Oli juunikuu teine nädal ja kuigi päike polnud idataevas veel eriti kõrgele tõusnud, lõõskas õhk juba suvisest kuumusest. Ira püüdis ees mineva konstaabliga sammu pidada, kuid see osutus üsna tülikaks, sest kohalik mees oli lodumetsaaluses võsas sumpamiseks paremini ette valmistunud. Nende vahele tekkinud distantsist oli isegi kasu, sest nõnda ei löönud mehe haardest lahti pääsenud oksad näkku ning Ira võis oma jalgeesist maad kontrollida. Mets, eriti veel võsastunud mets, polnud see paik, kus naisuurijale meeldinuks viibida, aga amet ei küsinud kohast ja nii tuli Ira Teveril vaprust üles näidata ning kõndida Laguna valla konstaabli Ivar Peetri poolt ette astutud jälgedes.

Edasi liikudes võsa küll hõrenes, aga see ei vähendanud Ira umbusku sammaldunud pinnasest väljaulatuvate männijuurte ja mahalangenud okste vastu. Linnas kasvanud inimesena nägi tema metsistunud looduses vaid vaenulikkust ja igas oksaraos või juurejupis väänlevat ussi. Ira meelset kubises mets isasugu võigastest satikatest ja vängetest lõhnadest, mis meenutasid talle pigem vanaema rohukappi kui värskendavat metsaõhku.

„… siin võiks vähemalt laudtee olla,” pomises ta, arvates, et eespool liikuv konstaabel ta sõnu ei kuulnud, kuid ta eksis, sest sel mehel oli väga hea kuulmine.

„Kur…rat! Ega me looduskaitsealal ela. See siin on ikka päris raba, mitte mingi rahvuspark,” kõneles ta seisma jäädes ja Irat järele oodates. „Kas lõhna tunned? See siin on ehtne sookail – puhta looduse hingus. Jumalik kaif. Iga päev hingaks, aga… aga kus sa sellega! Meie alevis lõhnab see suvi ainult asfaldi järele… peesse need Euroopa rahad. Miks peavad igal pool asfaltteed olema. See on juba peaaegu nagu kolhoosi ajal, kui iga lüpsilauda ette valati asfaldist platse, aga lehmad pasandasid ikka kõik kohad täis.”

Ira Teveri lõhnataju oli teistsugune, peaaegu sama terav kui konstaabli kuulminegi. Tema tundis eksimatult ära lõhna, mil polnud sookailude ja laukaveega mingit pistmist.

„Lõhna ma tõesti juba tunnen,” ühmas naisuurija konstaabli monoloogile vastuseks ja lisas oma versiooni: „Mis sel asfaldilõhnal siis viga on. Samasugune puhas loodus, linnaloodus, ja pead ei pane valutama. Vähemalt tunned, et astud, aga siin sambla sees ainult vajud. Kui palju maad veel minna on?”

„Linnaloodus!” hüüatas Ivar Peetri üllatunult. „Ma ei teadnudki, et linnas on loodus. Sündmuskoht paistab. Su kamraadid juba toimetavad seal.”

Ira sundis pilku maast lahti laskma ja nägi siis ka ise rabamändide vahel toimetavaid kolleege. Üllar Laks kõndis, fotoaparaat käes, ümber kärbestest sumiseva laiba ja Anti Saam seadis numbritega lipikud kohtadele.

„Ära nii kaugele pane,” kamandas Üllar, „see pole õige nurk. Vasakule! Veel rohkem vasakule… okei, väga hää!”

„Sa vaata, kes tuli!” rõõmustas Saam Irat nähes ja loobus fotograafi abistamisest, lausudes: „Pane ise oma kuradi numeratsioon paika. See pole minu töö. Mina olen uurija, mitte sinu assistent.”

Ira muigas. Need nääklemised olid talle tuttavad. Ta teadis, et tiimitöö vajaski mängulisi momente, eriti veel siis, kui töötati läppunud laibalõhna sisse hingates.

