Esimene osa

---

I PEATÜKK

Georges Duroy lasi kassapreilil viiefrangilisest tagasi anda ja väljus restoranist.

Endise allohvitseri kergatslikkusega oma loomupärast rühikust rõhutades ajas ta rinna ette, keerutas vilunud sõjameheliigutusega vuntsi ja heitis üle saali viimase kiire pilgu - ilusa mehe vangistava pilgu, mis üksikud hilised lõunastajad otsekui võrku püüdis.

Naised tõstsid pead: kolm töölistüdrukut, üks lohakalt kammitud ebamäärases eas muusikaõpetajanna lootusetult tolmunud kübara ja halvasti istuva kleidiga ning kaks abikaasade saatel tulnud pürjeliprouat - kindlate hindadega nurgataguse söögimaja vanad kunded.

Tänavale jõudnud, seisatas Duroy hetkeks ja kaalus, mida järgmiseks ette võtta. Oli 28. juuni; taskus kõlises täpselt kolm franki nelikümmend santiimi, millega pidi kuu lõpuni välja tulema. Sellest jätkus kaheks õhtueineks, kui lõuna vahele jätta, või kaheks lõunaks, kui õhtusöök vahele jätta - vabal valikul. Ent võttes arvesse, et lõuna maksab kakskümmend kaks soud, õhtueine aga kolmkümmend, jõudis Duroy järeldusele, et ainult päevase söögikorraga piirdudes jääks üks frank kakskümmend santiimi järele, mille eest võiks endale bulvaril veel kaks korda lubada kerget suupistet leiva ja vorsti näol ja pealekauba kaks kannu õlut. See viimane oligi õhtuti ta suurim priiskamine ja rõõm. Ta hakkas mööda Notre-Dame-de-Lorette'i tänavat edasi minema. Kõnnak oli tal ikka veel samasugune kui neil aegadel, mil ta kandis husaarimundrit - rind kummis, jalad pisut harkis, nagu äsja sadulast maha hüpanud. Hoolimatult tegi ta endale rahvarohkel tänaval teed, müksas õlaga, tõukas möödujaid, vaevumata sammu võrragi kõrvale põikama. Võrdlemisi luitunud kõvakübar istus viltu peas, kand raius kõvasti vastu maad. Kogemata tsiviili sattunud endise uhke sõjamehe hoiakuga näis ta alalõpmata kedagi trotsivat - vastutulijaid, hooneid, tervet linna.

Kuuekümnefrangisest ülikonnast hoolimata kiirgas temast mingit praalivat elegantsi, mis oli küll labasevõitu, aga sellegipoolest ehtne. Pikk tugev kasv, heledad, pisut ruuge varjundiga kastanivärvi juuksed, kikkis kohevad vurrud nina all, tibatillukeste pupillidega selged sinisilmad, loomulikud kiharad keset pealage lahku kammitud - kõik see kokku tegi temast rahvaliku armastusromaani tüüpilise südametemurdja.

Oli parasjagu niisugune suveõhtu, kus Pariisis õhust puudu tuleb. Saunakuumust õhkuv linn näis lämmatavas öös higistavat. Kanalisatsiooni kivistest suudest hoovas mürgist lehka, köökide madalatest akendest tõusis jälki nõudepesu- ja hapuks läinud kastmete haisu.

Kangialustes istusid uksehoidjad kaksiratsa õlgpõhjaga toolidel, käised üles kääritud, piibud tossamas; mehed kõndisid tänaval roidunud sammul, paljapäi, kübar käes.

Bulvarile jõudes jäi Georges Duroy jälle kõhklevalt seisma, kahevahel, mis edasi teha. Ühest küljest oli tal kange tahtmine minna Champs-Elysées'le ja Boulogne'i metsa puiesteele, et pisut värskendust leida; teisest küljest näris teda armuseikluse igatsus.

Kuidas see küll võiks hargnema hakata? Tal polnud aimugi, aga ta ootas seda juba kolm kuud, päevast päeva, õhtust õhtusse. Tänu oma ilusale näolapile ja galantsetele oskustele näppas ta siit-sealt mõne armuraasukese, kuid ta lootis aina midagi enamat, midagi paremat.

Tasku tühi ja veri kihamas, süttis ta tänavanurgal ligitikkuvate lõbunaiste sosinast: „Kas tahad minu juurde tulla, ilus poiss?” Aga ta ei tihanud kaasa minna, sest tal polnud raha, millega neile maksta. Nii ootas ta kogu aeg midagi muud, igatses natuke peenemat sorti suudlusi.

