Mati Soonik
Mats alati on tubli mees

Magustoit

Tõnisandruse pere valmistus sööma. Laual oli supipott ja sealiha ning aganaterohke leib.

Mats ei vaadanud supi ja leiva poolegi, vaid tõstis enese ette poti sealihaga, kust asus oma kaussi liha tõstma.

Mann õpetas teda: „Veta ikka leiba ja suppi kah!”

Mats muheles.

„Oh, ma ole lihagagid rahul. Mes ma, vaine inime, magustoitu taga aja!”

Mann üllatus.

„Nii et teised peavad aenolt suppi ja leiba sööma, kui sina keik liha nahka pistad! Mes ajast supp ja leib so meelest magustoit aa?”

Mats naeris.

„Ma vei ka mett magustoiduks vetta, kui sa sene lauale tood.”

Krapsti oli Mann püsti ja lauale ilmuski meelänik.

Mats tõstis oma kaussi suppi.

„Kena keik, mes hääste lopeb. Mesi kelbab sööma lobeduseks keikse paremini ja supp sobib sööma alguseks töösti kenaste. Külh aa hää, kui korvas aa tark naine. Mool läks keik segamine.”

Rammus piim

Tõnisandruse Mats, Hansu Juhan ja Tagupilli Aadu kohtusid juhuslikult Suuremõisas.

„Mo lehmad annavad nonda rammusad piima, et kui see hapnema panna, aa pea pool senest koor. Nonda palju veid saa, et mo perest jäeb iga nädal pütt veid üle, mes saab ee müia. Küll aa hüva veiga putru süia,” polnud Juhan oma lehmade kiitmisega kitsi.

Aadu ei tahtnud naabrist maha jääda.

„Äi mo lehmad jäe so lehmadest maaha mette. Mo lehmad annavad samma rasvast piima kut sool. Koor aa nonda hää, et määri seda leivale ja äi pole taris omale veid tehjagid. Pudru solab piimaga lausa suus ää.”

Mats muheles.

„Rammusad piima joovad meite pool naine ja Mart. Kui mool istub laua taga naine ja ma taale otsa vaada, mekibmoole pudru hääste. Äi moole pole rammusad piima vaja mette!”

Raha lõhn

„Kuule, Mats, hoia täku jalast kiinni! Mette kudagid äi lase ta ennast raodada!” hüüdis sepp sepapaja ees murul külitavale Tõnisandruse Matsile.

Mats ajas enese püsti.

„Sene pisise asjaga saame hakkama.”

Sõbralikult patsutas ta täku turjale.

„Äga me soole meskid santust tee, armas Mikuke. Seda tuleb tehja.”

Juba oli Miku jalg Matsi peos.

„Tee nüüd, mes soo kohus aa, sest meie oleme seneks valmis,” pöördus Mats sepa poole.

Nüüd ei üritanudki suksu enam rabelda – ta oli leppinud oma saatusega. Mats sai aga töö lõppedes kümme kopikat.

„Kui sa poleks mind aidan mette, oleks Mikk täna raodamata jäen,” tõdes sepp.

Mats muheles.

„Ma haistasi soo raha haisu ja sennepärast ma siia tuligid.”

Vangis

Mats oli pojaga koos saunas.

„Moole aitab küll,” tähendas Mart, kui oli kapaga vett enese peale läigatanud. „Ole pohas kut lumi. Ma lehe emaga metsa marjule.”

„Neneh! Kena keik! Ma veta veel natune leili,” otsustas Mats.

Kui ka tema oli valmis saunast lahkuma, ei läinud uks lükates lahti.

See aa poisi töö, oli Matsil olukorrast selge pilt.

Ta mõtles, et pääseb akna kaudu välja, aga üsna ruttu oli selge – aknast välja ta ei mahu.

Mool äi jäe muud üle tehja, kui omad ee oodata, leidista ja istus akna alla pingile. Äi mool pole kiiret kuskile ja ukse jäta ma terveks.

Ligi kolm tundi mõtles Mats vangis oma elu üle järele, enne kui ta tänu Mannile saunast välja pääses. Selgus, et uks oli pööraga kinni pandud. Kaigas takistas samuti ukse avamist.

„Soo lollustel pole otsa ega äärt,” väljendas Mats oma pahameelt Mardile, kui nad söömalauas kohtusid.

„Ma äi tuln sene pääle mette, et sa aknast välja äi mahu. Ma ole seda teed oue menekuks kasutan.”

Mats vangutas pead.

„Soo silmaseletus aa peris hukas, kui mind samma suureks kut ennast pead.”

Täielised tolgused

Tõnisandruse Mats, Tagupilli Aadu ja Hansu Juhan tõid Tallinnast puutööpinke Suuremõisa. Nad ladusid need hommikul vankrile ja hakkasid tasapisi Haapsalu poole liikuma. Kõige ees sõitis Tõnisandruse Mats, kellele järgnes Hansu Juhan, viimane oli Tagupilli Aadu.

Keila kiriku tagant tormas kaks meest Tagupilli Aadu hobuse juurde, kelle päitsetest nad kinni rabasid.

„Kogu raha! Kähko!” nõudsid nad.

„Äi mool pole meskid raha,” ühmas Aadu ja vilistas läbilõikavalt.

Mats ja Juhan pidasid oma suksud kinni ning vaatasid tagasi.

„Sa vahi moo hobu järele!” hüüdis Mats Juhanile ja tor-mas Aadule appi.

Mats rabas röövlitel kraest kinni, lõi nad pead pidi kokku ja lennutas üle kivimüüri. Sinna lamama nad ka jäid, kui voor edasi Haapsalu poole liikuma hakkas.

