1

Keskpäevaeine

Kord, aastat kakskümmend tagasi, sain ma juhuslikult kutse pühapäevasele brantšile, aga siis läksid keskpäevased kohtumised juba moest. Võõrustajad tüdinesid sellest, et mõned kutsututest jäid paigale õhtuni ja laud tuli katta enam kui üheks söögikorraks. Seetõttu olin päris üllatunud, leides hiljuti postkastist käsitsi kirjutatud kaardi ühelt endiselt kolleegilt: Hunter Kempner, kellest ma juba ammu ei olnud midagi kuulnud – ja kes oli ilmselt nüüd samuti raamatukogust ära saadetud –, palus mind ühel eelseisval reedel pruukostile. Ehtne vana raamatukoi, mõtlesin. Kes veel peale tema kasutaks tänapäeval eine kohta seda vanamoelist ja eripärast sõna!

Mul oli veel kaks nädalat aega võimalikuks äraütlemiseks, minu tunded võnkusid uudishimu ja vastumeelsuse vahel. Ettevaatuse mõttes tahtsin enne nõustumist veelkord näha üht hauakirja. Mõttesse vajunult uitasin Weinheimi kalmistul. Paaril viimasel kuul ei olnud ma sinna sattunud, olgugi et ka mu enda sugulaste hauad olid just seal. Õhus oli kevadet, ilm oli leebe, linnud siristasid reipalt, värskelt kaevatud haua muld lausa läikis päikesepaistes, öösiti ei võtnud külm enam lilli ära ja need pidasid vastu sama hästi kui vaasis. Eelmisel päeval oli sadanud, libedatel kõrval­teedel tuli olla ettevaatlik, et mitte libastuda. Imestusega märkasin, et ilmastikukindlast materjalist väikesed alasti inglikujukesed olid imekombel paljunenud. Mõnel haual oli näha isegi kaheksat inglit ja mõnel ka Madonnat. Enamus taevastest saadikutest nägid välja võrdlemisi uued ja säravvalged, paar vanemat keraamilist pragulised ja sammaldunud, halliks tõmbunud ja sarnanesid juba mullapinnasega ning muutusid ka ise millalgi tolmuks. Ikka ja jälle pani mind imestama see, et surnuid kõnetati isiklikult: Puhka rahus! Me ei unusta sind! Ma tunnen sinust puudust! Ühele luitunud pärja lindile oli trükitud: Igavesti sinu Sieglinde! Kas siis lähtuti sellest, et surnud võtavad need sõnumid rahulolevalt tead­miseks? Ka surmakuulutustes olen sarnaseid pöördumisi leidnud ja siis ette kujutanud, kuidas surnud teispoolsuses üksteisele ajalehte ette loevad. Selle ettekujutusega ennast lõbustades avastasin jälle need omapärased ja mitte just sõbralikud sõnad hallil graniitplaadil: Jää sinna, kus sa oled!

Oli see möödalask, kas pidanuks seal olema: Jää selliseks kui oled! Ja see soov pidanuks surnul välistama igasuguse võimaluse vähehaaval toimuvaks lagunemiseks ning kõdunemiseks? Uurisin uuesti ees ja perekonnanime – ei mingit kahtlust: siin puhkab tõepoolest sellesama kolleegi abikaasa, kes mulle mõne päeva eest kutsega kaardi saatis. Bernadette Kempner oli surnud pool aastat tagasi, nii et kutsumine pruukostile ei saanud kuidagi olla vahetult seotud tema matustega. Siin ei saanud ka juttu olla mingist varasest lahkumisest, sest ta oli, nagu kiri hauakivil kinnitas, surnud 73 aastaselt ja oli seega oma mehest kuus aastat vanem. ­Hunter oli haruharva jutu sees naist maininud ja üldse oli ta vaikne ning tagasihoidlik linnaraamatukogu töötaja, kes meelsamini tegi kontori­tööd kusagil tagapool, kui tegeles ees klientuuriga. Pealegi oli ta meie seas ainuke mees, nii-öelda kukk kanakarjas, aga ei üritanud naiste ees kunagi kuke kombel juhtrolli mängida, oli teine pigem kesksoost või – et pildis püsida – nagu kohikukk. Olin ta silmist kaotanud ka seetõttu, et jäin pensionile enne õiget aega ja tulin kolme aasta eest juba kuuekümneselt raamatu­kogust ära. Olin võitluses mulle tundmatu audiovisuaalse meedia ja üha uute tarkvaradega juba ammu alla andnud. Ainsal korral puistasin talle südant selle üle, kui meeldivalt ja sõbralikult olid asjad varem käinud, mil esmajärjekorras tegeleti raamatute laenutamise ja hoiustamisega. Tema noogutas küll osavõtlikult, aga näis, erinevalt minust, tulevat selle moodsa tehnikaga suurema vaevata toime, sest ta oli niisama kirglik nokitseja-­meisterdaja kui raamatu­koigi. Ikkagi ütles ta, et imetleb minu julget otsust tööga lõpp teha. Kahjuks pidavat tema vastu pidama kuni 65. eluaastani, kui midagi ootamatut vahele ei tule.

