Originaal:

Jessica Townsend

Wundersmith: The Calling of Morrigan Crow

A Nevermoor Book

Orion Children’s Books

 

Esmatrüki avaldanud kirjastus Hodder and Stoughton 2018. aastal Suurbritannias.

 

Toimetanud Reet Trummal

Kujundanud Anu Ristmets

 

Tekst © Jessica Townsend, 2018

Illustratsioonid © Beatriz Castro, 2018

Autoriõigus tõlkele: Hels Hinrikson ja OÜ Eesti Raamat, 2019

 

Kasutatud tõlked:

Poe, Edgar Allan. Israfel. Tõlkinud Ants Oras. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008

 

ISBN 978-9949-683-12-3 (köites)

ISBN 978-9949-683-13-0 (epub)

 

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti Raamat

 

Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

Armastuse ja tänutundega pühendan selle raamatu naistele, kes panid mind asju täiesti uue pilguga nägema.

 

Eelkõige pean silmas Gemmat ja Helenit, aga ka Fumie Takino ergutusvanamemmesid Jaapanist.

Morrigan Crow hüppas sirmirongilt maha, hambad plagisemas, käed impregneerkangast vihmavarju sanga küljes külmast kanged. Tuul oli ta juuksed kohutavalt sassi ajanud. Ta püüdis neid siluda, kiirustades samal ajal järele oma patroonile, kes oli juba mitu meetrit eespool ja tuiskas edasi mööda Boheemi piirkonna lärmakat, inimestest kihavat peatänavat.

„Oota!” hõikas tüdruk mehele, trügides läbi satiinkleitides ja uhketes sametkeepides naiste kobara. „Jupiter, võta hoogu maha.”

Jupiter North keeras ringi, kuid ei jäänud seisma. „Ma ei saa hoogu maha võtta, Mog. Ma pole selleks võimeline. Ära jää maha.”

Ja ta oli taas läinud, joostes jalakäijate, rikšade, hobuvankrite ja motoriseeritud tõldade tohuvabohu vahelt ülepeakaela läbi.

Morrigan kiirustas talle järele ning sattus imalmagusasse safiirsinisesse pilve, mida puhus talle otse näkku naine, kes hoidis oma siniseks värvunud sõrmede vahel peenikest kuldset sigarillot.

„Uhh, rõve.” Morrigan köhis ja vehkis suitsu käega eemale. Vine tõttu kaotas ta Jupiteri hetkeks silmist, kuid märkas siis tema erkpunaste juustega pead rahva seas üles-alla liikumas ja sööstis mehele järele.

„Laps!” kuulis ta siniste sõrmedega naist endale järele hüüatamas. „Kullake, vaata – laps! – siin, Boheemis. Kui hirmus!”

„See on performance, kullake.”

„Oi, tõesti. Kui ebaharilik!”

Morrigan soovis, et ta saaks viivuks seisma jääda ja ringi vaadata. Ta ei olnud seda osa Nevermoorist kunagi varem näinud. Kui ta poleks olnud niivõrd mures selle pärast, et kaotab Jupiteri rahva seas silmist, oleks ta teatrite ja näitemajade ja varieteedega ääristatud laiade tänavate ning säravate tulede ja neoonsiltide rägastiku nägemisest elevust tundnud. Iga nurga peal voolas tõldadest välja oma parimates riietes inimesi ja nad juhatati teatrite uhketest ustest sisse. Tänavakaubitsejad hõikusid ja laulsid, kutsudes külastajaid lärmakatesse kõrtsidesse. Mõned restoranid olid einestajatest sedavõrd pungil, et laudu oli paigutatud koguni õue kuni kõnniteeni välja ja kõik istekohad olid hõivatud, isegi sel kargel kevade eelõhtul, talve viimasel päeval.

Morrigan jõudis lõpuks Jupiteri juurde, kes ootas teda tänava kõige rahvarohkema – ja kõige kaunima – hoone ees. Sätendav valgest marmorist ja kullast maja meenutas Morriganile pisut katedraali ja pisut pulmatorti. Valgustatud markiisil ukse kohal seisid sõnad:

 

UUS-DELFI VARIETEE ESITLEB:

GIGI GRAND

ja

VIIS RENTSLIROTTI

 

„Kas me … läheme sisse?” ähkis Morrigan. Tal hakkas ribide vahel valusalt pistma.

„Mis, siia?” Jupiter heitis põlgliku pilgu Uus-Delfi varieteele. „Taevake, ei. Sinna ei läheks ma mitte mingi hinna eest.”

