Originaal:

Gustave Flaubert
SALAMMBÔ
Paris, 1888

Kolmas trükk

Tõlkinud Andrus Saareste
Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik


© OÜ Eesti Raamat, 2007
ISBN 978-9985-65-617-4
www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-849-9

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

I

PIDUSTUS

See sündis Megaras*, Kartaago agulis, Hamilkari* aedades.

Sõdurid, keda ta Sitsiilias oli juhatanud, pidasid suuri joote Eryxi* lahingu aastapäeva pühitsemiseks, ja kuna isand puudus ja neid oli palju, sõid ja jõid nad täielikus vabaduses.

Pronkskoturne* kandvad pealikud olid aset võtnud keskmisel teel, kuldnarmalise purpurvarju all, mis tallide müüri juurest lossi esimese rõduni ulatus; lihtsõdurite mass oli puude alla valgunud, kus võis näha hulka lampkatustega ehitusi, marjasuruhooneid, viinakeldreid, aitu, leivaküpsetamisruume ja relvaladusid ühes elevandiõue, metslooma-kaevandite ja orjavanglaga.

Viigipuud piirasid kööke; sükomoorisalu ulatus rohelusetihnikuni, kus villapuude valgete kahlude vahel granaatõunad helkisid; kobaratega koormatud viinapuud kerkisid mändide oksastikku; plataanide all laius roosipõõsaste väli; murul õõtsus kohati liiliaid; jalgradadele oli korallipuruga segatud musta liiva puistatud ja keskel kujundas küpressipuiestee ühest otsast teise nagu roheliste obeliskide kahekordse sammastiku.

Üsna taamal kerkis oma nelja terrassikujulise korrusega kõigest üle laiale alusele rajatud kollasetähnilisest Numiidia* marmorist loss. Oma suure sirge eebenipuust trepiga, mille iga astme nurka ehtis võidetud galeeri tääv, musta risti läbi neljaruuduliseks jagunevate punaste ustega, pronksvõredega, mis alt skorpionide eest kaitsesid, kuldvarviste trellidega, mis ülal aknaavasid sulgesid, oli see hoone oma hoolimatu rikkusega sõduritele niisama ülev ja läbitungimatu nagu Hamilkari nägugi.

Nõukogu oli tema maja neile jootude pidamiseks määranud. Ešmuni* templis lamavad toibujad olid koidikul teele asunud ja ennast karkudel siia lohistanud. Iga silmapilk jõudis pärale teisi. Kõiki radasid mööda valgus neid katkematu vooluna nagu järve tormavad mägijõed. Puude vahel oli näha jooksmas ähmis ja poolalasti köögiorje; vainutelt põgenes määgides gaselle; päike loojus, ja sidrunipuude lõhn muutis sellest higisest rahvahulgast erituva leitsaku veelgi raskemaks.

Seal oli kõigist rahvustest mehi – liguure*, lusitaanlasi*, baleaare, neegreid ja Rooma pagulasi. Raskepärase dooria murraku kõrval kuuldus sõjavankrite mürana kajavaid keldi silpe ja joonia sõnalõpud põrkasid vastu kõrbe kaashäälikuid, mis olid karedad nagu šaakalite kisa. Kreeklast võis tunda tema peenest pihast, egiptlast ta püstjaist õlgadest, kantaabrialast* laiadest sääremarjadest. Kaarialased* õõtsutasid uhkelt oma kiivrite sulgi, kapadookia* vibulaskjad olid ihule taimemahlaga maalinud laiu õisi ja mõned naisteriideis lüüdialased* sõid õhtust, tuhvlid jalas ja rõngad kõrvas. Teised, kes toreduse pärast näod punaseks olid võõbanud, sarnanesid korallist kujudega.

Nad pikutasid patjadel, sõid kükakil suurte vaagnate ümber või kiskusid kõhuli lamades endale lihatükke ja kustutasid nälga küünarnukkidele toetudes, saaki rebivate lõvide rahulikus asendis. Viimased tulnukad vaatasid puude najal seistes madalaid laudu, mis pooleldi sarlakpunaste vaipade alla kadusid, ja ootasid oma järge.

Et Hamilkari köökidest ei jätkunud, oli Nõukogu neile saatnud orje, nõusid, asemeid; ja keset aeda oli nagu lahinguväljal surnute põletamise aegu näha suuri heledaid lõkkeid, kus härjad küpsesid. Aniisipuruga puistatud leivad vaheldusid viskeketastest rängemate juustukäntsakatega, viinaga täidetud kraatrite* ja veega täidetud kantarostega* kuldtraadist korvide kõrval, mis sisaldasid lilli. Rõõm, et lõpuks võidi himu täis õgida, ajas kõigil silmad pungi; siin ja seal alustati laulu.

