MOIRAD

1

Tihe uduvihm taevast nagu eesriide äkiline võbelus. Merelindude hääleharjutused katkesid, ookean jäi tummaks. Üle vee tuhmusid halliks majaakende tuled.

Kaks inimest tulid mööda randa. Temake oli linalakk; joonistus teravalt välja rohelistes bikiinides, ehkki oli maikuu Maine’i osariigis ja külm. Tema oli kõrget kasvu ja reljeefne; ta sees veikles valgus, mis püüdis ja peatas pilku. Nende nimed olid Lotto ja Mathilde.

Veidi aega vaatlesid nad luitelompi tulvil ogalisi olendeid, kes pagesid, paisates üles liivakeermeid. Siis võttis tema käte vahele temakese näo, et suudelda kalbeid huuli. Ta oleks võinud praegu õnnest surra. Tema nägemuses tõusis meri neid endasse imema, limpsas neil keelega liha luudelt, rullis nende konte sügaviku koralsetel purihammastel. Juhul kui mu kõrval on temake, mõtles ta, kanduksin ma sellega lauldes kaasa.

Nojah, ta oli ka noor, kõigest kakskümmend kaks, ning tolsamal hommikul olid nad salaja abiellunud. Liialdused võis asjaolusid arvestades andeks anda.

Seljal ujumispükste värvli all söövitasid ta ihu temakese sõrmed. Teda tõugati edasi piki rand-seahernevartega kaetud düüni, talutati teisale, kus liivavall tõkestas tuule ja neil oli soojem. Temakese kananahk oli tõmbunud kuukarva sinakaks, külmetavad nibud pöördusid bikiinitopi sees sissepoole. Nüüd olid nad põlvili, kuigi kare liiv tegi haiget. Aga see polnud tähtis. Nad olid taandatud suudeks ja käteks. Ta haaras temakese jalad ümber oma puusade ja surus pikali, kuumav kihk otsekui tekk, kuni temake ei judisenud enam; ta muutis oma turja düüniks. Temakese punetavad põlved olid tõstetud taeva suunas.

Ta igatses midagi sõnatut ja võimsat – mida? Kanda temakest üll. Ta kujutles, kuidas elab eatuna temakese soojuses. Inimesed ta elus olid langenud ära ükshaaval nagu doominokivid; tema liigutused vangistasid temakest järjest rohkem, välistades hülgamise. Ta kujutles elukestvat koinimist rannal, kuni nemadki saavad üheks muldvanadest paaridest, kes harrastavad hommikuti kiirkõndi, ihu kui pähkli lakeeritud viljaliha. Veel vanast peast valsitab ta temakese luidete keskele, kus teeb oma tahtmist abikaasa seksikate habraste linnuluude, plastpuusade ja bioonilise põlvega. Taevas terendaksid vetelpäästedroonid, vilgutaksid tulesid, kõmistaksid kõuehäälel Liiderdajad! Liiderdajad!, et kihutada nad patustena lagedale. Ja nii terve igaviku. Ta sulges silmad ja soovis. Temakese ripsmed ta põse vastas, reied ta piha ümber, nende hirmuäratava julgustüki esimene pühitsus. Abielu tähendabki ju igavikku.

[Ta oli kavandanud viisakat voodit, tseremoniaalsuse aimust: oli näpanud toakaaslase Samueli rannamaja, kuna oli veetnud seal enamiku suvesid alates viieteistkümnendast eluaastast ja teadis võtme peituvat aias karettkilpkonna kilbi all. Majas šotiruudulised mustrid ja lillelised Liberty mööblikatted ning paksu tolmuga Fiestaware’i serviisid; rünkliku ranna kohal plinkis öösiti külalistetuppa tuletorni kolmikrütm. Hoopis nõnda oli Lotto kujutlenud esimest korda hunnitu tüdrukuga, kelle oli nõidunud enesele naiseks. Kuid Mathilde oli propageerinud vabaõhuvahekorda, ja õigusega. Mathildel on alati õigus. Selle avastab ta juba üsna varsti.]

