*

„Kas saate minema?... Jätke mind rahule!... Kaduge minu silmist!...

Minge kus seda ja teist!”

Raimu rabab kinga voodi alt pihku ja virutab vastu ust.

„Ärge korraga tulge!... Tulge ükshaaval!... Tulge vaid ükshaaval!... Mis te minust tahate?”

Raimu haarab pea kohal asuvast nagist, milleks on põdrasarved, ja kisub selle seina küljest lahti. Keerutab seda veidi aega pea kohal ning paiskab mürtsuga vastu ust. Ometi märkab ta, et mustad mehikesed tungivad ikkagi uksest sisse. Üks paharet kargab lauale ja kukub seal tantsu vihtuma. Teine kontvõõras on lausa nii häbematu, et kipub Raimu püksisäärest sisse ronima.

Õnnetu ohver põrutab jalaga vastu maad.

„Ärge pange minu kannatust proovile!... Mis te minust tahate?... Jätke mind ometi ükskord rahule!... Ma ei taha teiega rassida!”

Paharetid ei karda kisa. See pigem ergutab neid. Üksteise ümbert kinni hoides tantsivad nad sõjatantsu ümber sorakil juustega ohvri, kes kimbutajatest vabanemiseks vehib kätega.

See on lootusetu võitlus, pisikesed mustad mehed ei pane Raimu vastupanu millekski. Kõigele lisaks tuleb neid uksest korterisse üha juurde. Lausa ime, et kööktuba nii palju paharette mahutab!

Kutsumata külalised muutuvad järjest vägivaldsemaks. Üks neist tahab Raimu pöidlast hammastega kinni hakata.

Kurnatuna vajub Raimu kušetile pikali, kuid ka seal vehkleb ta kätega, et ründajatest natukenegi rahu saada.

„Välja! Välja! ... Jätke mind rahule! Kaduge ära! Jätke mind ükskord ometi rahule!” kähistab ta lõõtsutades.

Raimu naabrinaise pea ilmub ukse vahele.

„Ära mölla! Kui sa järele ei jäta, kutsun politsei!”

Raimu otsib eset, millega tülitajat visata. Saab pihku nagi pealt maha libisenud karbi Seduxeni tablettidega ja virutab ukse suunas. Neid tablette tarvitas ta õhtuti närviarsti soovitusel masenduse raviks.

Naise nägu kaob koridori. Paharetid ronivad aga mööda seinu üles. Võib-olla tahavad nad laest alla hüpata?

Raimu vahib enese ümber. Talle tundub, et ta ei saa kontvõõrastega hakkama. Tema pea otsib meeleheitlikult vastust küsimusele: mida teha? Kohe on tal ka vastus võtta: ma pean põgenema! Paharettide poolt vallutatud kodust on vaja võimalikult kaugele tormata! Uus küsimus otsib vastust: kas see õnnestub? Lahendus on käepärast: tuleb tegutseda. Esmalt on vaja kušetilt püsti saada. Ma ei tohi siia enam jääda! Tuleb põgeneda!

Vaevaliselt ajab Raimu enese püsti ja komberdab akna juurde. Kutsumata külalised ei jää temast maha.

„Mis te minust tahate?... Kas pean teid omapead jätma?” toriseb õnnetu mees. Ta viskab pilgu aknast välja, lükkab selle lahti ja ronib aknalauale, kust pikemalt mõtlemata alla hüppab.

Ta maandub lillepeenras, kus jääb vaikselt oiates lamama. Tema ümber kogunevad majaelanikud.

„Mida teha?... Miks Raimu küll majast väljumiseks ust ei kasutanud?... Kas tal hakkas tõesti nii kiire?” kohmab pisike habemik. „Raimu on üsna reipa olekuga. Suurt viga ta ei saanud, vaid kerge põrutus. Mu naine on nüüd kindlasti väga õnnetu, sest tema hoolitseb põhiliselt nende lillede eest. Teised pole sellest tegevusest hoolinud.”