Olid need finantsilised põhjused? Või tundis ta end kodus väga üksildaselt? Aga kuna ta kaastöötajatega suhtlemist pigem vältis, siis polnud suhtlemisvajadus eriti tõenäoline. Need pidid ikkagi olema isiklikud põhjused, mis teda jätkama sundisid. Võib-olla oli tema pension napivõitu või majalaen veel osaliselt maksmata.

Kas võis olla, et kadunud Bernadette ei kannatanud koduseid külalisi ja Hunter püüab nüüd midagi selle koha pealt tasa teha? Niipaljukest kui mina teadsin, polnud meie hulgast veel keegi tema majas käinud. Vaevalt koju jõudnud, helistasin Judithile, endast nooremale kolleegile, kellega olin aeg-ajalt meeleldi Rhein-Neckari kaubanduskeskuses shopping’ul käinud.

„Oled sa viimasel ajal kalmistul käinud?” alustasin juttu ja rääkisin siis oma avastusest. Judith oli lehest lugenud, et Hunteri naine suri suhteliselt hiljuti aga arvas, et tunneb palju rõõmsamaid jalutuskohti kui seda on haudadevahelised teed. Kummalise raidkirja üle kihistas ta vaid naerda, aga ülejäänu pani ka teda järele mõtlema. Tema ei olnud keskpäevaeinele kutsutud ja üldse leidis ta sellise stiili olevat üsna vildaka.

„Oled sa kunagi tema naisega kohtunud? On ta kunagi oma abielust midagi rääkinud?” uurisin ma edasi, aga kinnine ja pelglik Hunter ei olnud temaga sellest eales juttu teinud.

„Ühes vanas lasteraamatus oli kord selline ütlus: Jää sinna, kus sa oled ja ära liiguta! Su vaenlane on lähedal, ta näha sind ei saa!” ütles Judith. „Võib ehk olla, et sellel eripärasel raidkirjal on tegemist mingite mälestustega?”

Kaalutlesime nii ja naapidi mingile otsusele jõudmata.

„Miks kutsus ta enda juurde just mind?” tahtsin kangekaelselt teada.

Kuulsin Judithi vaikset naeru. „Ilmselt otsib omale uut naist,” ütles ta siis.

Noh see ei olnud nüüd küll kuigi tõsiselt öeldud. Mina olen lahutatud naine ja nagu teada, ei ole ma meestest just kuigi heal arvamusel. Pealegi pole ma mingi koduperenaise tüüp, ega ka kuigi seksikas, mis niigi ei saa minu eas enam tõsiseks teemaks olla. Lesele, kes otsib soojust, troosti ja abi, olen mina küll see kõige ebakohasem adressaat. Pärast ammust lahutust oma mehest ei ole veel keegi minu vastu huvi tundnud, küllap ka seetõttu, et ma ise pole teisiti tahtnudki. Samal õhtul kirjutasin nõusoleku sõbralikuks kohtumiseks, helistamiseks olin siiski liiga arg.