Sellegipoolest armastas ta paiku, kus saalisid avalikud naised, armastas nende tantsusaale, nende kohvikuid, nende tänavaid; talle meeldis neile külge lüüa, neid kõnetada, sinatada, nende vängeid parfüüme nuusutada, tunda nende lähedust. Eks needki olid naised, armastuse naised. Ta ei põlanud neid perekonnaisa vastiku põlgusega.

Ta pööras Madeleine'i kiriku poole, lasi palavusest loidunud rahvavoolul end kaasa kanda. Osa januseid oli suurtest tungil täis kohvikuist tänavale, illumineeritud fassaadide toore lõikava valguse kätte valgunud. Kohvikuliste ees väikestel kandilistel või ümmargustel laudadel sillerdasid klaasides kõigis vikerkaarevärvides joogid punased, kollased, rohelised, rusked; karahvinides särasid jämedad läbipaistvad jääpulgad, mis jahutasid ilusat selget vett.

Duroy samm oli aeglasemaks jäänud, kõris kõrvetas janu. Kuum janu, suveõhtu janu piinas teda ja ta meenutas õndsat tunnet, mis tekib suhu voolavast külmast joogist. Aga kui ta täna õhtul kasvõi ainult kaks kruusigi joob, siis jumalaga homne kasin õhtueine! Viimaste päevade näljatunnid olid talle liiga tuttavad.

Ta mõtles: „Ma pean kella kümneni vastu pidama, siis teen Ameerika Kohvikus ühe õlle. Kurat! Aga mul on ju janu!” Ja ta vaatas laudade taga istuvaid mehi, kõiki neid, kes tohtisid janu kustutada, kui iganes tahtmist oli. Ta läks edasi, möödus kohvikuist uljal, vapral ilmel, hinnates näo ja ülikonna järgi ainsa pilguga, kui palju sel või teisel kundel võis raha taskus olla. Ta hakkas neid rahulikult istuvaid inimesi vihkama. Kui nende taskuid kobada, küllap seal leiduks kulda, hõbedat ja peenraha. Keskeltläbi pidi igaühel olema vähemalt kaks luidoori. Ja kohvikus oli vabalt oma sadakond külastajat. Sada korda kaks luidoori teeb neli tuhat franki! „Sead!” pomises Duroy, endiselt elegantsel sammul edasi jalutades. Ent ta teadis, et kui mõni kuskil pimedal tänaval nurga taga pihku satuks, võiks ta sel ilma südametunnistuse piinata kaela kahekorra käänata, jumala eest, niisama lihtsalt, nagu suurte manöövrite ajal talumatsi kodulinnul. Ta meenutas oma kaht Aafrika-aastat, meenutas, kuidas kaugel Lõunas väikestes tugipunktides sai araablasi puistatud. Julma lustaka muigega meenutas ta tempu, mis maksis kolme Uled-Alani suguharu mehe elu, ent andis temale ja ta seltsimeestele kakskümmend kana, kaks lammast, peotäie kuldraha ja pooleks aastaks naljaainet.

Süüdlasi ei leitud, ja ega neid muide eriti ei otsitud, sest õieti peetigi araablast sõduri loomulikuks jahisaagiks.

Pariisis on hoopis teine lugu. Siin ei saa ilusti vabalt marodeerida, mõõk puusal ja revolver peos, nagu seal, kaugel igast tsiviilkohtust. Kõik vaistud, mida endas kannab allohvitser, kellele on vallutatud maal vabad käed antud, tõstsid temas äkki pead. Jah, ta kahetses taga neid kahte kõrbeaastat. Kahju, et ta sinna ei jäänud! Aga eks ta lootnud kodumaale tagasi tulles oma elujärge parandada. Võta näpust!... Säh sulle nüüd!

Ta naksutas tasakesi keelt, otsekui proovides, kui kuiv suulagi õieti on.

Ümberringi voolas aeglaselt lai inimjõgi, temal aga oli peas ikka üksainus mõte: „Matsikari! Kõigil neil kretiinidel on vestitaskus veeringuid.” Vastutulijaid õlaga tõugates vilistas ta rõõmsaid viisikesi. Müksata saanud härrased vaatasid urisedes tagasi, naised pahandasid: „No on mühakas!”

Ta möödus Vaudeville'i teatrist ja seisatas Ameerika Kohviku ees, kaaludes janupiinades, kas endale vahest siiski kannu õlut lubada. Enne otsuse langetamist vaatas ta valgustatud numbrilauaga kella tänava kohal. See näitas veerand kümme. Ta tundis ennast ja teadis, et niipea kui õlleklaas tema ees seisab, ammutab ta selle ainsa sõõmuga tühjaks. Aga mida siis hiljem, kuni kella üheteistkümneni teha?

Ta läks edasi. „Kõnnin kuni Madeleine' ini,” mõtles ta, „ja tulen hästi pikkamisi tagasi.”