Laia näoga mees süütab sigareti ja arvab: „Kutsu kiirabi! Raimu tuleb haiglasse saata! Kuulsin oma tuppa, kuidas ta kurje vaime toast välja ajas ja asju loopis. Selgemast selge, et tal on joomahullus. Ta on ennegi deliiriumi käes kannatanud. Mul on selle kohta kindlad andmed.”

„Paistab, et erilist arstiabi ta ei vaja. Vahest paneme ta lihtsalt kuuri kinni? Pealegi võib tal töö juures pahandusi tulla, kui joomahulluse pärast talle kiirabi välja kutsuda,” tähendab veidi aega tagasi Raimu ukse vahelt pea sisse pistnud naabrinaine.

Raimu ümber seisvad mehed kiidavad selle ettepaneku mõmisedes heaks ja asuvad nii ruttu, kui saavad, lillepeenras lamavat joobnut püsti sikutama.

„Mitte ei anta rahu! Ka õues ei anta rahu!” pole Raimu asjade käiguga päri. „Laske mind puhata! Mu jalad valutavad.”

„Küll sa saad puhata! Su jalad said põrutada. Sellepärast valutavadki. Hea, et niigi läks!” seletab talle naabrinaine.

„Jätke mind rahule! Mis te minust tahate?” on Raimu nördinud, kui teda kätest rebitakse.

Laia näoga mees ja pisike habemik saavad ta siiski püsti, võtavad endi vahele ning talutavad kuuride suunas.

„Viige minu kuuri! Seal on ruumi!” hüüatab Raimu naabrinaine.

„Jätke järele! Jätke mind ometi rahule!” üritab Raimu majaelanike soovile vastu seista, ent see on lootusetu võitlus. Üsna varsti on ta kuurilobudikus, kus ta lükatakse puupakkude kõrvale külili.

Pisikeselt habemikult saab ta kerge jalahoobi vastu tagumikku.

„Homme hommikul kohtume! Saad enese korralikult välja magada. Maga ennast välja... Ära nukrutse!” toob laia näoga mees kuuldavale, vaadates Raimule uljalt otsa.

„Mul on sinu tarvis isegi vatitekk. Kuigi ööd on juba soojad, läheb sul seda siiski tarvis.” Raimu naabrinaine sikutab nurgas seisvast kartulikotist välja punase vatiteki. „Ma oleksin nagu teadnud, et keegi mu kuuris ööbib. Hea, et ma ei jõudnud seda ära visata.”

Raimu poriseb midagi, ent jääb endisse kohta lamama. Naabrinaine laotab talle teki peale. Nüüd jääb veel üle uks kinni lükata ja jämeda haagiga sulgeda.

„Mis te arvate, kui me laseme Raimu homme hommikul kell kümme välja? Siis peaks ta juba normis poiss olema ega luuluta kindlasti enam,” teeb laia näoga mees ettepaneku.

„Mina olen nõus!” teatab Raimu naabrinaine.

Pisike habemik laiutab käsi.

„Mis minulgi selle vastu võiks olla? Mitte midagi!”

Mõeldud, tehtud! Kokkulepitud ajal kohtuvad majaelanikud jälle ja avavad kuurilobudiku ukse.

Raimu ajab enese puuriida kõrval püsti.

„Kas sa üldse mõistad, kus oled?” mühatab laia näoga mees.

„Mis siin mõista! Hilja kuuris! Ole nagu vaene patune ja külmeta ennast kringliks! Mõtlesin just ukse õlaga lahti lükata!” teatab Raimu.

„Aga kas sa üldse tead, et sa aknast välja kargasid?” uurib Hilja.

Raimu rapsab käega vastu prahiseid pükse.

„Kui kargasin, siis kargasin! Tahtsin kaugust karata, aga tegin valearvestuse ja kargasin hoopis sügavust, mitte kaugust!”

Raimu hindab pilguga oma teise korruse köögiakna ja lillepeenra vahemaad.