Loomulikult ei hakanud ma ennast eriti üles lööma, keskpäeva­eine pole ju ooperi esietendus. Pealegi ei tahtnud ma Hunterile jätta muljet, et omistan tema kutsele erilist tähelepanu. Kas peaksin lillekimbu kaasa võtma? Otsustasin siiski purgikese ingveri­marmelaadi kasuks, mida ma ise ei tahtnud ja mis mul juba ammu köögikapis seisis. Mõne aja lehitsesin veel ühes teravmeelsete hauakivikirjade taskuraamatus, aga siis panin selle riiulisse tagasi – Jää sinna, kus sa oled! ei kuulunud selle raamatu kategooriasse.

Tegelikult olen ma täpne inimene, aga keskpäevaeinele tuli mul sõita bussiga, sest pensionärina ei saanud ma endale autot enam lubada. Ma ilmusin nimme 20 minutit hiljem kohale, sest võõrustajal ei tohtinud tekkida muljet, et olen temast huvitatud. Mida seal küll süüa pakutakse? Olles eriti kidura kehaehitusega, ei saanud ta olla mingi kohikukk, ei olnud ta ei tugev ega täissöödetud. Mul ei olnud aimugi, kas ta ka midagi peale vedela muna keeta oskab. Ometigi kui tahetakse, siis võib ka vahuveini ja kaaviariga, austrite ning homaarisabadega oma austust välja näidata – kuid kas võis seda siis nii silmapaistmatult mehikeselt oodata?

Maja Biberstraßel oli hiiglama suur, üsna sünge ja paistis vaevu luuderohtu kasvanud kuuskede tagant välja. Hunter ootas mind juba lävel. Ma kohkusin, kui teda nägin. Ta pidi küll olema väga raskelt haige. Kõhn ja kahvatu oma riietes, täpsemalt rullkraega kampsunis. Peas ei olnud tal enam ainsatki juuksekarva. Tervitasime teineteist ettevaatlikult, ega osanud kumbki arvata, kas hoida distantsi või olla südamlik. Siis istusime kaetud lauda, tee ja kohv olid soojendusalusel. Eineks pakuti keedetud muna klaasis, lisaks croissant, rosinasaiakesed, mesi, poest ostetud lihasalat ja itaalia sink. Kõik see oli laitmatu, kuigi mitte nii väga origi­naalne. Esitasime vastastikku küsimusi teineteise käekäigu ja endiste kolleegide kohta, kuid mõningase small talk’i järel jõudsime ka sisuliste küsimusteni.

„Tervis halveneb mul silmnähtavalt,” alustas mees. „Minu kasvaja ei ole opereeritav ja ei allu enam ka kemoteraapiale. Mul on juba kõikjal metastaasid, nüüdseks on arstid tunnistanud, et mind ei saa enam ravida. Sestap ongi aeg veel mõned tähtsad asjad ära korraldada. Austatud Karla, ma pöördun sinu poole kindla tagamõttega, sest sina oled minu tuttavatest naistest ainus, kes nii mõneski asjas ei ripu oma eelarvamuste küljes…”

Sellisest formuleeringust rabatuna vaatasin pooleldi söödud muna kohalt üles. Tema mainis kunagist diskussiooni raamatukogus, mil jutt käis ühest liputajast. Meie šeff ja kõik teised kolleegid mõistsid mehe väga karmilt hukka, samas kui mina ainsana pidasin teda kahjustatud psüühikaga inimeseks.

„Sestap teadsin, et Sina mind otsekohe hukka ei mõista,” ütles ta.

Ja mis nüüd veel tulema hakkab? Mul hakkas isegi veidike hirm, aga häda korral olin mina ikkagi tugevam pool. „Teie olete mind ikka ja alati pidanud enesessetõmbunud tüübiks, mis kuigi­võrd lähebki täppi,” alustas ta kõhklevalt. „Olen tõesti macho-mehe vastand, kellele juba nooruspõlves meeldis lasta ennast juhtida ja nii ma eelistasingi tugevaid ning mõnevõrra vanemaid naisi. Bernadette oli väga valitsemishimuline isiksus. Nii juhtuski, et tundsin end meie abielu esimestel aegadel igati hästi.”

Milliseid eelarvamusi võis ta küll silmas pidada? „Kas Bernadette oli siis domina ja sina olid tema ori?”

