Originaal:

Hanna E Lindberg

STHLM CONFIDENTIAL

Orda AB

 

Kaas: Tiina Sildre

Toimetanud Õie Ristioja

 

© Hanna Lindberg 2014 by Agreement with Grand Agency

© Tõlge eesti keelde. Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2017

 

ISBN 978-9949-596-31-7

ISBN 978-9949-596-32-4 (epub)

 

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti-Raamat

 

Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Tema pildid olid ausad. Rinnad ja tagumik. Iharad pilgud. Tihti ei olnud nendel rohkem alastust kui tavalistel moereklaamidel. Nende müüginipp oli seks, aga erinevalt rõivatööstusest ei teinud tema sellest mingit saladust. Harilikult mõtles ta, et sellega on sama lugu nagu kuse ja sitaga. Lähed kangialusesse ega märka midagi. Kusi on seal, salakaval ja nähtamatu, sa ei saa sellest enne aimu, kui kirbe lehk ninasse lööb. Sitt on alati sitt. See on nähtav, annab endast teada ja on aus. Tema pildid olid sitt.

1.
NELJAPÄEV, 11. MAI
HOMMIK

Katastroofist oli möödas üheksakümmend kaks päeva, kümme tundi ja viis minutit. Telefon oli vait. Kesklinna politseijaoskonnas töötav allikas, kes tavaliselt kuulsuste juurde tehtavatest narkoreididest vihjeid andis, oli helistamast lakanud. Restoranipidajad, kes teadsid, kus Stockholmi saabunud maailmanimega superstaarid pidutsevad, ei vastanud enam sõnumitele. Isegi suhtekorraldajad ei andnud endast elumärki.

Pärast seda, mis kevadel juhtus, oli ta tühi koht.

Keegi ei tahtnud ennast Solveig Bergiga siduda.

Ta võttis öökapilt sülearvuti, tõstis ekraani üles ja sisenes Sthlm Confidentiali, blogisse, mida ta oli vihaga samal päeval pidama hakanud, kui hundipassi sai. Tal olid suured plaanid: blogi pidi sisaldama kõike alates meelelahutusvaldkonna uudistest kuni uurimise ja avalikustamiseni. Midagi, millest kõik räägivad. Tema tagasitee.

Magamistoa uks oli lahti. Ta vaatas oma kahetoalist korterit, mis asus Högdalenis Skebokvarnsvägenil neljakümnendatel aastatel ehitatud majas. Et vähem läbi kostaks, katsid seinu vaibad. Idamaise mustri ja kaamelitega, mille tema parim, ja nüüdseks ainus, sõber Fatima Niemi oli Marokost ostnud. Tema pilk jäi pidama trompetile, mille isa oli talle andnud. Micke Berg oli taksojuht, ent elas oma džässiansamblile.

Eelmise öö kohvitass oli ikka öökapil, lagritsaiirise kokkukägardatud pabereid täis. Ta oli liiga kaua üleval olnud.

Jälle.

Väsimus hakkas pähe pesa tegema. Kui tema allikad õhku haihtusid, tuli tal teisi teid otsida. Näiteks teha midagi niisugust, mida sotsiaalmeedias jagatakse.

Hilisõhtul tegi ta kaks postitust.

23.57:11 ülivallatud kiisud, keda sa lihtsalt pead nägema

00.45:35 Per Mobergi 19 kõige jubedamat hetke teleekraanil

 

Lihtsad nipid, mis pidanuks toimima.

Ta oli tolatempe tegevate kasside pildid üles otsinud ja jutumullidesse pannud. Tema eelmise töökoha uudistetoimetaja nimetas neid naerukassideks ja arvas, et loomad tegelevad netis peaaegu et pornoga. Ameerikas on isegi saidid, mille kogu edu rajaneb sihukestel kassidel.

Kuus klikki.

Ei ühtegi jagamist Facebookis.

Solveig vajutas arvuti kinni.

Ole kannatlik, manitses ta iseennast. Sisu on hea. Okei, võib-olla on suunitlus võrreldes esialgu kavandatuga natuke muutunud ja suurtest ajakirjanduslikest uurimustest ei saanud just asja, aga kõigepealt peab ta inimesed oma blogi juurde tooma. Küll siis laabub ka muu.

