, nagu näinuks too tundmatu helistaja mingil erilisel viisil, et kõne vastuvõtja on juba siinsamas…

Olgu pinevuse venitamiseks öeldud, et minu tähele panekute järgi on mitut laadi telefonihelinaid, teisisõnu – iga tele fonihelin on individuaalne, pärinegu pealegi mehaanili selt esemelt, mis peaks ju alati ja igas olukorras tekitama ühe sugust mehaanilist ja erapooletut heli. (Ma mõtlen üht ja sama telefoniaparaati, mitte erinevaid telefone.) Niisiis on ka häid teateid tõotavaid, on mahedaid, vabandavaid, koguni kõhklevaid helinaid, aga see oli nõudlik, lausa kannatamatu helin.

Lõpuks ometi olin korteriesikus ja kahmasin hämaruses toru järele, taipamata isegi valgust süüdata. Olin selleks hetkeks parajalt närvis ja minus oli vaid üks mõte – katkestada too nii ebasobival ajal helistanu, mu personaalsusse sissetunginu ning öelda talle midagi ebameeldivat, salvavat, olgu see kes tahes, kuivõrd normaalne inimene see ei saa olla, sest iga normaalne inimene oleks selle aja peale juba seitse korda loobunud, võib-olla mõne aja pärast uuesti helistanud.

Esialgu vastas mulle torust vaid kumin, imelik kumin, nagu vanasti, kui kusagilt ookeani tagant juhtus tulema mõne kauge sugulase kõne ja kui selle kumina taga võis kahtlustada totaalse riigi pealtkuulamissüsteemi. Nüüd polnud niisugune asi ju üldse mõeldav.

„Halloo, halloo!” hüüdsin sellesse umbsesse kuminasse, kuigi teadsin, et midagi pole korras. Tundus tõesti liinirikke moodi. Misjärel panin toru teatud kergendusega hargile. Kuid helin ärkas kohe samal hetkel, kui toru oma tavaasendisse maabus. Nii et liinirike tõesti, mis tähendas, et peaksingi toru laule jätma või telefoni seinapistikust välja tõmbama.

„Halloo!” laususin siiski igaks juhuks torru – nüüd vastas sealt teistsugune, justkui kergelt pragisev vaikus ja ma tundsin, nagu oleks mulle kõrva hingatud.

„Halloo!” laususin kolmandat korda ja lausa kannatamatult, nüüd minugipoolselt juba kerge vihaga.

Pärast seda pragunes too vaikus nagu linnumunakoor päriselt ja kärisev mehehääl, unustanud elementaarse viisakuse, et algul vabandatakse ja siis tervitatakse ja siis alles pöördutakse sinu poole personaalselt, pigem nõudis kui küsis:

„Enno, Enno Poodnek!?”

Hääl oli mulle võõras, täiesti võõras ja mu esimene mõte oli eitada, et see, keda küsitakse, olen tõesti mina. Tõesõna, mu nimigi kõlas tolle võõra helistaja suus kuidagi veidralt, nagu ei kuuluks see tõesti mulle, vaid kellelegi teisele inimesele, kes ma võiksin teatud möönduse puhul olla või siis saada. Veelgi enam – minus vilksatas kahtlus, esimest korda juba sel hetkel, et too võõras ei helista tegelikult üldsegi minule, et tegemist on nimeeksitusega. Selles mõttes oli peidus paras annus absurdsust, sest minu perekonnanimega inimesi vaevalt et teisi leidub. Aga kõik on võimalik.

Hiljem, aga mitte sel hetkel torkas mulle pähe veel üks mõte – niisugused ootamatud helistajad on nagu me ellu sisse tungijad, tõeliste murdvaraste sugulased, sest et nad teavad meist rohkem, kui me ehk isegi endast teame ehk teisisõnu kõiki me nõrku kohti, antud juhul mu teatud nõrkuseperioodi, mu ebakindlust, sest olin hetkel ilma kodusteta, kes on mulle alati olnud väga vajalik tugi. Ma olin sedasama nähtust märganud näiteks kaugete sugulaste puhul, kes sind üle paljude aastate üles otsivad, et edastada mingi halb teade – näiteks mõne inimese lahkumisest.

