Matilda püüdis tegelda vanade tavapäraste asjadega: nagu oleks kõik nii nagu ennegi. Õhtuti käis ta kinos ja vaatas ühe või kaks filmi. Mõnikord jäi ta koju, istus tugitoolis ja luges kümne marga romaani ning kuulas raadiost õhtust šlaagrikontserti. Aga ta istus lahtise akna all – kuumuse pärast oli see hädavajalik – ja suvi oli väljas nii pealetükkiv. Õhtu soe õhk paitas teda, Runebergsgatani restoranidest tuli lihapraadimislõhna, tramm sõitis kolinal mööda, jalutavate ja pidutsevate inimeste hääled kostsid kord vaikselt, kord valjusti ja praalivalt, need tõusid mööda majaseina üles ja tungisid korterisse.