Algul kanti neile ette punasest savist mustade kõrgkujutistega taldrikutel lindusid rohelise kastmega, siis igasugu karptigusid, mida Puunia* randadel korjatakse, nisu, oa ja odra keediseid ja merevaigust kaussides tigusid köömnetega.

Seepeale kaeti laud liharoogadega: ilmus antiloope ühes sarvedega, paabulinde koos sulgedega, terveid lambaid magusas viinas keedetult, kaamelite ja pühvlite kintse, siile gaarum-kastmega*, kupatatud rohutirtse ja sissetehtud unihiiri. Tamrapanni* puust kateldes ujus safrani sees suuri rasvatükke. Kõik oli ääretasa täis soolvett, trühvleid ja assafötidat*. Mesikookide peal varisesid puuviljade püramiidid, ja ei olnud unustatud ka mõnda oliiviõli pressimisjäänustega nuumatud väikest, suure kõhu ja roosa siidkarvaga koera, seda teistele rahvastele jõledat rooga. Üllatumine uutest toitudest ärritas kõhtude aplust. Pealaele kääritud pikkade juustega gallialased kiskusid üksteise käest vesimeloneid ja sidruneid, mida nad ühes koorega mugisid. Neegrid, kes languste iial polnud näinud, lõhkusid oma nägusid nende punaste sakmetega. Kuid aetud habemetega kreeklased, kes valgemad marmorist, pildusid taldrikult koori selja taha, kuna hundinahkadesse riietunud karjased Brutiumist* õgisid vaikselt, näod igaühel oma annuse kohal.

Laskus öö. Koristati küpressi-puiestee üle tõmmatud velarium* ja toodi tõrvikud.

Porfüürist vaasides põleva maaõli tudisevad tuled kohutasid seedrite otsas pärdikuid, kes olid pühendatud kuule. Nad tõstsid kisa, mis sõduritele lõbu valmistas.

Ärtsist soomusrüüdel värisesid piklikud leegid. Kalliskividega inkrusteeritud vaagnailt kiirgas vastu igasugu sätendusi. Kumera peegelklaasiga ääristatud kraatrid paljundasid suurendatult asjade kujusid; ümber tõtlevad sõjamehed vaatasid neisse hämmastusega ja tegid lõustu, et end naerma sundida. Nad loopisid üksteisele üle laudade elevandiluust järisid ja kuldseid lasnakesi. Suurte sõõmudega neelasid nad kõiki Kreeka viinu nahkpaunadest, amforatesse* suletud Kampaania* viinu, Kantaabria viinu, mida tünnides tuuakse, ja aasia türnpuu marja, kaneeli- ning lootoseviinu. Maas oli loike, kuhu libiseti. Lehestikku kerkis lihade lehka ühes hingeõhu aurudega. Oli ühtaegu kuulda lõugade lõginat, jutukõminat, lauluüminat, peekrite kõlksumist, tuhandeks killuks purunevate Kampaania vaaside praginat või suure hõbedase kausi heledat kõla.

Sedamööda kuidas joobumus kasvas, tuletasid nad üha enam meelde Kartaago ülekohut. Sõja läbi kurnatud Vabariik oli tõepoolest lasknud koguda linna kõik tagasitulevad jõugud. Nende väejuht Gisko* oli siiski küllalt ettevaatlik, et neid palga tasumise hõlbustuseks ükshaaval vallandada, ja Nõukogu oli arvanud, et nad lõpuks mingi maksualandusega nõustuvad. Kuid praegu kanti nende vastu viha, sest maksta neile polnud võimalik. See võlg segunes rahva mõtteis kolme tuhande kahesaja Euboia* talendiga, mida Lutatius* nõudis, ja neid peeti nagu roomlasigi Kartaagole vaenlaseks. Palgasõdurid mõistsid seda; nende nördimus lõigi ähvarduste ja ulakuse näol lõkkele. Lõpuks küsisid nad luba kogunemiseks, et üht oma võitudest pühitseda, ja rahupartei andis järele, sellega Hamilkarile kätte tasudes, kes nii väga sõda oli pooldanud. See oli lõppenud kõigi tema pingutuste kiuste, nii et Kartaagost pettudes oli ta Giskole jätnud palgasõdurite valitsemise. Tema loss määrata nende vastuvõtuks tähendas tema peale koguda midagi sellest vihkamisest, mida nende vastu tunti. Ja liiatigi pidid kulud päratu suured olema; tema kannaks need peaaegu kõik.

