PUBI MASINARUUM
Turu, Perno linnaosa

PROLOOG

(ONTLIKU MEHE ELU)

„Oi-oi milline ponks poiss! Vaadake väikemehe ilmet, on vast kangelane!” Ämmaemand kiigutas käte vahel silmi kissitavat, äsja ilmavalgust näinud vastsündinut, kelle suu oli kõverdumas esimeseks itkuks. Ämmaemand esitles titte kurnatud emale kui uhket võidukarikat.

Kostis esimene vääks. Ämmaemand tõdes, et väikemehel on tipptasemel häälepaelad. Poisist kasvab kindlasti kas ohvitser või tangolaulja. Noor ema pühkis silmanurgast valu- ja kergendusepisaraid.

Teine õde ulatas emmele sidrunilimonaadi pudeli. Poiss röögatas uuesti, veelgi valjemalt. Vaikis seejärel imestunult, otsekui kuulatamaks, imetlemaks uut, veidrat maailma, kuhu teda oli tiritud. Sünnitussaalis kõlas Soome Raadio. Uudistelugeja kõneles ametlikul häälel, teavitas president Urho Kekkoneni viimasest visiidist Nõukogude Liitu.

Õde kiirustas kanalit vahetama ja raadiost hakkas kõlama meloodiline lugu „Hetked öös”. Ämmaemand tardus kuulama.

„Kes laulab?”

„See on Reijo ... Reijo Taipale. Uus laulja,” teadis noor õde.

Poisist sirgus naeratav võrukael, selline aval, seltsiv sell, kelletaolisi külmas, metsases Soomes pole kunagi ülearu. Uudishimulik ja reibas rõõmurull, igas mõttes ontlik väikemees. Ta oli kõikide tädide ja koguni mitme onu lemmiklaps, alati oodatud külaline. Sõbralikult naeratav, inimestega arvestav. Samas oli mündil ka teine pool, ettearvamatu iseloom: koduhoovis ja kooliteel juhtus igasuguseid asju, ümberkaudsed jõnglased õppisid kähku teda pelgama. Murdeeas vehkis ta rusikatega veelgi enam. Ilmnes ka muid üleannetusi. Esemete näppaja ja pahanduste autor ei tulnud iial ilmsiks – juhtumeid ei osatud selle noore mehega miskitpidi siduda. Vanemad tädid tõdesid kohvitasside ääres, et haruharva käitub üks poisslaps nii viisakalt kui too, juba mehe mõõtu noormees. Alati avab ukse ja tervitab. Teismelised plikadki vaatasid poissi üha pikemal pilgul.

Elati aastatuhande lõpus. Oli septembrihommik, tulemas selge hilissuvepäev. Reijo Taipale esimese plaadi ilmumise ajal sündinud mees oli öösel hästi välja puhanud, tal oli alati hea uni. Ärgates meenus mehele, et täna pidi tema eksabikaasa talle järeltulija sünnitama.

Hambad harjanud, helistas mees Riinale. Too vastas alles viienda kutse peale ja kudrutas: „Kuule, ära täna rohkem helista ... Tarmo on tõbine, ta on täna ja ilmselt ka homme haiguslehega kodus, üritame nädala lõpupoole uuesti, musi-musi.”

Siis üritas mees Elsat kätte saada, aga too ei vastanud. Mees muutus pahuraks. Berit viibis komandeeringus. Kuradi litsid! Mis see ometi olgu, kas tõesti peab kogu kamba välja vahetama, raisk! Igavus ja rahutus pugesid kerre, selle peale tegi mees tubli sortsu spiidi. Mõjus otsemaid, veresoontest volksas läbi värskendav vurts. Jess! See oli hea kraam. Annusest sündis ootamatult uudne olek. Mees oli paugupealt vunki täis. Nüüd kähku välja! Pole mingit põhjust jääda tuppa aega raiskama. Linn võis pakkuda mida iganes. Kõik oli võimalik. No limits!

Rantakatul tuli mehele rulaatori rataste kidinal vastu hallipäine vanamemm. Vana naine vaatas uurivalt vastutulijale otsa, otsekui kaaludes, keda jõe ääres jalutajaist tülitada. Memm peatus, märgates elegantset ja ausa moega meest: see oli üks haruldaselt rühikas mees. Memm noogutas, ütles vaikselt tere ja rääkis, et otsib Turu linna hoolekandeasutust. Seejärel ohkas memm raskelt ja hakkas pikemalt seletama − ontlik noormees näis tore, selline, kes viitsib kuulata. Memm rääkis silmi vesistades, et tema raisus poeg võtab tema tagant viimast.

„Teeb haiget, kui on taoline rist ja viletsus kaelas, poeg raiskab kogu raha viina ja hasartmängude peale, sellepärast on mul kotis kõik minu ehted ja valuuta ... viin need sinna linna hoolekandeasutusse tallele. Äkki oskab härra öelda, kuhukanti ...”