„Kolm ja pool meetrit pole kindlasti eriline saavutus, kui tipptegijad on isegi kümnenda korruse aknast välja hüpanud ja tänu soodsatele asjaoludele ellu jäänud.”

„Sul oli pehme maandumine tänu mu naise lillepeenrale. Pead talle vähemalt aitäh ütlema,” seletab lühike habemik.

Raimu noogutab.

„Ära muretse! Seda teen ma kindlasti.”

„Sa olid ju luuludes! Kas sa seda mäletad?” Laia näoga mees põrnitseb Raimule otsa. „Me oleksime võinud su haiglasse saata, aga viga sa eriti ei saanud ja seepärast panime su lihtsalt kuuri maha rahunema.”

„Jätke pläägutamine ja lähme laiali. Meil pole mõtet rohkem mokalaata pidada,” otsustab Raimu ning rapsib ägedalt puukillukesi riietelt maha. „Pole ma nii vilets ühti, et haiglasse peaksin minema.”

Eelmisel õhtul oli pisikese habemiku naine sedavõrd palju toitu teinud, et jätkus ka järgmiseks päevaks. Mehike kibeleb tagasi tuppa, sest tal jäid viinerid, kartulipuder ja hapupiim lauale.

„Kuidas sa ennast ka tunned?” pöördub ta kärsitult Raimu poole.

See kohmab virila naeratusega: „Hästi loomulikult.”

„Sel juhul on ju kõik korras,” arvab Hilja. „Vaata, et sa enam lollust ei tee!”

Raimu lööb käega.

„Ah, mis lollust ma ikka teen!”

Tema kaaslased kaovad pooljoostes oma kodudesse tagasi.

Minuga on tobedad lood, mõtleb Raimu pikkamisi trepist üles astudes. Närvid on täitsa nässus. Pool aastat tagasi tulid paharetid mulle kallale, nüüd jälle. Siis läksin ise haiglasse. Natuke raviti, aga abi oli sellest vähe. Sandisti, et viletsa südame pärast viinaravi ei tehtud. Kahjuks olen praakmees. Väga kahju! Jõudu mul pole, et ennast normi sättida. Tegelikult polegi see võimalik, sest mis on läinud, see on läinud.

Nii on ka tervisega. Raske on hädisena eluga toime tulla, ent tuleb lohinal edasi minna, mis muud. Emale tuleb kiri kirjutada, sest ta on mulle ikkagi elu kinkinud, kuigi ta hiljem minu hülgas.

Toas kirjutab Raimu harilikult töö juures kasutatava märkmiku puhtale lehele kirja.

27. aprill
Kallis ema!

Olen Sinule kindlasti ebaõiglaselt etteheiteid teinud, et Sina mind ei kasvatanud. Mõistan, kui keerulises olukorras Sa olid, sest peale mind olid Rein ja Tiia kärmed sündima. Isa napsitas ja polnud üldse minu kasvatamisest huvitatud. Talle sobis, et ta isa ja ema minu eest hoolitsesid.

Ma olin tõesti kuri Sinu peale, ent nüüd on see aeg möödanik. Luban, et seda teemat üles ei võta, kui kohtume. Oled mulle elu andnud ja väärid minu lugupidamist.

Lindaks ma Sind enam ei kutsu, vaid emaks.

Sina ära ole minu peale pahane, vaid andesta mulle Sinuga häbematu käitumine minu poolt. Olen niigi õnnetu! Kui hunt vahin kuud ja ulun. Elan hundi elu, pealegi üksiku isase hundi elu.

Anna andeks, et pessimistlikult kirjutan. Kõik on kohutavalt mõttetu-mõttetu. Olen pinna jalge alt kaotanud.

Aga Sina ära pane minu jaburdust tähele. Mu enesetunne on lihtsalt vilets, tervis jukerdab. Tervis on nii vilets, et Sa ei oska seda enesele ettegi kujutada. Enese nahas ma olla ei taha.