Uhked sellele, et olid sundinud Vabariiki painduma, uskusid palgasõdurid, et nad nüüd viimaks ometi koju pöörduvad ühes oma verehüvitusega mantlikarbustes. Kuid nende vintsutused paistsid neile läbi joovastuseaurude pööraselt rasked ja liiga vähe tasutud. Nad näitasid üksteisele oma haavu, jutustasid võitlustest, teekondadest ja jahisündmustest oma kodumaal. Nad jäljendasid metselajate kisa, nende hüppeid. Siis algasid ropud kihlveod; nad toppisid pead amforatesse ja jõid ühtelugu, vahetpidamata, nagu janunevad dromedarid. Üks hiiglaslik lusitaanlane* jooksis, kummagi käe otsas meest kandes, laudade vahel ja puhus tuld läbi sõõrmete. Lakedaimonlased*, kes soomussärke maha polnud võtnud, karglesid raskel sammul. Mõned kõndisid nagu naised, rõvedaid liigutusi tehes; teised võtsid end alasti, et kannude vahel gladiaatorite moodi võidelda, ja üks salkkond kreeklasi tantsis vaasi ümber, mille peal oli näha nümfe, kuna neeger tagus härjakondiga ärtskilpi.

Äkitselt kuulsid nad kaeblikku laulu, valju ja mahedat, mis õhus alanes ja kerkis nagu haavatud linnu tiivalöögid.

Need olid orjade hääled ergastulumis*. Ainsa hüppega kargasid sõdurid üles, et neid vabastada, ning kadusid.

Nad tulid tagasi, käratsevalt tolmupilves paarikümmend meest ajades, keda eraldada võidi nende kahkjama näo tõttu. Väikesed koonusekujulised mustast vildist mütsikesed katsid nende pöetud päid; kõik nad kandsid puust sandaale ja tegid raudadega kärinat nagu sõitvad vankrid.

Nad jõudsid küpresside teele, kus kadusid rahvahulga sekka, kes neilt teateid päris. Üks neist oli jäänud kõrvale seisma. Läbi rebenenud tuunika paistsid ta pikkade armidega pügaldatud õlad. Pead norutades vaatas ta umbusklikult ümber ja pilutas tuletungalde pimestava valguse käes silmi; kui ta aga nägi, et keegi neist sõjariistus meestest talle kuri ei ole, vallandus ta rinnust sügav ohe; ta pomises midagi, irvitas läbi heledate pisarate, mis tal silmnägu loputasid; siis haaras ta rõngaidpidi pilgeni täis kantarose, tõstis selle aheldatud kätega õgujoones õhku ja lausus, ise taeva poole vaadates ja ikka veel karikat hoides:

«Tervist kõigepealt sulle, vabastaja Baal-Ešmun*, keda minu isamaa inimesed Aesculapiuseks kutsuvad! ja teile, allikate, valguse ja hiite haldjad! ja teile, mägede alla ja maakoobastesse peidetud jumalad! ja teile, kiiskavate soomusrüüdega tugevad mehed, kes mind olete vabastanud!»

Siis laskis ta karika langeda ja jutustas oma loo. Teda kutsuti Spendiuseks*. Kartaagolased olid ta vangistanud Aegineusese lahingus, ja kreeka, liguuria ja puuni keelt kõneldes tänas ta veel kord palgasõdureid; ta suudles nende käsi. Lõpuks soovis ta neile söömingu puhuks õnne, seejuures imestades, et siin Püha Leegioni* karikaid ei märganud. Need karikad, mille kõigil kuuel kuldsel tahul oli smaragdist viinapuu-kujutisi, kuulusid miilitsale, mis eranditult koosnes noortest patriitsidest, kes kõige pikema kasvuga. See oli eesõigus, peaaegu preesterlik au; seepärast polnudki Vabariigi varade hulgas midagi, mida palgasõdurid enam oleksid himustanud. Selle tõttu põlgasid nad Leegioni ja nende seas teati sääraseid olevat, kes oma elu kaalule panid arusaamatu lõbu pärast sealt juua.

Nõnda siis käskisid nad minna karikaid otsima. Need olid laos süssiitide* juures – kaubitsejate ühinguil, kes üheskoos sõid. Orjad tulid tagasi. Sel tunnil magavat kõik süssiitide liikmed.

«Äratage nad üles!» vastasid palgasõdurid.

Peale uut käiku seletati neile, et karikad olevat suletud ühte templisse.

«Avatagu see!» kostsid nad.

Ja kui orjad värisedes tunnistasid, et need on väejuht Gisko käes, kisendasid nad:

«Toogu nad ta siia!»