Mees kostis, et vaat kui tore, sinnakanti oli temagi teel – tema kontor asus sealsamas, hoolekandeasutuse lähedal, nad võiksid koos minna.

Memm ohkas kergendatult, mees naeratas veelgi avalamalt. Ta osutas käega suunda ja hakkas krigiseva rulaatori saatel aeglaselt kaasa astuma. Kui memm kurtis, et ei jaksa enam metsa seenelegi minna, kelkis mees kümne korjatud mustikaliitriga ja mainis teadvat üht väga head lehterkukeseenekohta. Ta juhatas proua jõest paarsada meetrit eemal Ursininkatul seisva maja sisehoovi.

Varjulise hoovi tagumises otsas, lammutamiskäsu saanud ehitises oli tema „töötuba”. Nii kui nad uksest sisse said, haaras mees konksu otsas rippuva haamri pihku.

Pool tundi hiljem oli mees inventuuriga maha saanud. Tõdenud, et hommikune vedamine oli talle umbes saja viiekümne marga eest kasumit tootnud. Kortsus rahatähti oli markades ja kroonides, pluss hunnik hõbe- ja kuldehteid. Mees pistis linnuluise memme laiba musta prügikotti. Rulaatori võttis ta osavalt lahti, otsustades selle jupikaupa linna prügikastidesse laiali visata. Laiba viiks ta auto pagasiruumis paslikumal ajal ära. Pikalt polnud tarvis juurelda, kuhu taoline pooleteisemeetrine mammi peita. Paraineni kandis, kust mees pärines, leidus hulgi häid, kiirevoolulisi väinasid ja sillakesi, kust oli käkitegu koorem kaduvikku visata. Vaja vaid pisut vanarauda raskuseks kaasa panna.

Mees peitis vana naise varanduse keldris asuva töökoja kõrvalkambri seinapaneeli taha. Seal oli juba varasemast ajast tallel kalleid kellasid, sõrmuseid, rahakotte ja ridiküle. Koguni kogukas autotelefon.

Mees matsutas suud. Oli läinud aega, nälg kippus kallale. Nüüd oleks aeg priske praad pintslisse pista! Teadagi, krõbedate friikatega.

Õhtupoolikul keeras ilm poolpilve. Pool kolm sõitis mees taksoga sünnitusmajja.

Õhetav, nohisev kookon lebas Irmeli kõrval. Irmeli juuksed olid sassis ja näoilme kivine.

Mees beebit sülle ei võtnud, aga uuris hoolega. Piisavalt kaugelt, ukse juurest.

„Pagan! On vast jõmakas juntsu. Isasse. Big boy!”

Irmeli võttis mahlaklaasi ja võttis suure lonksu. Seejärel heitis mehele pilgu ja sõnas vaikselt:

„Olgu. Sellega on nüüd lõpp. Sa oled oma poega näinud. Seal on uks, nüüd võid sa sedakaudu põrgusse põrutada, otsemaid! Ja ära sa värdjas enam kunagi meid kahte vaatama tule!”

ESIMENE OSA

1.

Juulikuu lõpu tardunud, soe koidik. Aeglane jalutuskäik hahetuse pehme valguskumaga pintseldatud linnatänavatel. Naasin naise juurest, olin koduteel. Varahommikune linn elas hetkes, mil liikusid ainult postiljonide pakiautod ja mõned taksod. Atmosfäär oli tüüne, hõõguv ketas idakaarest tõusmas. Mõnele võis see olla imeline hetk, minul oli aga öine viinauim haihtumas. Rinnas niheles määratu tühi tunne. Piinas mind mehi hooti vaevav sündroom, mida nimetatakse post-coital tristresse? Või tavaline, tärkav pohmell? Igatahes oli tegemist kepijärgse pagemisega. Möönan, naise pilt oli mälust hajumas. Mis värvi silmad? Polnud aimugi. Isegi nimi ei tulnud meelde. Öisel baaripukil oli nimi ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud, ning hommikul poole nelja aegu võõrast korterist välja hiilides polnud nime teadasaamisel enam mingit mõtet.