Ilmselt ma ei vastanud tollele kõnetajale ja Enno Poodneki nõudjale jaatavalt, ent sellest hoolimata jätkas too ebameeldiv mehehääl justkui veendumust juurde saanuna küsimusega:

„Kas kooliõde Maigit mäletate?”

„Jah,” pigistasin ma endast välja esimese ja ühtlasi mind sellesse loosse lõplikult kiskuva sõna.

Sest miks ma pidanuks salgama, miks ei pidanud seda tüdrukut mäletama! Maigi oli meie väikese maakooli vaiel damatu iludus. Ta oli seda pea kõigi poiste jaoks. Ta oli seda esimesest klassist seitsmendani. Samas polnud mul põhjust teda isegi mitte naljatamisi oma pruudiks nimetada. Kuigi ma soovinuks seda. Kuivõrd alati oli või pretendeeris sellele kohale keegi teine. Muuseas, sellest ajast pärinebki mu kerge alaväärsustunne, et mul pole elus olnud ühtki ilusat pruuti, kõik kuidagi poolikud või hoopiski mitte need, keda sobikski tõeliseks pruudiks kutsuda.

Nii et teda, Maigit, polnud võimalik unustada isegi mitte nende neljakümne aasta järel, mis olid möödas me koolilõpust. Paksude tumedate juustega tüdruk, rinnad juba kuuenda klassi sügisel džempri all aimatavad (ärgem unustagem, et see oli sõjajärgne aeg, kus kõik noores inimeses kulges palju aeglasemalt kui praegu!), varaküps, iseteadev, varjamas endas juba Saladust, samal ajal kui teised tüdrukud olid edasi plikakesed, lihtsakoelised ja meie, poistega, samaväärsed.

„Maigi käskiski mul helistada. Ja öelda, et sel nädalavahetusel peetakse klassi kokkutulek. See toimub Venevere vanas koolimajas homme õhtul… nii kuidas kohale jõuate. No nii, olen teate edasi andnud! See on kõik!” Ja kohe seejärel kõlas tõeline klõks ning torust kostsid nüüd lühikesed toonid. Ei midagi muud, enda tutvustamist ega vabandamist ega mõnda muud lõpetavat sõna. Lihtsalt klõks!

See kõne lõpp oli nii ootamatu, et juhtus narrimast narrim – ma laususin sinna piiksuvasse torru oma nõusoleku „jah, ma tulen!”, mida ma hiljem üsna kahetsesin, ehkki see lubadus oli antud ju esialgu vaid mulle endale. Jah, aga siiski ka… Maigile.

Tegelikult oleksin vägagi teada tahtnud, kes too helistaja on Maigile. Oli ta ehk tema elukaaslane, mees? Vend… vend ta ei saanud olla, sest Maigil polnud vendi. Ta oli saksa aja laps, veelgi enam – räägiti, et koguni… Aga olgu peale, see ei varjutanud ei siis ega ka nüüd Maigi olemust mu vaimusilmas. Näinud ma polnud teda kõik need nelikümmend aastat. Ehkki mõistus rääkis muud, oli ta samasugune nagu siis, koolis…

Huvitav, kas polnud siin tegu koguni telepaatiliste mõtetega, kas mitte teisedki kooliõed-vennad polnud mind mõttes kogemata puudutanud, et mitte öelda välja kutsunud, sest alles mõni päev tagasi olin mõelnud oma algkooli aegadele. Kõigepealt oli mu silme ette tõusnud muidugi too ookrikarva maja mäerinnaku jalamil, liivane tee, mis sinna viis, siis millegipärast suur sirelipõõsas meie klassi akna all, mille taustal ongi ju tehtud meie, seitsmenda klassi lõpetajate ainus koondpilt – kõigil süli pojenge täis, mis olid tollal pea ainukesed lilled, sest maa-aedades teisi lihtsalt polnud, ja teises käes hele tunnistusenelinurk. Kui paljusid ma sellelt pildilt olin pärast toda päeva hiljem kohanud? Selgus, et mitte ühtegi. Elu oli kuidagi kohe nõnda lahku viinud… Millised nad küll nüüd kõik võiksid välja näha? Kuid varsti, homme õhtul saan ma seda teada.