Ta kiikas vargsi üle õla ja juhatas Morrigani mööda põiktänavat Uus-Delfi teatri taha, rahvamassist eemale. Põiktänav oli nii kitsas, et nad pidid liikuma rivis, astudes üle jumal teab mis prügi ja seintelt maha varisenud telliskivide. Ühtegi valgustit tänaval ei olnud. Tunda oli mingit jubedat haisu, mis muutus edasi liikudes aina tugevamaks. Mädamunade või surnud looma haisu, võib-olla koguni mõlema.

Morrigan pani käe suule ja ninale. Lehk oli nii jõle, et ta pidi oksendamissoovi alla suruma. Ta tahtis üle kõige ringi pöörata ja tagasi minna, kuid Jupiter marssis tema kannul ja nügis teda edasi.

„Stopp,” ütles mees, kui nad jõudsid põiktänava lõppu. „Kas see on …? Ei. Oot, kas see on …?”

Ümber pöörates avastas Morrigan, et Jupiter uurib seinajuppi, mis nägi välja täpselt nagu iga teine sein. Mees surus sõrmedega õrnalt mörti telliskivide vahel, kummardus seda nuusutama ja seejärel limpsis seina kõhklevalt.

Morrigan vaatas teda õudusega. „Uhh, lõpeta. Mida sa teed?”

Alguses ei öelnud Jupiter midagi. Ta silmitses seina natuke aega ainiti, kortsutas kulmu ning seejärel vaatas kitsast tähistaevariba kahe hoone vahel. „Hm. Nii ma arvasingi. Kas tunned?”

„Mida?”

Jupiter võttis tal käest ja surus selle vastu seina. „Pane silmad kinni.”

Morrigan tegigi seda ja tundis end tobedalt. Mõnikord oli raske aru saada, kas Jupiter lollitab niisama või on tõsine, ning tol hetkel kahtlustas tüdruk, et mees teeb tema kulul mingit nõmedat nalja. Morriganil oli ju ikkagi sünnipäev ja kuigi Jupiter oli lubanud, et üllatusi ei tule, oleks nii tema moodi korraldada mingi uhke, piinlik etendus, mis lõpeb sellega, et toatäis inimesi laulab talle sünnipäevalaulu. Tüdruk hakkas just oma kahtlusi väljendama, kui …

„Oi!” Ta tundis sõrmeotstes väga vaikset, ähmast surinat. Kõrvus nõrka üminat. Oi.

Jupiter võttis tal randmest kinni ja tõmbas ta käe seinast pisut eemale. Morrigan tundis tõmmet, telliskivid olid nagu magnet, mis ei tahtnud tal minna lasta.

„Mis see on?” küsis ta.

„Väike vigur,” pomises Jupiter. „Tule minu järel.” Ta tõmbus eemale, asetas tellistele ühe jala, siis teise ja seejärel – trotsides nii muuseas gravitatsiooni – kõndis ta mööda seina taeva poole, ise küürus, et mitte ära lüüa pead teisel pool põiktänavat oleva seina vastu.

Morrigan vaatas teda viivuks tummalt ja raputas siis end pisut. Ta oli nüüd ju Nevermoori kodanik. Deukalioni hotelli püsielanik ja lisaks veel vunderlaste seltsi liige. Ta ei tohiks tõesti enam nii väga üllatuda, kui olukord veidi kummaliseks kisub.

Ta hingas sügavalt sisse (hakates jõleda leha peale jälle peaaegu öökima) ning matkis täpselt Jupiteri tegevust. Kui tema mõlemad jalad olid seinal, paiskus maailm uppi ja sai siis taas otseks, nii et ta tundis end igati mugavalt. Jube hais kadus otsemaid ning asendus värske, karge öise õhuga. Äkitselt tundus põiktänavaäärsest seinast üleskõndimine, tähistaevas ees laiumas, maailma kõige loomulikuma tegevusena. Morrigan naeris.

Kui nad püstisest põiktänavast välja jõudsid, kaldus maailm järsku taas õigeks.

Nad ei olnud katusel – nagu Morrigan oli eeldanud –, vaid hoopis järgmisel põiktänaval. See oli lärmakas, saginarohke ja kümbles nõrgas rohelises valguses. Morrigan ja Jupiter võtsid sisse koha sametköie taga ootavate elevil inimeste järjekorras. Rahva meeleolu oli nakatav; Morrigan tundis kerget ootusärevust ning tõusis kikivarvule, et näha, mille pärast nad järjekorras seisavad. Maja kulunud kahvatusinisele uksele oli kinnitatud käsitsi kirjutatud silt:

 

VANA-DELFI VARIETEE

TAGUMINE SISSEPÄÄS

TÄNA ÕHTUL: ingel Israfel

„Kes on ingel Israfel?” küsis Morrigan.