Aninkaistenmäki. Siit oleks arukas paremale pöörata, otse kodu poole Läntisele Pitkäkatule, aga peas hakkas idanema hoopis teistsorti mõte. Varahommikused geniaalsused ... Ei hakanud ideed vaagima. Siitsamast viis kerge sörk alla Aurajõe poole. Sir Okke’si pubi mustavad aknad. Välisuksel Down By The Paadisilla plakat. Lähemalt uurides oli tegu hoopistükkis bändikuulutusega: viis ontlikku kutti ja kitarr mürkrohelise Volkswageni furgooni kõrval. Allamäge minek lisas vunki juurde, kaugemal paistis Toomkiriku sild. Pealuusse jäi pöörlema pisut ebameeldiv mõte DBTP-st. Mitmes linnafestival mul käimas oligi? Kuule Vares ... jaa, sina, Jussi seal allpool ... sul on pool elu seljataga, sa pole enam mingi noor naga ... aga ikkagi kõõlud ja sehkendad samadel hommikustel tänavatel, taas põgenemas tont teab mis karnevalilt. Mis sa arvad, kaua selline värk võib veel kesta? Millal saabub hetk, mil sinagi mõistad, et sellega on lõpp? Võpatasin, kuuldes selja tagant, Puuturu poolt automürinat. Pöörasin ringi: takso, kollane tuli katusel. Nüüd tuli kibekiirelt otsustada. Kas jätkata vantsimist üle jõe üht teatud uksekella vajutama või aru pähe võtta? Haigutus. Rammestus otsustas minu asemel, hakkasin käega vehkima ja troska pidas tänavaservas kinni. Pehme tagaiste süleles väsinud pidulist. Kuulsin, kuidas minu vaikne hääl sõnas: „Jaa ... et ... Läntinenkatu. Ma ütlen, millise kangialuse ees peatuda!”

***

Ärkasin umbes poole üheteistkümne paiku. Keerutasin paar ähmast minutit kühmulisel padjal pead ja suundusin siis kööki. Tegin mõne ebakindla sammu kraanikausi ja külmiku vahel, paar puist keerutust pliidi ees. Otsekui oleksin iseendaga aeglast boolerot tantsinud. Kas oli üldse olemas sellist tantsu nagu aeglane boolero? Tühja sest, mina hakkasin endale valmistama sentimeetrist Jaloviina, hommikukokteili. Pidin selle saama, enne kui hambaid harjama minna.

Olin jooki huulile tõstmas, kui helises telefon. Helistas Ernesto. Vaja vastata! Nõnda muutus minu päevakava paugupealt. Hakkasin end minekule sättima.

Hambaid harjates meenus, mis kombel naisega vastu hommikut trehvasin.

„Tere õhtust, lugupeetud leedi! Mina teen siin küsitlust, ehk räägiksite pisut oma meestekriteeriumidest!”

„Ah minu omadest või? Noh, mees peaks olema sada kaheksakümmend viis senti pikk, hea tantsija ja brünett ... jah, ja usaldusväärne.”

„Neli täpset kriteeriumi. Olgu. Muide, minul pole neist ühtegi. Mida sa jood?”

„Noh ... ma võiksin näiteks võtta kuusteist senti krigisevkuiva veini ...”

Irvitasin peegelpildile. Ja mis muud, kui tööle.

***

Tõstsin taas klaasi huulile. Sedapuhku oli klaasis džinn toonikuga, jook, mida ma tavaliselt ei tellinud. Millegipärast tundus praegu, peenes terrassimiljöös, kuhu pool tundi tagasi olin sattunud, tavalise Jaloviina asemel targem tellida pisut teistsugust jooki. Mõnes mõttes rõhutas peen Suurbritannia taustaga jook minus hetkel valitsevat priid, boheemlaslikku olemust.

Riided olid valitud vastavalt olukorrale. Kaelas kirju-mirju sall, peas keigarlik kaabu. Varustust täiendasid lahmakad mustad päikeseprillid ja India puuvillast särk.

Kostüüm oli suuremalt jaolt pilapoe kraam, aga tühja sellest, käimas oli festival Down By The Paadisild! Sel puhul pidigi originaalselt riietuma. Hilbud olin hankinud suve hakul viieteistkümne euro eest Humalistonkatu UFF-ist. Investeering oli sooritatud just nimelt taolisi olukordi silmas pidades. Eradetektiivis peab olema tibake kameeleoni, sõltuvalt olukorrast peab ta end maskeerima, eriti siis, kui jälgimise objekt on selline, kes võib ta ära tunda.

Silmanurgast hoomatud liikumine muutis mind valvsaks. Kiikasin üle dringiklaasi vasakule. Paarkümmend meetrit eemal seisva laua äärde lonkis Linnankatu poolt lõdval sammul uus nägu. Samuti mütsimees: silmil laia servaga nahkkaabu. Registreerisin hoobilt, et mees oli liiga kõhn, kondise kehaehitusega. Järelikult polnud ta Motorola. Motorola oli tunduvalt turskem sell, kel oli lihast ja polsterdust.

Muutsin pisut asendit, pöörasin end jälgimise all oleva terrassilaua poole. Teravdasin pilku. Nahkse, lontis kaabuserva alt ilmus nähtavale lahja sihverplaat, õhukesed rippvuntsid ja ninarõngas. Jäin mingiks ajaks juurdlema. Liigutasin ajusid. Ilmusid ja kadusid kõiksugused pildid, aga kelluke ei kõlisenud. Pidin tõdema, et polnud toda mütsiloduga kangelast iial kohanud.