Kas…? Siiski, midagi nagu ei klappinud. Minu kool, Aru seitsmeklassiline kool asus Lõuna-Eestis, aga too hääl telefonis oli maininud, et kokkutulek peetakse Venevere koolimajas. Ja justkui läbi tollesama kuuldeudu meenus mulle, et mees telefonis oli lausunud veel ühe lause, mis oli minust peaaegu mööda läinud, sest olin tol hetkel vist meelisklenudMaigist ja ta väikestest rinnamuksudest. Äkitselt tõusis kõige tähtsam pool sest lausest õnneks pinnale. „…kolm kilomeetrit pärast Mäeküla suurelt teelt ära keerata ja edasi on…” See oli siis laudtasases Kesk-Eestis, kus seal need lumised mäed, sügaval orus voolav jõgi…

Aga siis veel üks lausejupp, mis haakis end selle nime „Venevere” külge – tundmatu helistaja oli maininud „kolme kümmet aastat pärast lõpetamist”. Täpselt nõnda – kolm kümmend. Ma ei saanud ju seda valesti mäletada! Nüüd siis juba teine tõsiasi, mis ei klappinud. Minu, meie koolilõpust oli sel kevadel möödunud täpselt nelikümmend aastat. Jah, aga ma ju olin Enno Poodnek, jah, ma olin käinud ühes maa koolis ning Maigi oli olnud mu klassiõde! Kas siis need kolm asjaolu ei tähendanud midagi?!…

Teisalt, ega Venevere kooli nimi muutnud veel kõike olematuks. Võib-olla mõni meie omadest, neist kuuest tüdrukust, kes seisid seal sirelipõõsa taustal, on üks, on juba palju aastaid olnud seal Venevere koolis õpetaja – ja nii pole midagi lihtsamast lihtsamat kui otsustada kokkutuleku puhul selle koha kasuks, kuhu kõigil on enam-vähem ühepalju maad sõita. Tõesti-tõesti, miks see mõte mulle kohe pähe ei löönud! Nende aastate jooksul, kuidas nüüd öelda, olid ehk kõik vaikselt oma elu- ja töökohtadega pealinnale lähemale nihkunud. Nii nagu kogu Eesti elu nihkus paratamatult Tallinna külgetõmbe suunas, jättes sinna lõunasse, kagusse ja edelasse tühja tagamaa, mis ei sünnita tulevikus ilmselt enam lapsi, kauneid koolimälestusi ega üldse mingit olulist elu. Tekib üks pooltühi Eestimaa ja täiesti omaette linnriik nimega Tallinn. Nojah, see polnud praegu peamine!

Ja ikkagi, kust see helistaja võis teada mu telefoninumbrit? Küllap üleüldisest, üle-eestilisest telefoniraamatust või teadetest, kus minunimelisi võis olla ju teisigi. Sel juhul oli tegu kellegi teise Enno Poodnekiga.

Mis siis, kui see veider telefonihelin poleks mind üldse tabanud? Kui ma oleks palju hiljem koju tulnud? Või too helistaja oleks välja valinud kellegi teise numbri, kellegi minu nimekaimu oma, sest neid pidi rohkem olema. Muud seletust siin ei saanud olla. Sel juhul sõidaks sinna kas too õige Enno Poodnek… või keegi kolmas, samuti võõras Enno Poodnek! Väga imelik mõttemäng!

Ei, kui juba asjaolud on nõnda kujunenud, siis ma sõi dan; saab vähemalt pisut nalja, kui olen tõeline võnnuvõõras mingi teise kooli ja teise klassi, kes on minust umbkaudu veel kümme aastat nooremad, kokkutulekul. Ent seda, kas tegu on tõesti võõra kokkutulekuga, seda ei saa ma kindlalt öelda seni, kuni ma pole seal ära käinud.

Ja ikkagi oli ses kahtlases loos üks ja seejuures kõige tugevam pooltargument – Maigi nimi. Mustlase-Maigi, nagu me teda naljatamisi kutsusime, mis talle endale eriti ei meeldinud, aga öelge keegi, kes on elus saanud talle koolis pandud hüüdnime vastu. Mõtlesin – kui palju saab Enno Poodneki nimelistel poistel üle terve Eesti olla just Maigi nimega klassiõdesid? Ja see veenis mind ära.