Mees raputas pead. „Nii seda nüüd küll öelda ei saa, tema oli pigem kõikvõimas ema, kes tahtis endale suurt perekonda, aga lapsesaamisest ei tulnud meil midagi välja. Pärast mitmeid ravikuure ja hormoonteraapiaid võttis üks uroloogidest ka mind uurimisele. Tulemus oli jalustrabav – häda oligi ainuüksi minus. Sellest peale oli kodurahuga ühel pool. Kui ma siis ikkagi aeg-ajalt üritasin ka tema magamistuppa trügida, möirgas ta häälega, mida võis kuulda kolme tänava kaugusele: Jää sinna, kus sa oled ja seisa paigal!”

„Ah siis nii,” pomisesin mina, sest nüüd hakkas ka minul midagi koitma. „Kuid miks te siis lahutada ei lasknud?”

„Me rääkisime tihti lahkuminekust ja ka adopteerimisest. Tänapäeval oleks reproduktiivmeditsiin suutnud meid kindlasti aidata, kuid tollal need võimalused puudusid. Lõpuks pidas ka Bernadette ennast liiga vanaks, et mõne teise mehega veelkord proovida. Ja tõenäoliselt leidis ta üha enam rahuldust just minu piinamisest. Aga mind piinas omakorda südametunnistus, sest olin selles süüdi, et tema ei saanud õnnelik olla ja leppisin selle nuhtlusega. Teatud mõttes muutusimegi sado-maso paariks ja seda täitsa ilma piitsade või metallkettideta …” Mees tegi väikese hingepausi ja jätkas: „… olgugi et nendega olnuks võib-olla paremgi.”

Kergelt segaduses rüüpasin lonksukese juba külmaks läinud kohvi. Mida Hunter nüüd siis minust tahtis? Kas peaksin haiget meest veidi piinama, et vaigistada tema igatsust karistamise järele? Kuna mulle mingit sobivat kommentaari pähe ei tulnud, siis proovisin lihasalatit, olgugi et seda tavaliselt ei sallinud, kas või selleks, et korraks käes hoida ka lauale pandud kahvlit. Minu lauakaaslane oli seni joonud vaid teed ega puudutanud midagi söödavast. Parima meelega oleksin jätnud jumalaga, aga ilmselt oli tal veel midagi lisada.

Esmalt ta siiski halises veel edasi: „13 aasta eest pakuti mulle osakonnajuhataja kohta Bremeni linnaraamatukogusse. Olin kandideerinud Bernadette’i selja taga ja rõõmustasin väga kui sain nõusoleku. Seal oli vaja meediapakkumised tähtsuse järgi struktureerida, mis istunuks mulle palju enam kui seni tehtud puhtbürokraatlik töö. Aga Bernadette kamandas mind ka seekord: Jää sinna, kus sa oled! Ja mina pidin nendele ära ütlema.”

„Miks küll?” küsisin. „Kolimine suurlinna oleks ju igale naisele nauditav väljakutse – või siis mitte?”

„Bernadette oli rikas pärija, ka see maja kuulus talle. Tema oli siin majas üles kasvanud ja tahtis siin ka surra, mitte kunagi poleks ta seda välja üürinud ega ka maha müünud. Lõppude lõpuks tahtis ta seda vaid oma lastekarjaga täita, aga selle plaani keerasin mina tal untsu. Olime Bernadette’iga teineteise elu vastastikku ära rikkunud.”

Pikkamööda võttis viha minus maad, mitte üksnes egotsentrilise Bernadette’i vastu, vaid peaaegu et veelgi enam selle loiu mehe vastu, kes ei suutnud kuidagi emantsipeeruda. Hetkeks tundsin isegi impulssi talle talumatult alandliku käitumise pärast meepurk vastu pead virutada.

„Nüüd ei saa enam mitte kui midagi muuta,” ütlesin pahaselt ja tõusin püsti. „Miks sa mulle sellest kõigest üldse jutustad? Mina ei saa sind ju aidata.”

Ta palus mul veel jääda, sest polevat oma pihtimisega veel sugugi lõpul. See pani mind kõrvu kikitama.