Mõisahärra andis sõnagi lausumata Matsile kümme rubla, kui vahejuhtumist Keila kiriku juures kuulis. Kolmele voorist tulnule kaeti mõisa köögis rikkalik söömalaud.

„Nee ollid ikka tolgused küll. Meitel aa raam vangerdel – mes raha saab meitel olla!” seletas Juhan, kui oli korraks söömise katkestanud.

Mats noogutas.

„Naa ollid täielised tolgused, aenolt täielised tolgused saavad nonda rummalad olla!”

Vähene söök

Tõnisandruse Mats kündis põllul. Mart tõi talle lõunaks leivakakukese ja kausitäie piima.

Mats vaatas sööki morni näoga.

„Vii söök koju tagasi – äi mool pole aiga toitu ruukida!”

„Veta ikka natune – sa künnad juba humigust saadik!”

„Ää sega mind! Ma künna edasi,” tähendas Mats ja jätkas kündi.

Mart vaatas natuke aega isa tööd pealt, seejärel läks koos kaasatoodud toiduga koju tagasi.

„Äi isal pole aiga süia mette,” tähendas ta emale, kui kaku ja piimakausi köögis lauale pani.

Mann hakkas naerma.

„Isa pidas seda väheseks, mes taale viisid. Nii vähest toitu äi hakka ta sööma mette. Tuleb rohkem saata – pole meskid tehja.”

Nüüd viis Mart põllule kolm leivakakku ja länniku piimaga.

Mats muheles ja katkestas töö, kui uue toiduportsu oli pilguga ära hinnanud.

„Ma söö natune ja härg saab kah puhata.”

Mehine pirakas

Tagupilli Aadu oli oina laadal maha müünud ja selle asemel enesele eest laetava püssi ostnud. Ta tuli seda Tõnisandruse Matsile näitama.

Mats võttis püssi enda kätte ja uuris seda igapidi.

„See aa hää suur püss. Küllap teeb mehise piraka.”

„Sa laadi ta eige ää! Mool pole püssi enne oln – vaja soolt seda kunssi õppida!” torkis Aadu Matsi tagant.

„Neneh, teeme päälegid sene timbu ee!”

Mats täitiski naabrimehe soovi, kes aga otsustas: „Mes sa koonerdad – üsna vähäne aa rohu hulk püssi sees! Senest äi saa midagid! Pane toru kenaste täis!”

Mats lõi käega.

„No hää külh! Ma tee, naagu sa tahad! Ma pane pool toru püssirohtu täis!”

Nii ta ka tegi, ent Aadu paristas kärsitult: „Pane aga roppi kah kenaste toruse, siis aa eieti laaditud!”

Mats muheles habemesse.

„Neneh!”

Ta peksis haamriga tropid püssirohule ette.

„Lähme aga nüüd mere ääre! Sii äi maksa mette pauku tehja! Äi taha pahandust mette!”

„See aa tosi, et pauk aa vaja ää tehja, kui püss aa seneks laaditud,” seletas Aadu peaga mitmel korral noogutades.

Mehed lontsisidki mere äärde, Aadu tähtsalt püssiga ees, Mats taga. Seal päästiski Aadu Matsi juhendamisel püssist paugu lahti.

Käis ilmatu suur kõmakas. Aadu kukkus pikali, püssipära jäi küll pihku, kuid toru oli minema lennanud.

„Kas kuulsid? See olli nonda suur pirakas, et ju ta käis üle maailma,” tõdes Aadu kõrvatagust sügades.

„Neneh,” oli Mats kaaslasega nõus. „Oina eest said nonda suure piraka, et kostis üle maailma.”

„Sa panid mo püssi liiga suure laengu,” otsustas Aadu.

„Sa äi leppin vähemaga mette!” kaitses Mats ennast.

„Olli hitu!” oli Aadu enese peale pahane. „Ma äi tuln sene peele, et toro katki leheb.”

„Tarkus tuleb tasapisi,” lohutas Mats naabrimeest, ise mõtles: see aa kena, et Aadul änam püssi pole. Sene riistaga veib ta keigile viga tehja – laseb meid keiki maha!

Paastuaeg

Talumehed olid nädalaks heinamaale heina tegema läinud, nende hulgas ka Tõnisandruse Mats ja Hansu Juhan.

„Ma söö oma toidu täna ää, teised päävad äi söö ma mette,” seletas Mats naabrimehele.

„Kas tööd kah teed?”

„Tee ikka!”

„Ma äi usu seda mette, et seda suudad?”

„Suuda!”

Mehed otsustasid kihla vedada. Kaotaja pidi võitjale kaks toopi mõdu kõrtsis välja tegema.

Mats asus oma toidukotti ja hapupiimalähkrit tühjendama. Nende sisu oli varsti ta kõhus.

Tõesti ei söönud ta järgnevatel päevadel heinamaal, ent tööd vihtus teha nagu tavaliselt.

Juhan oli sellest väga üllatunud. Oma lubaduse ta loomulikult täitis.

„Kuule, Mats, meks sa nonda pikka aiga nälgida tahtsid?” uuris ta, ka ise mõdu juues.

„Tead, Juhan, mool napib päärgu rugist. Enne heinamaale tulekut parkisi kohu kõvaste täis, sai isegid senepärast Manni käest riielda. Nenda tuligid mette, et tee nädalase paastuaja ja äi söö mette. Eks koht taha kah vahest puhata – ole taale vahel niigid liiga tein,” seletas Mats ja rüüpas mõnuga mõdu.