„Mis meil siis siin on?” küsis ta naisuurija malbel kombel ja tõmbas konstaabli pakutud maski nina ette.

Seda momenti oli Saam oodanudki. „Laip, nagu sa näed,” lausus ta oma maski lõua alla nihutades. „Haiseb nagu vanakurat. Ilm pole seda surma soosinud. Kõige rohkem kolm päeva, aga ehk isegi vähem. Öine äike ja kolmkümmend plusskraadi päeval on oma töö teinud.”

„Aga mina näen kahte laipa,” märkis Ira ja pidi salvrätiga silmanurki tupsutama, sest vänge soogaasi hais ei pannud mitte ainult kurgu, vaid ka silmad kipitama.

„Seda küll,” nõustus Saam, „aga see siin on inimene, mees neljakümnendates, kohalik talupidaja Mati Leesmets. Siinne konstaabel tundis ta ära. Tundub, et teda on tulistatud seljatagant. Ilmselt on tegu kartetšlaenguga, oletatavasti vanast kuueteistkaliibrilisest jahipüssist, aga eks seda pea ballistikud tõestama. Pelgalt minu oletus. Üllar oli meil täna ka parameediku kohustes ja tema väitel on üks kartetšikuul tabanud kopsu, teine õlga, aga kolmas vaenlane on lennanud otse läbi kaela ning purustanud unearteri. Surma põhjuseks siis verekaotus.”

„Aga see teine, kuidas temaga on?” päris Ira eemal sumisevas kärbsepilves lamavat keha silmas pidades.

„Ah temaga?” kordas Anti Saam küsivalt. „Tema sai vintpüssikuuliga pihta. Täppislask otse abaluude vahele ja südamest läbi. Silmapilkne surm, aga…”

„Aga relvad. Kas need on leitud?” katkestas naisuurija oma kolleegi küsimusega, mis talle hetkel olulisem tundus.

„Ei. Ja see ongi kummaline, et ühtegi relva pole sündmuspaigalt ega selle lähedusest leitud. Ja ei ainsatki jälge inimeselt. Tundub, nagu polekski see mees enda, vaid põdra jalgadel metsas ringi tatsanud. Ja veel sellisel ajal, mil igasugune jaht on keelatud…” püüdis Saam edasi kõnelda, kuid kohalik konstaabel, kes kutsumata nende vestlusse sekkus, pani kogu loo paari lausega paika.

„Nädal enne jaanipäeva on seda tüüpi jaht päris tavaline. See ju vanast ajast peale salaküttide aeg, aga toona ei küttinud talumehed paarikuust põdravasikat, vaid ikka vana jaanisokku ennast,” lausus ta ja viitas eemal lamava laiba poole. „Seal see meie meeste rahvusroog, šašlõkk, nüüd vedeleb.”

„Kes laiba leidis?” tundis Ira Tever huvi, ise oma nutitelefoni näppides.

„Keegi ei leidnud,” vastas kohalik konstaabel.

Ira tõstis imestunult pilgu tema küsimusele vastanud mehe peale. Laguna valla konstaabli mornivõitu näost oli võimatu midagi välja lugeda, kuid ta kehakeel väljendas nii mõndagi tema olemusest. Irale polnud kunagi meeldinud lokkispäised, lühikesed ja ümarad mehed, kes ülalt alla vaadates oma varbaidki ei näinud, kuid selles paksukeses oli midagi meeldivat, sest tema ei olnud libekeelne jutupaunik. Ta ei väänutanud rääkides oma keha ega vahtinud ebalevalt ja sihitult ringi, vaid ütles, mida teadis ja vaatas rääkides teisele inimesele julgelt silma.

„Kuidas nii? Meid ju kutsuti kohale. Keegi pidi siis need laibad ju ikkagi leidma,” selgitas Ira oma imestamise põhjust.