Läbi põranda kostis summutatud äginat.

Kas kell on nii palju?

Solveig arvas kuulvat, kuidas alumisel korrusel suriseb tätoveerija nõel ja pihustab kellegi naha sisse värvi. Ta peaks üles tõusma. Kohvimasina sisse lülitama ja paar postitust kirjutama. Planeerima suuremaid töid, neid, mis tulevad.

Kuid ta pikutas edasi.

Kuulis tilkumist.

Kas õues sajab vihma?

Kõigest kolm kuud tagasi oli ta olnud tõusuteel olev paljutõotav kahekümne viie aastane reporter. Tema töökohaks oli Newsfeed24 ja tema seal veedetud kahe aasta jooksul kasvas see üheks suuremaks veebiväljaandeks. Edu pandiks olid vaatenurgad ja esitusviis. Uudiseid tehti tunde ja huumorimeelega. Sageli loenditena. Nii, et see lugejaid puudutaks, neid jahmataks, kaasa haaraks ja paneks neid artikleid edasi levitama. Solveig sai iga nädal tuhandeid lugejakirju, netifoorumis Flashback oli tema kohta isegi teema. Kas kellelgi on Solveig Bergi kohta kõlakaid? Et teda loetakse, jah, nähakse, kõik see oli talle meeldinud, ent kõige rohkem tundis ta puudust toimetuses valitsenud üksmeelest. Sellest, kuidas reporterid ja toimetajad kokku hoidsid. Naersid koos lugude üle, mis rääkisid Ameerika titevarbapidude pilatortidest ja salapärastesse karstilehtritesse vajunud pargitud autodest. Kuidas nad üksteist õlale patsutasid, kui olid midagi avalikkuse ette toonud. Maksudest kõrvale hiiliv tuntud blogija, kes Tai-reisid tuludest maha arvas; parlamendisaadikud, kes kirjutasid rassistlikesse netifoorumitesse, ja kõrged majandustegelased, kes käisid pornoklubides. Nad toetasid üksteist, kui kommentaarid liiga isiklikuks muutusid. Solveig mõtles legendaarsetele õlleõhtutele Södermalmil asuvas pubis Kvarnen. Järelpidudele.

Ta ohkas.

Üks õnnetu eksimus ja kõik oli otsas. Nüüd oli ta tagasi Vasagatanil Howdy Burgeris, ketirestoranis, kus müüdi kalleid hamburgereid. Päeval serveeris ta toitu ja pudeliõlut, et üüri maksta. Öösiti jahmerdas oma blogiga.

Tilkumine jätkus.

Ta võttis põrandalt raamatu. Ole see, kes sa oled, ja muuda maailma (kas on aeg?). Üks kunde oli selle restorani unustanud. Osake eneseabiraamatute tulvast. See lubas lihtsaid vahendeid, mis peaksid elule hoopis uue suuna andma. See lubas tervist ja rikkust. See ei andnud ühtegi vastust, ent esitas hulga küsimusi. Vaevalt tema ellu rohkem küsimärke mahub, see asi oli kindel. Aga ta ei lugenud raamatut sellepärast. Solveigile pakkus huvi mees, kes selle maha jättis.

Ta ei jõudnud kaugemale kui paar rida.

Miks siin rõske pesuköögi järele haiseb?

Lina oli madratsi alt lahti pääsenud ja tema jala ümber keerdunud. Solveig vabastas jala, viskas teki pealt ära ja tõusis üles.

Esikus kostis tilkumine valjemini.

Ta jäi köögilävele seisma.

Kraanikauss ajas üle, vesi voolas köögikapile ja pliidile ning valgus kapi alla. Terve põrand oli vett täis.

Ta oli kraani lahti unustanud.

Solveig keeras vee kähku kinni. Vandus ja viskas põrandale kõik käterätid, mida leidis. Võttis mobiiltelefoni, pidi juba isale helistama, ent mõtles ümber.

Fatima Niemi vastas pärast neljandat signaali.

„Täna õhtul peame välja minema,” lausus Solveig.