Varsti ilmuski aia sügavuses Gisko, Püha Leegioni saatesalga keskel. Ta lai must ürp, mis pea kohale kalliskividega külvatud kuldse mitra külge oli kinnitatud ja tal ümberringi kuni hobuse kapjadeni rippus, segunes kaugelt öö värvidega. Võis näha ainult tema valget habet, soengu kiirtepärga ja kolmekordset, laiade siniste naastudega kaelakeed, mis ta rinnal kõlkus.

Tulekul teretasid teda sõdurid valju hüüuga, üheskoos kisendades:

«Karikad! Karikad!»

Ta alustas seletusega, et kui nende vahvust silmas pidada, on nad need ära teeninud. Rahvahulk röökis rõõmust ja plaksutas käsi.

Tema teadvat seda hästi, tema, kes neid seal kaugel juhtis ja kes viimase kohordiga viimasel galeeril tagasi tuli!

«Tõsi! tõsi!» ütlesid nad.

Kuid siiski, jätkas Gisko, on Vabariik austanud nende jaotust rahvuste järgi, nende kombeid, usutalitusi; nad on Kartaagos vabad! Mis aga Püha Leegioni jooginõudesse puutub, – see on eraomandus. Äkki sööstis Spendiuse lähedalt üle laudade keegi gallialane, jooksis otse Gisko juurde ja ähvardas teda, kahe palja mõõgaga vehkides.

Kõnet katkestamata rabas väejuht teda oma ränga elevandiluust sauaga pähe; barbar kukkus. Gallialased hakkasid röökima, nende metsik viha nakatas teisi ja oli kaasa haaramas leegionäregi. Neid kahvatamas nähes kehitas Gisko õlgu. Ta mõtles, et tema vahvus nende tooreste, meeleheitlike elajate vastu oleks asjatu. Parem oleks juba hiljem mingi kavalusega enda eest tasuda; nõnda siis andis ta oma sõduritele märku ja eemaldus pikkamööda. Siis, värava all, palgasõdurite poole pöördudes, hüüdis ta, et nad kord veel kahetsevad.

Pidu algas uuesti. Kuid Gisko võis tagasi tulla, viimaste vallideni ulatuva aguli sisse piirata ja nad vastu müürisid puruks suruda. Siis tundsid nad end hulgast hoolimata üksi olevat; ja neist allpool varjus magav suur linn tekitas neis äkki hirmu oma treppiderägaga, kõrgete mustade majadega ja sellest rahvast veelgi verejanulisemate ebamääraste jumalatega. Kaugel libisesid mõned laevatuled sadama suunas ja Hamoni* templis nähti valgust. Meelde tuli neil Hamilkar. Kus ta on? Miks ta nad maha jättis, kui rahu sõlmiti? Need tülitsemised Nõukoguga on kahtlemata mäng, et neid hukutada. Nende kustutamatu vihatunne langes tema peale, ja nad needsid teda, üksteist oma vihaga meeleheitele viies. Sel silmapilgul koguneti plataanide alla, et vaadata neegrit, kes käte ja jalgadega pekseldes maas püherdas ja kelle silmaterad olid tardunud, kael väänus, vaht huultel. Keegi karjus, ta olevat mürgitatud. Kõik arvasid nüüd enese mürgitatud olevat. Karati orjade kallale; tõusis kole kära ja joobnud sõjaväele laskus äkki hävitava meeletuse keeris. Nad rabasid enese ümber uisapäisa, lõhkusid, tapsid; mõned paiskasid lehestikku tunglaid; teised, lõvide lasipuile nõjatudes, tapsid neid nooltega; kõige julgemad jooksid elevantide juurde, nad tahtsid neil londid maha raiuda ja himustasid nende kihvu.

Baleaari linguheitjad aga, kes, et mõnusamini rüüstata, ümber lossi nurga olid läinud, jäid peatuma india pilliroost kõrge tara taha. Pussidega lõikasid nad luku rihmad läbi ja jõudsid siis Kartaago poole vaatava esikülje alla, teise, pöetud taimestikuga täidetud aeda. Ükshaaval kõrvuti seisvate valgete õite read joonistasid sinavale pinnale pikki paraboole, mis lendtähtede jälgi meenutasid. Põõsad täis pimedust hingasid sooje, mesiseid lõhnu. Leidus kinaveriga võõbatud puutüvesid, mis veriste sammastega sarnanesid. Keskel kandsid kaksteistkümmend vasest alustulpa igaüks suurt klaaskuuli, ja punakad kumad täitsid tuhmilt neid õõnsaid kerasid nagu suuri silmateri, mis oleksid veel nagu vilkunud. Sõdurid näitasid endale tõrvikutega valgust, kogu aeg maapinna sügavalt ülesharitud kallakul komistades.