„No nii ja naa,” vastas konstaabel, vaadates otsa kord Irale ja siis jälle Saami Antile. „Lugu oli nii, et selle mehe, Mati Leesmetsa tütar oli naabrinaisele rääkinud, et isa pole paar ööd koju tulnud. Tüdruk ise muidugi nii väga ei muretsenud. Mul on ka kolmeteistaastane tütar ja need asjad, mille pärast selles vanuses muretsetakse, ei mahu minu mõõtkavas ühegi registri alla, aga see selleks. Naabrinaine muidugi hakkas muretsema ja helistas mulle valda. Tulin siis asja uurima ja kui rabaservas kasvava lepistiku ääres raipelõhna tundsin, muutusin ka mina murelikuks. Lootsin, et tegu on katku surnud metsseaga ning tõstsin kohaliku sektsiooni jahimehed jalule. Kuus meest kammis lõhna kannul raba läbi ja nii me ta siis leidsimegi või õigemini öeldes, lõhn leidis.”

„Väga hea… no see… on hea, et just jahimehed ta leidsid. Pane mulle nimed kirja. Tahan kõigiga rääkida, aga ennekõike muidugi naabrinaise ja selle mehe tütrega,” lausus Ira ja toksis talle olulisena tundunud info oma telefoni mällu, et see siis hiljem tahvelarvutisse kanda.

„Kas… kas proua uurija siis laipasid ei vaatagi?” küsis konstaabel siiralt imestades.

Saami Anti muigas ja vaatas vilksamisi Üllari poole, kes ikka veel laipa pildistas.

„Nähtud juba,” vastas Ira lühidalt ja kirtsutas kipitavat nina, teades, et maski all jääb see meestele märkamatuks.

„Tänapäeval töötavad prouad uurijad arvutis,” selgitas Saam ja lisas pooli hääli, nii et vaid Laguna konstaabel seda kuulma pidi, et arvutis lõhnas laip paremini ning uurimustöö tulemused olid teaduslikumad.

„Ma kuulsin!” hüüdis Ira maha jäänud meeste poole ja kiirustas tuldud teed tagasi. Enne lepistiku algust jõudis Ivar Peetri talle järele ja vabandas, et polnud naisuurijat saatmaks piisavalt kiiresti toiminud.

„Mul on rästikute ja puukidega eriarvamusi ning ma tõesti töötan parema meelega laua taga arvutis, kui satikatega samblasüles,” pidas Ira vajalikuks selgitada oma kiirustamise põhjust, kuid kohalik konstaabel osutus ka selles osas väga mõistvaks meheks.

„Loogiline see ju on, sest uurija töö ongi kogutud materjali läbitöötamine ning järelduste tegemine,” lausus ta. „Ja ma olen kuulnud, et te olete selles töös väga osav. Naabervalla mees kõneles ja ka Kahula konstaabel kiitis. Hea ikka, et maakonnas mõni ka meie tehtud tööst oskab tera leida.”

Ira ei osanud sellise kiitmise peale midagi kosta. Muidugi oli ta meelitatud, aga tol hetkel tiksus ta peas vaid mõte sellest, kuidas võimalikult ruttu metsast välja jõuda.

Taluhoov, kus kohaliku konstaabli juhitud erivärvides auto lõpuks pidama jäi, oli täiesti tavaline, kui mitte arvestada koha nime.

„Murumansk. Selline nimi talul,” tutvustas Ivar Peetri oma haldusala ja lisas: „Tüdruk peaks kodus olema. Ma hommikul rääkisin temaga ja ta lubas, et ei lähe kuhugi.”

„Kuidas ta oli?” päris Ira ja silmitses ümbrust.

„Mis mõttes?” küsis Ivar Peetri, avas pakiruumi luugi, istus selle servale ja asus kummikuid kingade vastu vahetama.

„No mis mulje sulle tüdrukust jäi? Oli ta närvis, kurb, hirmunud või mida?” selgitas uurija oma küsimuse mõtet.