2.
NELJAPÄEV, 11. MAI
PÄRASTLÕUNA

Lennie Lee oli harva närvis ja ei olnud kindlasti harjunud ootama. Tuntud fotograafi ja isikliku ajakirja Glam Magazine vastutava väljaandjana oli ta jõudnud sellesse punkti, kus enamik asju käis tema tingimustel. Praegu istus ta üksinda kesklinnas Moodgallerianis asuvas tapaserestoranis Boqueria, peaaegu tühi õlleklaas ees.

Miks ta ei tule?

Lennie vaatas saalis ringi. Kahhelkividega kaetud seinad, tume põrand. Valges mütsis kokad säristavad kõikide nähes toitu. Külastajad üldiselt kenad. Hästiriietatud rahandustegelased Stureplanilt, kes oma pikka lõunasööki espressokohviga lõpetavad. Läbimõeldult vabas riietuses loomingulise tööga tegelevad nooremapoolsed mehed ja naised. Mäster Samuelsgatanil asuva Rootsi rõivahiiglase peakontoris töötavad moeinimesed.

Lennie rüüpas klaasi tühjaks.

Mõni tund tagasi oli ta kodus hommikumantli väel ja toasussides ringi käinud. Kaua magamise hommik keset nädalat. Vabadus. Talle meeldis oma aja peremees olla. Tavaline üheksast-viieni töö ei tulnud kõne allagi, see tähendas kõike seda, millest ta kunagi Tranåsist Stockholmi tulles pääseda tahtis. Pärast koos kallima Marika Glansiga söödud pikaleveninud hommikueinet laadis ta alla paar Inglise ajakirja ja viskas diivanile pikali, iPad käes. Kui telefon helises, oli ta just tõdenud, et Maximi ja GQ kaaned pole kaugeltki nii kenad kui Glam Magazine’i oma. Helistati varjatud numbrilt, ent Lennie otsustas siiski vastata.

Liini teisest otsas oli madala häälega mees.

Jakob Adler tahtis temaga kokku saada.

 

***

Valjuhäälditest kostis vaikset kohvikumuusikat. Lõunastajad hakkasid laiali pudenema. Lennie võttis hoidikust ühe hambaorgi, murdis selle katki ja võttis veel ühe. Pisikesed orgid lendasid minema.

Jakob Adler.

Lenniele meenus nende esimene kohtumine.

Sellest on varsti kümme aastat möödas. Lenniel oli käsil artikkel Stockholmi organiseeritud kuritegevusest ning ta sai ühendust mehega, kes väideti olevat elukutseliste kurjategijate kasvava võrgustiku ninamees – Jakob Adler, toona kolmekümneaastane, Hässelbys üles kasvanud. Lennie oli millegipärast arvanud, et temaga on raske jutule saada, kuid Jakob oli olnud üllatavalt avameelne. Viisakas ja hea sõnakasutusega. Isegi niivõrd, et Lennie pildistamiseks valitud ruumi ees kõhklema lõi. Aga Jakob oli meeleldi nõus, et temast ühe Vasastani keldri räämas jõusaalis pilti tehakse. Lennie muutis pildid pärast dokumendifotole omaselt teraliseks ja lisas kontrasti, otsekui oleksid need kakskümmend korda koopiamasinast läbi käinud. Tulemuseks oli ettearvamatu gangster. Inimene, kellega ei taheta pahuksisse minna.

Mälestus tõi Lenniele muige suule.

Viimastel aastatel oli Adler kuritegevuse maha jätnud ja ettevõtjaks hakanud. Räägiti, et ta oli rahastajana restoraniärisse läinud, aga kindlalt Lennie ei teadnud. Ilmselt on tal vaja esinduslikumas keskkonnas tehtud uusi pilte. Ilusas väikekodanlikus elutoas. Serveerimislaud. Raske Chesterfieldi mööbel. Midagi, mis sobiks Dagens Industri mainekasse nädalalõpulisasse DI Weekend.

Kelner pani õhtusteks koosistumisteks veiniklaase lauale. Kohtumine oli kokku lepitud kella kaheks, aga Lennie oli kakskümmend minutit varem kohale tulnud. Kuigi ta oli harjunud alati lauda saama, tahtis ta seekord täiesti kindel olla. Sest kui asi oleks olnud milleski nii tavalises nagu salajastele erapidudele tellitavad tüdrukud, oleks pidanud niite tõmbama too soomlasest assistent. Adler ise helistas ülimalt harva.