„Millesse su naine üldse suri?” küsisin umbusklikult.

„Nagu oleksid mu mõtteid lugenud! Tema elupäevade lõpp lasub raskelt minu hingel. Kusagil kahe aasta eest lasime ennast rutiinselt arstil kontrollida. Minul avastati pahaloomuline kasvaja, mis oli juba jõudnud ka metastaasid laiali ajada. Bernadette oli läbinisti terve, kui kõrgenenud vererõhk välja arvata.

Ühel õhtul oli meil äge tüli, tegemist oli nagu ikka Bernadette’i õetütrega. See võltsvaga olevus oli ikka ja jälle osanud mu naiivselt naiselt palju raha välja lunida. Tülijärgsel hommikul kuulsin nõrka kloppimist tema magamistoas. Nüüd tahab ta jälle haiget teeselda ja lasta endale voodisse teed tuua, mõtlesin pahaselt, aga jäin kindlaks. Ma ei lase ennast lakkamatult kamandada. Alles hiljem sain aru, et tal oli olnud ajurabandus. Ta ei saanud appi hüüda ja koputas oma seljasügajaga vastu kummutit.”

„Ajurabanduse puhul on iga minut tähtis,” ütlesin. „Kas kiirabi ei tulnud siis küllalt kiiresti?”

„Loomulikult oleksin pidanud otsekohe hädaabinumbri valima, aga ma ei aimanudki, et see on elu ja surma küsimus. Kuna ma pidin minema onkoloogi vastuvõtule, siis tõmbasin vihmamantli selga ja läksin välja. Tagasi tulin tunde hiljem ja siis oli ta juba külm. Sellest peale kannatan süümepiinade käes ja ei tea, kuidas oma süüga toime tulla.”

Mina reageerisin sellele täiesti jahmunult. „Kas siis arst midagi kahtlustama ei hakanud?” küsisin.

Hunter raputas pead, sest kust pidanuks too teadma, et mees naise ajurabanduse ajal veel kodus oli.

Miks oli ta just mind endale pihiisaks valinud? Ja mida siis nüüd? Ega ta ometigi oota, et mina teda sunnin teda pattu kahetsema?

„Tegemata jäetud abikutse eest pead sa küll vaid enda südame­tunnistuse ees vastust andma,” ütlesin. „Aga mina ei ole sulle mingi pastor, kohtunik ega ka timukas ja annan nüüd vaid jalgadele tuld…”

Mees hoidis mind tugevasti varrukast kinni. „Palun jää veel mõneks minutiks, Karla! Ma ei kutsunud sind selleks, et sa mulle mu patud andeks annaksid,” ütles ta. „Kahjuks ei ole mul ei sõpru ega sugulasi, kellelt võiksin abi paluda. Minu valik langes just sinule, sest olen kindel, et sina ei ole omakasupüüdlik ega kasuta minu olukorda ära. Iga teine naine oleks sellise sugugi mitte varatu, aga surmahaige lese kavaluse ja viguritega oma võrku püüdnud, et aga võimalikult kähku pärijaks saada. Olen oma esialgses testamendis korraldanud nii, et see suur maja pannakse oksjonile ja selle eest saadud raha antakse Heidelbergi hooldekodule. Veerand summast tuleks siiski välja maksta sinule, kui sa täidad mu väikese soovi. Mina nõuan vaid, et sa võtaksid enda kanda minu viimase puhkepaiga korrastamise ja hoolduse kulud ning hoolitsed selle eest, et mind maetaks mu naise kõrvale. Minu hauakivil peab olema kiri: Su vaenlane on lähedal.”

„Kui muud midagi ei ole,” ütlesin kergendustundega, „siis saab tehtud!”

Naeratasime teineteisele, surusime kätt ja leping oli sõlmitud. Nüüd oli mulle täiesti selge, et üksteise kõrval seisvad graniit­plaadid väljendavad täielikult selle perekonna motot: Jää sinna, kus sa oled! – Su vaenlane on lähedal!”

Kui lõpuks tänaval olin, tekkis tunne, et naabermaja aknast jälgib mind vanem naine.