„Ei noh, mis. Tavaline oli,” vastas Ivar, tõusis, seadis püksiviike, kohendas oma rinnasilti ja rääkis, mida arvas. „Kui minult küsida, siis oli ta suht ükskõikse olemisega nagu enamus tänapäeva teismelistest. Kinos filmi vaadates nutavad, aga kodus on kogu aeg hambad risti ja nägu viltu. Iga selline. Vist, ma arvan. Eks näe, mis edasi saab. Ehk on kümne aasta pärast jälle normaalsed inimesed, aga seni peab psühholoogi abi kasutama, kui tahad neist aru saada. Ma olen kindel, et ta peabki teid kellekski selliseks…”

„Lõpetaks selle teietamise ära. Ka mina olen inimene ja meil tuleb siin veel kaua koos töötada,” lausus Ira Tever konstaabli juttu katkestades.

„Okei! Aga nii imelik on kena ja tarka noorikut esimesel kohtamisel kohe sinatada,” vastas mees ja Irale tundus, et ta isegi punastas pisut.

„Pole hullu! Jutuhoos ja asjast rääkides läheb mööda,” jätkas Ira oma teemal. „Parem ütle mulle, kas ta kohe üldse kuidagi ei reageerinud, kui kuulis isa surmast. Sina ju viisid talle selle sõnumi, või jõudis keegi ette?”

„Nii ja naa. Naabrinaine võis ju öelda. Kuigi,” kõneles Ivar ja jäi siis vait, mõtles pisut ja lisas. „Mulle tundub siiski, et ta oli nutnud.”

„Millest sa seda järeldad?” tahtis Ira teada ning lisas muigega pooleks omapoolse versiooni: „Kas meik oli laiali läinud?”

„Ei. Otse vastupidi. Kolmeteistaastase kohta oli see liiga värske, paksult peale määritud. Tean oma kogemusest, et plikad teevad selle möksi abil igasugu trikke. Ta võis nutnud olla ja varjas seda meigiga. Jah! Ta oli kindlasti nutnud, kuigi minuga vesteldes teeskles külma. Ju siis oli naabrinaine see patune, kes lapse nutma pani,” arutles kohalik konstaabel ja viipas siis elumaja suunas. „Aga lähme sisse. Eks sa ise küsid ja saad aimu. Sina ehk mõistad nendega paremini suhelda. Kuulsin, et oled otsapidi ka psühholoogias sees. Eevali Leesmets. Sündinud juulis 2003, õpib kohaliku gümnaasiumi põhikooli seitsmendas klassis. Elab koos isaga. Ema töötab Soomes. Teisi lapsi ja ka vanurid peres pole,” jõudis Ivar Peetri enne maja läveni jõudmist Irale veel infot jagada.

Kui Eevali ukse avas, ei pidanud ükski uurija oletus paika, sest piiga, kes ta ees seisis, eiras kõiki ta ettekujutusi. Tüdruk lävel oli kleenuke ja kahvatu nagu anoreksik. Ta tuhkblondid juuksed olid triibuti lillad ning meik silmade ümber nii paks, et Iral juba üksnes selle nägemisest lapsest kahju hakkas.

„Tere, Eevali!” lausus ta välja peetud pieteeditundega. „Mina olen Ira Tever, politseitöötaja, kes hakkab su isa surmaasjaolusid uurima. Avaldan sulle kaastunnet…”

„Te olete siis uurija,” märkis piiga, laskmata Iral lauset lõpetada. „Päriselt ka või? Ma arvasin, et need on enamasti mehed, sest… sest Peetri juba uuris.”

„Jah, ta vestles sinuga, aga sellest ei piisa. Uurimine on pisut põhjalikum tegevus ja see polegi nii lihtne,” lausus Ira ning lasi pilgul ruumis ringi rännata. „Kas ma võin sulle mõned küsimused esitada?”

„Ikka. Kuigi ema ütles, et ilma temata ei tohi ma kellegagi rääkida,” vastas tüdruk.