Liig ruttu möödus kõik. Kui temake karjatas, sööstsid kajakad düüni varjust madalatesse pilvedesse nagu haavlilaeng. Hiljem näitab temake talle marrastust kaheksanda selgroolüli juures, mille tekitas rannakarp, kui ta kaevus ühtesoodu oma mõrsjasse. Nad olid surutud nii lähestikku, et kui nad naersid, kerkis tema naer temakese kõhukoopast, aga temakese naer ta kurgust. Ta suudles temakese põsesarnu, rangluud, randme juurjate siniste soontega valendikku. Kohutav nälg, mida ta oli lootnud rahuldada, polnudki rahuldatud. Lõpp ilmnes alguses.

„Minu naine,” ütles ta. „Minu.” Üll kandmise asemel võiks ta ehk temakese täienisti alla neelata.

„Ahah,” ütles temake. „Just. Olen ma ju vallasvara. Mu kuninglik suguvõsa vahetas mind kolme muula ja võinapakese vastu.”

„Ma armastan su võinapakest,” ütles tema. „Nüüd on see minu võinapake. Nii soolane. Nii magus.”

„Aitab,” ütles temake. Kadunud oli naeratus, nii uje ja lakkamatu, et ehmatav oli näha lähiplaani selleta. „Mitte keegi ei kuulu kellelegi. Meie saavutame midagi suuremat. Uut.”

Mõtlikul pilgul haukas ta hellalt temakese ninaotsa. Armastanud need kaks nädalat kõigest jõust, oli ta pidanud temakest ses armastuses klaastaldrikuna lüümjaks. Oli näinud, kuidas headus ulatub südamikuni välja. Kuid klaas on õrn, vaja on olla ettevaatlik. „Sul on õigus,” ütles ta, ja mõtles ise vastupidist; ta mõtles, kui sügavalt kuuluvad nad kokku. Kui kindlalt.

Nende kahe ihu, jahtuma hakanud higist libedat, lahutas tibatilluke tühe, kuhu mahtus vaevalt õhk. Ometigi oli kolmas isik, nende abielu, sedakaudu sisse lipsanud.

2

Nad ronisid üle kaljude maja poole, mille olid jätnud ehas ergama.

Abielu – üksikosadest koosnev ühtsus. Lotto valjuhäälne ja valgusküllane, Mathilde vagane ja valvas. Hõlpus oli uskuda, et Lotto on valitsev pool, see, kes dikteerib tooni. On tõsi, et terve ta senine elu moodustas pideva arengu Mathilde suunas. Kui elatu poleks valmistanud teda ette Mathilde saabumise hetkeks, poleks neid kunagi olnudki.

Uduvihm tihenes piiskadeks. Nad kiirustasid üle viimase rannariba.

[Seisakem nad sellistena vaimusilmas: noored ja kõhnad, tõttamas läbi pimeduse sooja, jalad lausa lendamas külmal liival ja kividel. Me naaseme nende juurde. Aga praegu on tema see, kellelt me ei suuda pöörata pilku. Tema on see, kes särab.]

Lotto armastas oma lugu. Ta oli sündinud, räägib ta tulevikus alati, keset orkaani tuulevaikset silma.

[Oivaline ajastamisoskus, kohe esimesest viivust.]

Tookord oli tema ema veel ilus ja tema isa elavate kirjas. Suvi, hilised kuuekümnendad. Hamlin, Florida. Härrastemaja nii uus, et mööblil on alles lipikud küljes. Aknaluuke, mida ei olnud kinni kruvitud, kolistas tormi esimene metsik passaaž koledasti.

Edasi põgus päike. Mõruapelsinipuud tilkusid vihma. Selle pausi vältel möirgas villimistehas viie aakri kauguselt üle perekonna võsamaa. Koridoris vajutasid kaks majateenijat, kokk, maastikuarhitekt ja tehase töödejuhataja kõrva puituksele. Toas oli Antoinette valgetel linadel ujuvil ning hiiglasekasvu Gawain hoidis naise palavikulist pead. Lotto tädi Sallie oli küürutanud lapsukest vastu võtma.

Lotto ilmus lavale: pisike paharet, käed-jalad pikaksveninud, kämblad-päkad tohutud, kopsumaht ebaharilikult tugev. Gawain viis poja akna valgusvihku. Tuul tõusis taas, elusad tammed dirigeerisid tormi samblaste käsivartega. Gawain nuttis. Oli jõudnud eneseteostumiseni. „Gawain juunior,” ütles ta.