Lennie vaatas aknast välja. Inimesed liikusid tõtakal sammul mööda Jakobsbergsgatanit. Õlleklaas oli endiselt tühi. Ta hakkas loendama kordi, kui mõni teenindaja temast möödus, küsimata, kas ta soovib lisa. Mis lahti on? Kas nad ei tunne teda ära? Äkitselt nägi ta kõiges vigu. Põrandal olid leivaraasukesed. Lampidel plekid. Kõrbehais. Miks restorani omanik ei vaata, et töötajad koristaksid ja vaiksel ajal midagi kasulikku teeksid?

Kell hakkas kolm saama.

Kas Jakob Adleril tuli midagi ette?

Lennie mõtles, missugused asjad oleksid võinud takistuseks olla.

Ummikud. Tähtsamad sidemed. Suuremad tehingud.

Uks avanes.

Fuajeesse ilmus ülimalt elegantne meesterahvas. Tema portfell ja püksirihm harmoneerusid John Lobbi juurest ostetud Oxfordi kingadega.

Lennie tõusis nii rutakalt, et tool vastu põrandat kriuksus.

„Tore sind näha.” Jakob Adler surus ta kätt ja patsutas seljale.

„Samad sõnad, samad sõnad. Kas kõik on hästi?”

„Tänan, hästi ikka,” vastas Jakob. Tühja õlleklaasi nähes naeris ta valju häälega. „Kas sul oli janu?”

Nad võtsid teineteise vastas istet. Jakob Adler diivanil, kust terve restoran kätte paistis. Lennie toolil. Beitlingi kell kõlksatas, kui Jakob käed lauale pani. Tema tätoveeringud olid kadunud, kuid nende kunagises asukohas võis aimata hallikat varjundit: kätel, käsivartel, kaelal ja kuklas. Tema pumatist läikivad juuksed olid külje pealt lahku kammitud, habe hoolikalt pügatud ja Corneliani ülikond istus laitmatult. Polnud mingit kahtlust. Jakob Adler on nüüd ärimees.

Kelner tuli laua juurde. Lennie oli jõudnud menüü mitu korda läbi lugeda ja teadis juba, mida tahab. Eelroaks grillitud hiigelkrevetid ja pisikesed Hispaania paprikad pimiento de padrón. Seejärel grillitud piimapõrsas kahekordselt friteeritud kartulite ja trühvlimajoneesiga. Jakob Adler noogutas heakskiitvalt, valis sama, kuid küsis, kas saaks sinna juurde veel ka suitsumaitselist kastet.

Kelner paistis ebalevat.

„Tegelikult me oma roogasid ei muuda.”

„Kas saab või ei saa?” küsis Jakob Adler.

„Ma küsin koka käest järele, vast annab korraldada. Mida te juua soovite?”

„Head õlut.”

„Puttin’ in Hours. Ameerika hele ale, pruulitud neljast sordist Rootsi linnastest ja...”

„Kena,” lausus Jakob ja võttis pintsaku seljast. „Kui see hea on.”

„Võtan ka ühe sihukese,” sõnas Lennie.

Kelner tänas tellimuse eest.

Maad võttis vaikus.

Lennie hakkas niisama lobisema. See oli keeruline kunst. Ilma oma sotsiaalse andeta ei oleks ta eluilmaski nii kaugele jõudnud. Naised olid tema poolel. Nad naersid tema naljade peale, samal ajal kui mehed nägid temas pigem lahedat semu kui ohtu. Kõik olid Lennie Lee sõbrad.

„Praegu on täistamp peal. Toimetus rügab uue numbri kallal, tead küll, tähtaeg. Siis tõmbame ringreisile. Totsid ja õlts, inimesed peavad...”

Jakob Adler naaldus ettepoole.

Lennie vakatas.

„Mul kolme nädala pärast neljakümnes sünnipäev, 25. mail,” ütles Adler.

„Palju õnne...”

„Ma teen peo. Aga mitte mingi tavalise vastuvõtu. Ei mingit pereüritust.”

Jakob Adleri hääl kõlas pidulikult.

„Ma tahan kahtekümmet viit sinu kõige paremat ja elegantsemat tüdrukut.”