„Õigus. Aga kus su ema praegu on?” päris Ira, sest ei märganud elamises ühtki märki sellest, et majas oleks ka perenaine või üldse mingi naine elanud.

„No ta tuleb varsti. Ma helistasin talle kohe, kui naabritädi ütles, aga ema peab veel kaks nädalat tööl olema, siis ta saab tulla. Ta ei tule enne, muidu saab sule sappa. Ma võin ka ilma temata rääkida, kui teie küsite.”

„Okei!” lausus Ira kergelt. „Su isa oli jahimees. Kas sa tead, kus ta oma püsse hoidis?”

Tüdruk mässas oma sõrmedega ega vaadanud uurijale otsa. Ira ei tahtnud äsja isa kaotanud last veel rohkem pingesse seada ning püüdis anda vestlusele kergust.

„Tavaliselt hoiavad jahimehed oma relvi kapis või seifis. Kas sinu isal on ka midagi sellist? “

Tüdruk noogutas ja Irale tundus, et kohe-kohe puhkeb ta nutma.

„Tädi ütles, et ma ei saa siin enam üksi edasi elada… et mind pannake lastekodusse,” pahvatas piiga äkki ja see ütlemine tuli juba koos pisaratega.

Ira kohkus samuti, aga hoopis muul põhjusel. Talle meenus üks teine umbes sama vana tüdruk, kes sellest hirmust lähtudes end lambalaudas üles poos.

„Sul on ju ema,” püüdis ta last lohutada, kuid tüdrukut see ei aidanud. Tema nuttis juba nõnda, et isegi meigist polnud enam abi.

„Mis kuradi kapitalistlik kord seal üle lahe siis valitseb, et isegi abikaasa surma korral töölt vabaks ei lasta,” sekkus Ivar, kes seni oli vaikides toalävel vahti pidanud.

„Okei!” lausus Ira, aga see oli vaid tühi sõna, sest mõrva uurijana polnud tal volitust aidata last, kes selle õnnetu loo tagajärjel oli rohkem hädas kui keegi teine.

„Kas sa tahaksid koos minuga jaoskonda tulla? Leiaksime sulle koos lastekaitsetöötajaga peavarju seniks, kuni su ema Soomest tagasi tuleb,” pakkus Ira, kuigi polnud oma sellealases kompetentsis päris kindel.

„Ei-ei! Ma ei saa!” vastas tüdruk kiiresti ja hõõrus silmi. „Ma ei saa. Mul on tibupojad hoolitseda ja ma lähen ööseks naabrite juurde. Tädi lubas… aga püssid on isal seifis. Võti on tema käes ja muud ei tea ma midagi. Mina ei laseks kedagi maha,” rääkis ta kiiresti ja haaras siis peegli järele.

„Sa armastad loomi,” märkis Ira ja otsis oma õlakotist välja paki niisutatud salvrätte.

„Võta ja tee end korda, muidu hirmutad oma tibud ära,” ütles ta ja ulatas paki tüdrukule, lisades: „Nendega saad ruttu oma silmaümbrused puhtaks. Ja seda meiki polegi vaja, sest sul on täielik õigus nutta. Usu mind, keegi ei hakka siin su väljanägemist kommenteerima.”

Eevali võttis salvrätid vastu ja surus paki endale vastu nina. Ta silmaiirised olid täis nii tumedat hirmu, et sinisele vikerkestale nende põhjatuna näivate avauste ümber polnudki ruumi.

„Puhka nüüd. Räägime hiljem. Mine oma tibude juurde ja räägi nendega. Me tuleme homme ja vaatame su isa asjad üle. Sobib?” kõneles Ira ning püüdis seda teha võimalikult malbel häälel ja sõnu rõhutamata.

Eevali noogutas ja nuuskis ninaga salvrätte, mis talle ilmselt väga meele järele olid, sest lõhnasid nagu lilled.