Ent lõppude lõpuks nägi vaeva ju Antoinette, ja kuumavad tunded, mida äratas temas abikaasa, olid juba pooleldi pojale üle kantud. „Ei,” ütles Antoinette. Ta meenutas üht kohtingut Gawainiga kastanpruunis kinosaalis, ekraanil oli jooksnud „Camelot”. „Lancelot,” ütles ta. Olgu ta mehed rüütliteemalised. Huumorimeel ei puudunud temalgi.

Enne kui torm tabas uuesti, toodi arst Antoinette’i jälle kokku õmblema. Sallie tupsutas lapsukese nahka oliiviõliga. Tädile näis, nagu hoiaks ta peos iseenda tuksuvat südant. „Lancelot,” sosistas tädi. „Mäherdune nimi. Kolki saama hakkad sa kindla peale. Aga ära pabista. Mina hoolitsen, et sa oleksid Lotto.” Ja kuna Sallie oli võimeline tegutsema nagu hiir seina sees, kellega sarnaneski, siis hakati poissi tõesti hüüdma Lottoks.

Lapsuke väntsutas ema. Antoinette’i keha oli puru, rinnad puretud. Imetamine ei õnnestunud. Ent niipea kui Lotto naeratas ja ema nägi, et maimuke on tema näo järgi, tema põselohukeste ja sarmiga, andestas ta pojale. Lohutav oli leida pojas oma tuttavat ilu. Tema mehe suguvõsa polnud veetlev rahvas, põlvnes Florida igat masti asukatest – hispaanlaste, šotlaste, ärakaranud orjade, seminolide ja seiklejate kaudu timukua indiaanlastest; põhiliselt oli neil põllutööliste kõrbemaläinud välimus. Sallie oli terava palgega ja kondine. Gawain aga karvane vaikiv koljat; Hamlinis naljatati, et mees olevat vaid pooleldi inimene, sigitajaks karu, kes oli eksitanud Gawaini ema teel õuekemmergusse. Läbi aegade olid Antoinette’i köitnud pumatiga võitud ja lakutud, lobeda sammuga laristajad, kuid aasta pärast laulatust erutas abikaasa teda ikka veel nõnda, et õhtuti avastas ta end järgnemas koju jõudnud mehele duši alla täies riides otsekui transsilangenu.

Antoinette oli kasvanud asunikumajas New Hampshire’i rannikul: viis nooremat õde ja tuuletõmbus talviti nii painav, et võtab või hinge, enne kui hommikul riidesse saad. Sahtlites nööbivaru ja tühjad patareid. Kartuleid keedeti kuueks söögikorraks jutti. Ehkki tal oli täisstipendium Smithi tütarlastekolledžisse, ei suutnud ta rongist maha tulla. Kõrvalistmelt oli talle ajakirjas avanenud Florida: kuldsetest viljadest lookas puud, päike, luksus. Palavus. Kalasabadega undiinlikud naised rohelaigulisel taustal. See oli ettemääratus. Ta sõitis liini lõppu, rahade lõppu, pöidlaküüdiga Weeki Wachee veeparki. Kui ta astus seal kabinetti, piidles pargi direktor tema punakuldseid pihani juukseid, tema kumerusi, mis olid nagu Ameerika mäed, ning pomises: Jah.

Merineitsinduse paradoks: mida laisem näib merineitsi, seda rängemalt ta rügab. Antoinette naeratas raugelt ning sädeles. Teda müksasid manaatid; tema juukseid näksisid päikeseahvenad. Ent kahekümne kolme kraadine vesi oli jahe, hoovus tugev, õhk kopsudes täpselt mõõdetud, et reguleerida kerkimist või vajumist. Merineitsid ujusid-laskusid teatrisse läbi pika mustendava tunneli; vahetevahel takerdusid juuksed ja naelutasid su skalpipidi paigale. Publikut ta ei näinud, kuid tajus klaasi taga nende silmade raskust. Ta küttis nähtamatud pealtvaatajad üles, pani nad uskuma. Aga vahetevahel, kui ta ajas suu kõrvuni, mõtles ta sireenidele, keda teadis tema: mitte teeseldud läägele Väikesele Merineitsile, vaid tollele, kes loobus keelest ja laulust ja sabast ja kodust surematuse nimel. Kes laulaks karidele mehi tulvil laevu ning jälgiks julmal pilgul sügavikus lõtvujaid.