Ning veel üks asjaolu lisaks, helistaja poolt esimesena lausutu – tema, Maigi, ise oli palunud mulle helistada! Nii et polnud isegi võimatu selline võimalus, et ma kohtan seal võhivõõras seltskonnas oma Maigit! (Kuidas säärane absurdsus mulle sel õhtul pähe võis lüüa, seda ma ei osanud endale hiljem kuidagi seletada. Aga küllap oli ikkagi tegu Maigi nime lummusega.)

Samas andsin endale selgesti aru, et kui niisugune imeeksimus aset leiaks, siis tabab mind ilmselt pettumus nagu kõikidel taolistel kordadel, kui kohtad kedagi kaugest minevikust – et sinu kujutlust kaua aastaid vangistanud kuju, seda varaarenenud tüdrukut pole olemas; heal juhul on tegu kellegi täidlase, veidi sümpaatse, aga igava, tavalistest eluasjadest rääkiva, palju ja valimatult naerva üle keskea jõudnud naisega, et too saladus, mis kunagi ühes tüdrukus, ta näos ja naeratuses end oli peitnud, on oma lahenduse saanud juba tükk aega tagasi, et see on hajunud ning seda ei asenda nüüd enam isegi mälupildid. Kuid mis sest, protesteeris mu teine mina. Ikkagi on põnev näha toda teist Maigit. Kui ta olemas on…

Igatahes hakkas kunagise kooliõe nime kõla mulle aval dama suuremat mõju kui pidanuks; justkui… mingi sireeni hääl. Imestan, et just minule, elus nii palju valekutsungeid läbi elanud mehele! Aga vananedes muutume me, mehed, kummaliseks. Elu näib meid endiselt kutsuvat. Me tabame ennast ikka veel ilusate naiste järele vaatamas, justkui ei tuleks meile me endi peegelpilt meeldegi. (Niisiis, ma ei oleks pida nud sellele nimele kuuletuma! Jah, kas või kuidagi Odysseuse kombel! Kuid mu kõrvad polnud sel hetkel vaha täis, sest ma olin kõne ju vastu võtnud. Ja siin polnud kedagi, kes oleks sidunud mu meie raske elutoadiivani või keskkütteradiaatori külge. Mingi vahend oleks ikka leidunud, kas või sellesama neetud telefoni lohisev juhe. Nii nagu polnud kedagi, kes oleks korteri lukustanud, võtme aga visanud all postkasti või koguni köögiaknast välja…)

Tegelikult oli Maigi nimel mitmekordne tähendus. Või öelda – kate. Tartus ülikoolis käies olin kohanud üht teist selle nimelist neiut, kes polnud küll väliselt üldsegi Aru kooli Maigi sarnane, kuid oli seda siiski sisemiselt, nagu oleks ühenimelistel inimestel üle kogu maailma mingi varjatud joon, mis ainult neid sidus. Teine asjaolu oli see, et oma esimesele lapsele, meie tütrele oli just minu pealekäimisel pandud nimeks Maia, mis ei olnud – ausalt üles tunnistades – muud kui Maigi-nime alateadlik kaja. Mu naine Tiia oli selle nime vastu olnud. Mitte just resoluutselt, aga ikkagi vastu. Küllap ta aimas, taibukas, nagu ta mul on, et selle taga peitub mingi koolipõlvekiindumus, ehkki ta sääraseid ülestunnistusi mult kunagi ei nõudnud. Tiia tahtis, mäletan küll, Agnest, mis oleks iga kord mu mõtte juhtinud „Viimse reliikvia” juurde, sõnaga oleks lapse lausa ära rikkunud. Seejärel soovis ta Meelit, mis oleks olnud tema unelmaterolli Amelia järgi. Ja niipalju olen tõesti elus olnud egoistlik, et tütre nimi jäi minu öelda. Ning kompensatsiooni sai abikaasa alles kahe aasta pärast – ja me pojale pani ema nimeks Oliver…