 

Jupiter ei vastanud. Ta andis peaga märku, et Morrigan talle järgneks, ja jalutas seejärel otsejoones järjekorra ette, kus üks tülpinud näoga naine paberile külastajate nimede taha linnukesi tõmbas. Naine oli riietatud üleni musta, alustades rasketest saabastest ja lõpetades villaste soojade kõrvaklappidega, mis rippusid tal kaela ümber. (Morrigan kiitis ta välimuse heaks.)

„Järjekord läheb sealt edasi,” sõnas naine pilku tõstmata. „Fotosid pole lubatud teha. Ja ta ei anna autogramme enne etenduse lõppu.”

„Kardan, et nii kaua ei saa ma oodata,” lausus Jupiter. „Äkki tohin kohe sisse hiilida?”

Naine ohkas ja heitis talle tühja, ükskõikse pilgu, ise samal ajal nätsu närides, suu pooleldi lahti. „Nimi?”

„Jupiter North.”

„Teid ei ole nimekirjas.”

„Ei. Tähendab, jah. Lootsin, et ehk saate seda parandada,” lausus Jupiter oma punase habeme tagant naeratades. Ta koputas õrnalt pisikesele kuldsele v-tähele oma revääril.

Morrigan krimpsutas nägu. Ta teadis, et Nevermooris imetletakse elitaarse vunderlaste seltsi liikmeid ning et sageli sai neile osaks eriline kohtlemine, millest tavakodanikud võisid vaid unistada, aga ta polnud kunagi näinud Jupiteri oma „märgiprivileegi” nii jultunult ära kasutamas. Huvitav, kas ta tegi seda väga tihti?

Naisele ei avaldanud see – Morrigani meelest täiesti mõistetavalt – mingit muljet. Ta põrnitses pisikest kuldset v-tähte ja tõstis siis sätendava lauvärviga paksult meigitud silmad Jupiteri lootusrikkale näole. „Aga teid ei ole nimekirjas.”

„Ta tahab mind näha,” ütles Jupiter.

Naise ülahuul kerkis, paljastades teemantidega kaunistatud hambad. „Tõestage.”

Jupiter kallutas pea küljele ja kergitas kulmu ning naine matkis kärsitult tema näoilmet. Lõpuks pistis Jupiter käe ohates mantlipõue, võttis sealt välja musta sule, millel oli ka kuldseid tripse, ning keerutas seda – üks kord, teinegi kord – sõrmede vahel.

Naise silmad läksid veidi suuremaks. Ta suu vajus lahti ja Morrigan nägi ta hammaste vahele surutud erksinist mullinätsu. Naine heitis pelgliku pilgu Jupiteri taga aina pikenevale järjekorrale, lükkas luitunudsinise ukse lahti ja andis peaga märku, et nad sisse läheksid. „Tehke siis kähku. Etendus algab viie minuti pärast.”

 

Vana-Delfi teatri lava taga oli pime. Õhus oli tunda vaikset ootust, samal ajal kui musta riietatud lavatöölised hääletult ja osavalt ringi liikusid.

„Mis see sulg on?” küsis Morrigan sosinal.

„Tuleb välja, et midagi veenvamat kui rinnamärk,” pomises Jupiter veidi ärritunult. Ta ulatas Morriganile ühe kahest kõrvaklapipaarist, mille ta oli sisse vehkinud kastist kirjaga MEESKOND. „Näe, pane need pähe. Ta hakkab kohe laulma.”

„Kes, kas sa mõtled seda ingel Is… ee … tegelast?” küsis Morrigan.

„Israfeli, jah.” Jupiter tõmbas käega läbi vasekarva juuste ja selle järgi sai Morrigan aru, et mees on närvis.

„Aga ma tahan seda kuulda.”

„Ega ikka taha küll. Usu mind.” Jupiter piilus eesriide vahelt saalis istuvat publikut ja Morrigan heitis neile samuti kiire pilgu. „Temasuguste laulu ei taha sa kunagi kuulda, Mog.”

„Miks?”

„Sest see on kõige ilusam hääl, mida sa iial kuuled,” ütles Jupiter. „See vallandab su peas midagi, mis toob täiusliku ja katkematu rahu, millest paremat sa ei oskaks soovidagi. See tuletab sulle meelde, et oled täiuslik inimolend, veatu ja terviklik, ja et sul on juba kõik, mida võiksid eales tahta või vajada. Üksildusest ja kurbusest saab kauge mälestus. Su süda on tulvil ja sulle tundub, et maailm ei saa sulle enam kunagi pettumust valmistada.”

„Kõlab jubedalt,” ütles Morrigan tuimalt.