Muidugi külastas ta bangaloid, kui teda kutsuti. Ta kohtas telenäitlejaid ja koomikuid ja pesapallureid ja korra koguni kuulsat nõksakate puusadega lauljat – aastail, mil too oli kujundatud rohkem filmitäheks. Talle jagati lubadusi, pidamata ainsatki. Talle ei saadetud järele eralennukeid. Teda ei tutvustatud režissööridele. Ei seatud sisse villasse Beverly Hillsis. Täitus kolmekümnes eluaasta. Kolmekümne teine. Kolmekümne viies. Küünlaid surnuks puhudes taipas ta, et Hollywoodist on hilja unistada. Teda ei oodanud miski peale aeglase balleti külmas vees.

Siis aga jalutas veealusesse teatrisaali Sallie. Seitseteist ja päikesest parkunud. Oli minema jooksnud, tahtis elu! Midagi enamat vaikivast vennast, kes veetis kaheksateist tundi päevas oma villimistehases ja käis kodus magamas. Merineitsite direktor naeris tüdruku välja. Plika oli nii kõhn, et kõlbas pigem angerjaks kui näkiks. Käed rinnal risti, istus Sallie direktori põrandale. Selleks et teda püsti saada, pakkus direktor tüdrukule hot dog’i letti. Ning tüdruk kõndis pimendatud amfiteatrisse ja seisatas pahviks lööduna helkiva akvaariumi ees, kus esines parajasti Antoinette, üll punane bikiinitopp ja saba. Üleni valgusvihkudes.

Sallie tuline tähelepanu koondus naisele aknal nagu ahenev pupill – see lubadus kinnistus, jäi jäädavalt pidama.

Ta muutis enese asendamatuks. Õmbles poseerimiseks tsekiinidega sabasid, õppis respiraatorit kasutades kraapima vetikaid akvaariumiklaasi päikesepoolselt küljelt. Aasta pärast, kui Antoinette konutas ühel päeval suruõhukambris, rullides säärtelt sabasorgu, nihkus Sallie ligi. Ulatas Disney uue Orlando-pargi voldiku. „Sina oledki Tuhkatriinu,” sosistas Sallie.

Seesugust mõistmist polnud Antoinette elus kogenud. „Olen jah,” ütles ta.

Ja Tuhkatriinu ta oli. Talle sobitati ümber võruseelikuga satiinkleit ning pähe teemante imiteeriv tiaara. Korter asus tal apelsinisalus, uueks korterikaaslaseks Sallie. Kui Gawain tassis trepist üles perekondliku kiiktooli, päevitas Antoinette palkonil mustade bikiinide ja punase huulepulgavõõba väel.

Mees täitis ukseava: kuus jalga kaheksa tolli, nii karvane, et habe ei eristunud soengust, nii üksildane, et naisterahvad haistsid seda tema kiiluvees, kui ta mööda läks. Teda oli arvatud tobukeseks, ja ometi, kui ta vanemad hukkusid autoavariis, jättes ta kahekümneaastaselt kahekesi seitsmeaastase õega, oli tema ainus, kes taipas perekondliku maa väärtust. Nende sääste kasutas ta sissemaksena, et ehitada tehas perekonna puhta külma allikavee villimiseks. Floridalaste sünniõigust omanikele müütada oli moraali mõttes ehk piiripealne asi, aga ühtlasi ameerikalik rahategemise viis. Jõukust korjas ta sukasäärde ega kulutanud. Kui tema naisenälg kippus liig ägedaks, oli ta ehitanud härrastemaja, palistuseks jämedad valged korintose sambad. Ta oli kuulnud, et naised armastavat suuri sambaid. Ta ootas. Naisi ei tulnud.

Siis helistas tema õde ja käskis toimetada uude korterisse perekondlikku kribukrabu, ja siin ta nüüd oli, unustas hingamise, kui nägi Antoinette’i, kurvikat ja kahvatut. Mõistmatuse, mida ilmutas vaatepildi vastu temake, võis andeks anda. Vaene Gawain, juuksed pulstis, tööriided räpased. Naeratav Antoinette heitis uuesti pikali, et lasta end kummardada päikesel.

Sallie vahtis sõbrannat ja venda; tajus, kuidas tükid klõpsatasid paika. Ütles: „Gawain, see on Antoinette. Antoinette, see on mu vend. Tal on pangas paar miljonit.” Antoinette tõusis, heljus üle toa, lükkas päikeseprillid laubale. Gawain oli küllalt lähedal, et näha pupilli neelamas iirist, millele järgnes tema peegeldus mustal taustal.