Ooperiväljaku nurgale jõudes möödus temast tüse noormees, kelle nägu tuli tuttav ette.

Ta hakkas mehe kannul käima, pingutades mälu ja korrates tasakesi endamisi. „Kus pagan ma olen selle vennikesega kokku puutunud?”

Tükk aega soris ta mälestustes, suutmata meenutada; ent äkki, mingi seletamatu mõtteseose toimel ilmus seesama mees ta silma ette hoopis saledamana, nooremana, husaarimunder seljas. Duroy hüüatas valjusti: „Muidugi, Forestier!”, lisas sammu ja matsatas võõrale käega õlale. Mees pööras ümber, silmitses teda ja küsis: „Mis te minust tahate, härra?”

Duroy puhkes naerma: „Kas sa ei tunne mind ära?”

„Ei.”

„Georges Duroy, kuuendast husaarirügemendist.”

Forestier tervitas teda kahel käel: „Sina, vana semu! Kuidas sul läheb?”

„Pole viga, ja sul endal?”

„Oh, minu elu pole suurt kiita midagi. Minul, tead, on nüüd kopsud nagu vatist, iga teine kuu on mul köha, ja kõik ainult bronhiidi tagajärjel, mille ma sain Bougivalis samal suvel, kui Pariisi tagasi tulin, neli aastat tagasi.”

„Mis sa räägid! Pealtnäha oled täitsa heas vormis.”

Forestier võttis vanal relvavennal käe alt kinni ja hakkas pajatama oma haigusest, jutustas läbivaatustest, arstide arvamustest ja soovitustest, kaebas, et temal on raske neid soovitusi kuulda võtta. Tal kästakse talveks lõunasse sõita. Aga kuidas seda korraldada? Ta on abielus, peab ajakirjanikuametit, on end üles töötanud.

„Juhatan Vie Française' i poliitikaosakonda. Lisaks teen Salut'le ülevaateid Senatist ja vahetevahel veel Planète'ile kirjanduskroonikat. Nagu näed, olen jalad alla saanud.”

Duroy vaatas teda üllatunult. Forestier oli väga muutunud, silmanähtavalt küpsenud. Tal oli nüüd eduka ja enesekindla inimese kõnnak, rüht ja ülikond, ettekasvanud kõhuke kõneles headest lõunatest. Varasematel aegadel oli ta kondine, kiitsakas ja nõtke, kergemeelne mürgeldaja, väsimatult ettevõtlik. Kolme aastaga oli Pariis teinud temast hoopis teie inimese, tüseda ja soliidse, hallinevate oimudega isanda, kuigi ta ei võinud olla üle kahekümne seitsme aasta vana.

„Kuhu sa lähed?” küsis Forestier. „Ei kuhugi,” vastas Duroy, „teen lihtsalt enne kojuminekut tuuri linna peal.”

„Sel juhul võiksid minuga Vie Française'i kaasa tulla, mul on seal korrektuurid lugeda. Pärast teeme kahekesi kannu õlut?”

„Nõus.”

Ja laheda kodususega, mis alati seob kunagisi koolivendi ja rügemendikaaslasi, hakkasid nad teineteise käevangus astuma.

„Mida sa Pariisis teed?” uuris Forestier. „Lihtsalt kärvan vähehaaval nälga,” vastas Duroy õlgu kehitades. „Kui teenistusaeg läbi sai, otsustasin siia sõita, et... et karjääri teha, või õigemini lihtsalt selleks, et Pariisis elada. Olen nüüd kuuendat kuud Põhjaraudtee kantseleiametnik, tuhat viissada franki aastas, ei midagi paremat.”

„Kuramus, see on küll näljapalk!” pomises Forestier. „Mis siin rääkida! Aga kuhu ma sealt pääsen? Ma olen ihuüksinda, ma ei tunne kedagi. Kellele ma end pakkuma lähen? Heast tahtmisest mul puudu ei ole, kui ainult võimalusi leiduks!”

Sõjaseltsimees mõõtis teda pealaest jalatallani nagu praktiline mees, kes oskab inimesi hinnata, ja ütles siis veendunult: „Tead, kulla sõber, kõik sõltub julgest pealehakkamisest. Mehel, kellel pea jagab, on siin hõlpsam ministriks saada kui kantseleiülemaks. On vaja ennast maksma panna, mitte paluda. Kuidas, pagana päralt, sa paremat kohta ei leidnud kui Põhjaraudtee kantseleis?”

„Ma otsisin igalt poolt,” vastas Duroy, „aga ei leidnud midagi. Praegu on siiski üks ots silmapiiril, pakutakse tallmeistri kohta Pellerini maneežis. Seal ma saan vähemalt kolm tuhat franki aastas.”