Jõud on eluvõitlustes kuhugi kadunud. Enese arust pole kõva napsimees, aga enesetunne on kui raugastunud alkohoolikul. Samas mõistan, et halada pole mõtet, sest sellest pole ju mingit abi.

Midagi on väga viltu. Kahju!

Kõike head Sulle!

Kirjuta enese ja isa suvistest plaanidest! Ootan teid enese poole suvitama. Ehk tuleb päikseline suvi?

Tervitan ka Tiiat ja Reinu!
Raimu

Ema saab Raimult kirja, mille ta kibekähku läbi loeb ja sellele samas ka vastuse kirjutab.

31.04.1996
Kallis poeg!

Sa tule meile külla! Kogu aeg muudkui konutad üksi. Meie tahame ka Sind näha. Tiia ja Rein igatsevad Sinu järele.

Tule mulle külla! Kui oma tulekust teatad, kutsun ka Reinu ja Tiia koju! Ehk saab ka isa katlamajast kohale tulla? Pidevalt üksi konutades tulevad muidugi rasked mõtted pähe. Et kasvasid isa vanemate pool, ära ole mulle sellepärast pahane.

Rein oli sündimas, aga isa oli alalõpmata purjus. Viisime Sinu isaga maale ja sinna Sa jäidki, sest hiljem ei raatsinud vanaisa ja vanaema Sinust lahkuda.

Vanaisa ütles: „Vanaema sureb ära, kui Raimu väga kaua kodust eemal asub.” Kord olid linnas kauem, kui oli kokku lepitud ja tulemuseks oli, et vanaisa saatis sellise sõimukirja, et mul tekkis nurisünnitus, mille tagajärjel poisslaps, kes oli Sinust seitse aastat noorem, sündis surnuna.

Katsu mind mõista, minust aru saada. Nagu Sinu viimasest kirjast aru saan, püüad Sa mind mõista. Aitäh Sulle!

Mäletan väga elavalt, kui Sa maale ahastavalt nutma jäid, kui ma sealt koos isaga lahkusin. Vanaema ja vanaisa püüdsid Sind rahustada, ent see ei õnnestunud neil. Meil oli aga isaga kiire, sest laev ei oota hilinejaid. Lohutasin ennast, et me ju kohtume varsti ja Sa oled minu hoolitsevate käte vahel. Olid siis kahe ja poolene. See Sinu tookordne nutt on piinanud mind kogu elu. Sa ju vajasid mind, aga mina jätsin Su maha.

Kõik teised mu lähikondsed arvasid, et Sulle on nii kõige parem. Mina ei jaksanud neile vastu sõdida. Tagantjärele mõistan, et tookord poleks tohtinud ma Sind Hiiumaale jätta. Ma oleksin pidanud ennast kehtestama kui Sinu ema. Kui Sa olid seal juba harjunud elama ja teised olid ka sellega harjunud, oli väga raske olukorda pööret tuua. Pealegi soosis isa seda olukorda kõigiti.

Õnneks käisid Sa koolivaheaegadel meil. Sa olid meile alati oodatud, kuigi ruumi meil nappis. Samas on siiski selge, et meie suhted polnud nii lähedased, nagu on tavaliselt ema ja poja vahel. Vanaisa ja vanaema olid Sulle minust hoopis lähedasemad, sest ajapikku kasvasid Sa nendega kokku. Sa ei tundnud ennast venna ja õega samaväärsena. Ma ei mõista, miks Sa napsitama hakkasid? Vanaisa ja vanaema olid Sul tublid kristlased, sealjuures ka täiskarsklased. Kas Sul tahtejõudu üldse pole, et hundijalaveest loobuda?

Ja miks Sa naist ei võta? Küll naine korra majja lööb! Oled üksi küllalt kaua elanud. Sinuvanused on ammu enamasti abielus ja kasvatavad lapsi. Sügise poole tuleme isaga Sinu poole. Tal on siis puhkus. Vaja oleks tõsiselt rääkida, sest Sa vajad seda.

Kõike head!
Parimate tervitustega,
ema