Lennie noogutas. Tüdrukud olid tema äri alus. Ta oli oma elu nende ümber rajanud. Praeguseks oli ta sadadele üritustele tüdrukuid saatnud. Igasugustele, alates kõrgete majandustegelaste kinnistest meesteõhtutest kuni miljardäripojukeste poissmeesteõhtute ja saarestikus Saudi ärimeeste luksusjahtidel peetavate pidudeni välja. Ajakirja kahanev tiraaž muutis kõrvalärid üha olulisemaks. Umbes sama lugu nagu rokkbändiga, oli tal tavaks mõelda. Kui nende plaate enam ei osteta, peavad nad seda enam ringreisidel käima. Tuleb olla seal, kus on lugejad. Peibutada millegi muuga. Teemaõhtud ja poistereisid ning lantimiskursused koos tema erilise seksi-saab garantiiga.

„Ma tahan lossi,” jätkas Adler. „Minu külalised peavad tundma ennast nagu kuningad. Kõike peab olema. Homaare ja parimat liha. Šampanjat, viina, sigareid. Ja ma tahan, et sina mulle selle korraldad.”

Tema ilme oli keskendunud.

„Kas ajad asja joonde?”

„Otse loomulikult,” vastas Lennie.

Kelner tõi eelroa. Tumedate grillirantidega krevetid ja juustutäidisega väikesed õlised paprikad ümmargustes savikaussides. Jakob hammustas ühe padrón’i otsa ära. Mälus mõtlikult.

„Kas me saame teineteisest aru, kui ma räägin, mida ma ootan...”

Ta vaatas läbi akna ühte valesti pargitud autot.

„Maailmaklass.”

„Kindel see.”

„Sina saad viis.”

„Viis mida?” küsis Lennie.

Jakob Adler irvitas nii, et ülemiste purihammaste plommid paistsid.

„Miljonit.”

Lennie neelatas. Viis miljonit. Seda oli rohkem kui tema ajakirja kõigi aastate jooksul teenitud kasum. Vähemasti see, mida ta oli maksuametile deklareerinud. Tema plaanid olid nutikad ning ta ajas võimalikult palju asju mustalt: üritustekorraldajad, kõrtsiturneed ja isegi osa reklaamitööd. Ent ikkagi. See kõlas liiga hästi, et tõsi olla.

Jakob Adler tasandas häält.

„Aga kõik peab klappima. Juuksekarva pealt. Mitte miski ei tohi olla vähem kui perfektne. Tagantjärele räägib rahvas sellest peost veel aastaid.”

„Tehtud.”

Adleri mobiil helises.

„Ma pean vastu võtma.” Ta tõusis ja läks eemale.

Lennie jäi istuma ja laskis kõigel kohale jõuda. Unelmate ülesanne. Mõte pani pea ringi käima.

Ta organiseerib peo. „Pidu” on vast vale sõna. Küsimus on etenduses, mis peab kinnitama, et Jakob Adler on ärimees, looma pildi edukast restoraniäri ettevõtjast ja investorist.

Lennie tõstis omaenda peegelpildi poole klaasi.

Samal hetkel haistis ta magusat parfüümi.

„Tere,” ütles vägagi tuttav hääl.

Ei, mõtles Lennie. Mitte praegu.

„Jennifer,” ütles Lennie ja tõusis püsti.

Nad andsid teineteisele põsemusi.

„Miks sa mu sõnumitele ei vasta?” küsis Jennifer Leone. Tema hääl tundus peenike. Ta oli ligitõmbavalt kaunis, seda tõika ei muutnud isegi viimastest täitesüstidest põsesarnadele jäänud sinikad ega väljailmumiseks halvasti valitud hetk.

„Kuule, kallikene, mul on natuke tegemist.”

„Kellega?”

„Ühe tuttava ärimehega.”

Jennifer istus diivanile. Lennie tundis, kuidas temas kohub viha. Tee minekut, mõtles ta. Kao ära. Hirm, et Jennifer võib stseeni teha, ajas teda närvi. Miski ei tohtinud praegust asja ohtu seada.

„Ma tahan valmis lehekülgi näha,” ütles Jennifer.