Forestier jäi kannapealt seisma: „Ära sa seda tee, see oleks rumalus, isegi kui nad sulle kümme tuhat maksaksid. Sellega sa paned endale kõik teed korrapealt kinni. Seal kantseleis oled vähemalt peidus, keegi sind ei tunne, kui oled kange mees, sipled sealt ükskord välja ja teed veel karjääri. Aga kui sa kord juba tallmeistriks hakkad, oled omadega läbi. See on sama hea kui hakata ülemteenriks mõnes peenemas majas, kus Pariisi koorekiht käib õhtust söömas. Kui sa oled seltskonnainimestele või nende tütardele ratsutamist õpetanud, ei suuda nad sind enam iialgi endaga võrdseks pidada.”

Ta vaikis, mõtles viivu ja küsis: „Kas sul bakalaureusekraad on?”

„Ei ole. Kukkusin eksamil kaks korda läbi.”

„Sellest pole midagi, peaasi et oled õpingud lõpule viinud. Kui tuleb juttu Cicerost või Tiberiusest, kas sa siis umbkaudu tead, mis asjad need on?”

„Jah, enam-vähem.”

„Hüva; ega keegi teinegi sellest rohkem tea, välja arvatud paarkümmend kretiini, kellest millekski muuks niikuinii asja ei ole. Usu, pole üldse raske tarkpea muljet jätta. Kogu kunst seisab selles, et ei tohi harimatusega lausa vahele jääda. Tuleb laveerida, raskusi vältida, takistustest ringiga mööda hiilida ja teisi entsüklopeedia abil liimile tõmmata. Kõik inimesed on tegelikult lollid kui lambad ja harimatud nagu karpkalad.”

Ta kõneles seda rahuliku iseteadvusega nagu mees, kes tunneb elu, ja jälgis naeratades möödavoorivat rahvahulka. Kuid äkki hakkas ta köhima, seisatas, oodates hoo möödumist, ja ütles hädiselt: „No kas pole nöök, et ma sellest bronhiidist ükskord lahti ei saa! Ja veel keset suve! Tuleval talvel lähen igatahes Mentoni ennast ravima. Pole midagi parata, tervis on siiski kõige tähtsam.”

Nad jõudsid Poissonière'i bulvarile ja peatusid suure kahe poolega klaasukse ees, mille siseküljele oli kleebitud lahtine ajaleht. Kolm inimest oli seda lugema jäänud.

Suurte tähtedega hõõgus ukse kohal gaasilampidest tulikirjas otsekui reklaam Vie Française. Jalutajad, kes ootamatult nende kahe kiirgava sõna paistusse astusid, muutusid kirkas valguses korrapealt selgesti nähtavaks nagu päevaajal, ja kadusid kohe jälle hämarusse.

Forestier lükkas ukse lahti ja kutsus sõpra kaasa. Duroy astus sisse, ronis üles mööda uhket ja räpast treppi, mis oli tänavale selgesti näha, sattus eestuppa, kus kaks kontoriteenrit tema kaaslast tervitasid, ja seisatas lõpuks mingis tolmunud ja narmendavas ooteruumis, kus seinu kattis plekiline ja kohati auklik, võikalt roheline kunstsamet, mis nägi välja nagu hiirtest näritud.

„Võta istet,” ütles Forestier, „ma tulen viie minuti pärast tagasi.”

Nende sõnade peale avas ta ühe kolmest uksest ja lahkus. Selles paigas lehvis iseäralik, kirjeldamatu lõhn, toimetusetubade eriline lõhn. Duroy istus vagusi, pisut häbelik, kuid eelkõige üllatatud. Aeg-ajalt ruttas mõni inimene mööda, jooksujalu ühest uksest sisse ja teisest välja, enne kui ta neid lähemalt silmitseda jõudis.

Kord olid need noored, väga noored mehed, asjalik nägu peas, jooksuhoos lipendav paberileht näpus, kord ladujad, kelle trükivärvist plekilise kitli alt paistis lumivalge krae ja seltskonnainimese heast riidest ülikond; ettevaatlikult hoidsid nad käes trükitud paberiribasid - värskeid, alles niiskeid korrektuurveerge. Vahel astus sisse liiga silmatorkava elegantsiga riietatud härrakene, piht liiga trammis, püksisäär liiga liibuv, liiga terava ninaga kingad jalas - nähtavasti seltskonnaelu reporter, kes tuli õhtust päevakaja ära tooma.

Liikus siin teistsuguseidki, tõsiseid ja tähtsaid, kõrge põhja ja sirge servaga kübar peas, mis neid justkui vormimüts kõigist muudest inimestest eristas.