Pulmad toimusid ülepeakaela. Antoinette’i merineitsid istusid kirikutrepil, sabad helkimas, ja loopisid pruutpaari poole kamaluga kalatoitu. Jänkid talusid kuumust mõrult. Sallie oli voolinud tordile venna martsipankujukese, kelle õlal lesiskles Antoinette – adaadžo, merineitsietenduste uhke kulminatsioon. Nädalaga oli majja tellitud mööbel, värvatud koduabilised, buldooserid koukisid basseini jaoks mulda välja. Kindlustanud mugavused, ei olnud Antoinette’il raha kulutamiseks rohkem kujutlusvõimet; kõige muu puhul piisas ju kataloogikvaliteedist.

Mugavustesse suhtus Antoinette kui oma pärisosasse, aga ta polnud arvestanud armumisega. Teda üllatas Gawaini hellus ja selgus. Ta võttis mehe käsile. Kui ta ajas maha karvatuustid, avastas ta tundliku näo, lahke suujoone. Rätsepaülikondades ja naise ostetud sarvraamidega prillides oli abikaasa väärikas, ehkki mitte võluv. Mees-muundatu läkitas talle üle toa naeratuse. Sel hetkel lahvatas veiklemine temas leegiks.

Kümme kuud hiljem tulid orkaan ja lapsuke.

Täiskasvanute trio meelest oli Lotto enesestmõistetavalt eriline. Kuldne.

Gawain kallas pojasse kogu armastuse, mida oli nii kaua alla neelanud. Laps kui lihakssaanud lootuse tombuke. Poega hällitades tundis eluaeg tohmaniks hüütud Gawain süles geniaalsuse raskust.

Sallie panus oli ohjata majapidamist. Ta palkas lapsehoidjaid ja vallandas selle eest, et nad polnud tema. Kui lapsuke hakkas sööma päristoitu, mälus Sallie pudiks banaane ja avokaadosid, poetas maimukesele suhu nagu linnupojale.

Ja niipea kui Antoinette oli pälvinud suhestuva naeratuse, pööras temagi energia Lotto suunas. Ta mängitas Beethovenit, kõlarid põhja keeratud, hõikudes raamatuist loetud muusikatermineid. Tudeeris kaugõppes varajast Ameerika mööblikunsti, Kreeka mütoloogiat, lingvistikat, ning luges oma koolitööd täispikkuses ette. See titetoolis püreeplekiline laps püüab ehk kinni vaid kaheteistkümnendiku mu ideedest, mõtles ta, kuid kes teab, mis lapseajusse tegelikult salvestub. Juhul kui sirgumas oli suurmees, milles Antoinette ei kahelnud, kavatses ta poja suurusele viivitamatult aluse panna.

Antoinette’i tasu oli Lotto aukartustäratava mälu avaldumine kahe aasta vanuses. [Tumedavõitu and; muudab asjad tulevikus lihtsamaks, aga poisi laisemaks.] Ühel hommikul tuli pojuke allkorruse söögituppa, ronis toolile ja lõugas lasteluuletuse, mille Sallie oli õhtul ette lugenud. Gawain aplodeeris hämmastusega ja Sallie pühkis kardinasse silmi. „Braavo,” ütles Antoinette kõigutamatult ja kergitas tassi, et kohvi juurde valataks, varjates kätevärina. Sallie luges õhtuti pikemaid luuletusi; needki olid poisil hommikul sõna-sõnalt peas. Menu kasvatas enesekindlust: poiss tajus, et vallutab nähtamatut treppi. Käisid paadimehed istanduses riigipühi veetmas, hiilis Lotto õue ja puges pimedas külaliste peolaua alla. Nagu koopast nägi ta sealt jalgu, mis pungusid meeste mokassiinidest, nägi naiste püksikute niiskeid pastelseid merikarpe. Mürisevate kiiduhõisete saatel kargas ta lagedale, karjudes Kiplingi poeemi „Kui ...” Naudingu, milleks oli nende võõraste aplaus, torkas katki Antoinette’i kitsi naeratus, ema tasane „Mine magama, Lancelot” tema ülistamise asemel. Ema oli märganud, et kui ta poissi ülistab, ei pinguta too enam. Puritaanid taipavad ka tasu edasilükkamise väärtust.

Lotto sirgus Kesk-Florida