„See ongi jube,” raius Jupiter sünge ilmega, „sest see on mööduv. Sest Israfel ei saa igavesti laulda. Ja kui ta vait jääb, haihtub see täiuslik õnnetunne lõpuks. Sina jääd siia, pärismaailma, kogu selle kalkuse ja ebatäiuse ja jampsi keskele. See on nii talumatu ja sa tunned end nii tühjana, et sulle tundub, nagu su elu oleks seisma jäänud. Nagu oleksid mulli sees lõksus, samal ajal kui ülejäänud maailm su ümber jätkab oma ebatäiuslikku elu. Näed neid inimesi seal?” Jupiter nihutas kardinat õige pisut eest ja nad vaatasid uuesti publikut.

Nägudemeri, mida valgustas tühja orkestriaugu kuma, kõigil sama ilme – innukas, kuid kuidagi tühi. Himustav. Himustav. „Nad ei ole kaunite kunstide toetajad,” jätkas Jupiter. „Nad ei ole siin sellepärast, et nad hindavad meisterlikku esitust.” Ta vaatas alla Morrigani poole ja sosistas: „Narkarid, Mog. Iga viimne kui üks. Nad tulid siia uut laksu saama.”

Morrigan piilus neid janunevaid nägusid ja tundis endale külmust ligi hiilivat.

Naisehääl lõhestas vaikuse. Publik jäi vakka.

„Daamid ja härrad! Täna õhtul siin, Vana-Delfis, annab oma sajanda võiduka, üleloomuliku kontserdi … üks ja ainus, taevalik, jumalik …” Võimendatud hääl muutus dramaatiliseks sosinaks. „Palun võtke soojalt vastu ingel Israfel.”

Vaikus purunes hetkega, varieteesaalis lahvatas rõõmus lärm, kui inimesed hakkasid plaksutama, huilgama ja vilistama. Jupiter müksas Morrigani kõvasti küünarnukiga ja tüdruk pani kähku kõrvaklapid pähe. Need summutasid iga viimse kui heli, nii et ta kuulis vaid vere kohinat kõrvus. Morrigan teadis, et nad ei tulnud siia etendust vaatama. Neil oli palju tähtsam ülesanne, aga ikkagi … see oli tegelikult pisut tüütu.

Saali pimedus asendus kuldse kumaga. Morrigan vaatas silmi pilgutades kiiskavasse valgusesse. Avara ruumi keskel kõrgel lae all, rahva peade kohal, oli prožektorivalgusvihus nii kummaliselt ja ebamaiselt ilus mees, et Morrigan ahmis lausa õhku.

Ingel Israfel hõljus õhus kahe võimsa, sitke tiiva abil – mille suled olid mustad nagu öö, küütlev, sätendav kuld vahele põimitud. Tiivad ulatusid välja tema abaluude vahelt ning liikusid aeglaselt ja rütmiliselt. Nende sirutusulatus oli vähemalt kolm meetrit. Ka mehe keha oli tugev ja lihaseline, kuid sire, ning tema lahedal mustal nahal olid peenikesed kuldsed nired, justkui ta oleks kildudeks kukkunud nagu vaas ja siis väärismetalli abil uuesti kokku pandud.

Ta vaatas alla publiku poole ning tema pilk oli ühteaegu sõbralik ja jahedalt uudishimulik. Ümberringi vaatasid inimesed Israfeli ainiti, ise nuttes ja värisedes ning toe saamiseks üksteise külge klammerdudes. Mitu saalisistujat oli sinnasamasse varieteepõrandale minestanud. Morrigan mõtles tahes-tahtmata, et see on pisut liiast. Ingel polnud veel isegi laulmiseks suud avanud.

Aga siis ta avas.

Ja publik tardus paigale.

Tundus, et nad ei pruugi enam kunagi liigutada.

Vaikne, püsiv rahu langes saalile nagu lumi.

 

*

Morrigan oleks võinud lava kõrvale kössitama ning kogu õhtu seda kummalist, tumma vaatemängu jälgima jäädagi … aga Jupiter tüdines sellest mõne minutiga. (Tüüpiline, mõtles Morrigan.)

Lavataguse hämaras ja suitsuses sügavuses leidis Jupiter üles Israfeli garderoobi ning nad astusid luba küsimata sinna sisse, et inglit ootama jääda. Alles siis, kui raske terasuks oli sulgunud, andis Jupiter märku, et on ohutu kõrvaklapid peast võtta.

Morrigan vaatas nina kirtsutades garderoobis ringi. See oli prahti täis. Igal tasapinnal vedeles tühje purke ja pudeleid, peale nende veel poolikuid šokolaadikarpe ja kümneid vaase täis eri närtsimisstaadiumis lilli. Riided olid kuhjas põrandal, diivanil, peeglilaual, toolil ning õhus oli tunda pesemata kanga kopitanud haisu. Ingel Israfel oli räpakoll.

Morrigan tõi kuuldavale hämmeldunud naeruturtsatuse. „Oled sa kindel, et see on õige tuba?”

„Mhm. Kahjuks küll.”