Tavaliselt kohtusid nad Täbys Jenniferi ühetoalises korteris, toimetuses, hotellitubades. Nii oli alati olnud. Kuni eelmise nädala ühe õhtuni. Marika Glans oli filmi esilinastusel. Pärast mõnda drinki Miss Voonis tundus mõeldamatu taksosse ronida ja Täbysse sõita, kui Linnégatan oli palju ligemal.

See oli sulaselge viga.

Jennifer nägi Lennie ja Marika magamistoas rippuvat Bert Sterni pilti, õhulise kangaga Marilyn Monroe sugestiivne portree hakkas talle meeldima ning ta nõudis, et saaks samamoodi poseerida. Nüüd ajas ta jonni. Ütles ikka ja jälle, et tahab pilte näha. Nendele, mis talle meeldisid, tegi punase huulepulgaga risti, täpselt nagu Monroegi. Tegelikult üsna armas.

„Helista Hockeyle,” ütles ta lühidalt. Fotoassistent töötas ööpäev läbi ja oleks võinud Jenniferi aidata, kui too poleks kasutanud pilte lihtsalt ettekäändena, et Lenniet kätte saada.

„Ei,” vastas Jennifer. Tema hääl muutus peenemaks.

„Leheküljed on toimetuses, helista Hockeyle või jäta järele.”

„Kuidas sa võid niimoodi teha?”

Hääl värises.

Jennifer Leone hakkas nutma.

Lennie hingas sügavalt. Tegi südame kõvaks. Jennifer pani kindlasti tähele, et ta on pinges. Lennie arvates nautis tüdruk olukorda. Ta tõstis jalad diivanile, sääred otse Jakob Adleri pintsaku peale.

„Võta ennast kokku,” ütles Lennie.

Jennifer peitis näo teatraalselt kätesse. Mõni laud eemal istuv seltskond vaatas nende poole.

„Jäta järele!”

Jennifer nuttis üha valjemini.

„Palun, räägime hiljem,” lausus Lennie.

„Kas sa tuled täna õhtul?” küsis Jennifer.

„Võib-olla.”

Jennifer tõstis häält.

„Mis võib-olla?”

„Ole vait,” sisistas Lennie.

„Ma ei suuda enam.”

„Okei, ma tulen täna õhtul, ükskõik mida, peaasi, et sa praegu siit minekut teed,” vastas Lennie.

„Õhtul näeme?”

„Jaa, jaa, ausõna. Mine nüüd.”

Jennifer Leone rebis Jakob Adleri salvrätiku küljest tüki ja tupsutas silmaaluseid. Tõstis viimaks ometi jalad põrandale ja kadus oma ülikõrgetel kontsadel välisukse poole.

Lennie kummardus üle laua ja silus Jakob Adleri pintsaku siledaks. Ta vajus toolile, rüüpas suure sõõmu õlut ja hingas välja.

Kõva mats ja õlast raputamine.

Jakob Adler oli tagasi.

„No nii, oma daamidele sa mind ei tutvusta,” sõnas ta. „Kas ma pole küllalt peen?” Tema naer oli oktavi võrra kõrgem, kui oleks pidanud.

Lennie naeris kaasa.

„Kuhu me jäimegi? Jah, ma arvestan umbes saja viiekümne külalisega. Kõige lähedasematega,” ütles Jakob.

„Muidugi, anna mulle ainult nimed ja aadressid, siis organiseerin ma peened kutsed.”

„Kutsetega tegelen ma ise.”

„Kuidas tahad.”

„Sinu ülesanne on meelelahutus. Ma tahan, et mu meel saaks vägevasti lahutatud.”

Toodi piimapõrsas. Rustikaalne seakülg puidust alusel. Friikartulid ja kaste korviga kõrval. Jakob Adler tõstis toosti. Jutt veeres muudele asjadele. Suutäite vahel uhkustas ta oma uue mootorpaadiga. Kuuskümmend üheksa jalga pikk Ameerika luksusjaht. Väärt 15 miljonit. Lennie pingutas, et kuulata, ent tema mõtted kiskusid mujale. Jennifer Leone poole.

„Annab silmad ette enamikule, mis vee peal liigub,” lausus Jakob Adler.

„Mitu hobujõ...”

„Lennie, kurat võtaks, räägi nüüd. Kuidas sul Marikaga läheb?”