Originaal:
Gustave Flaubert
Madame Bovary
Editions du Progres
Moscou 1974

Teine trükk

Tõlkinud Henno Rajandi
Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik


© Tõlge eesti keelde. Henno Rajandi pärijad
ja OÜ Eesti Raamat, 2004
ISBN 9985-65-475-7
www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-844-4

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

Esimene osa

I

Meil oli parajasti ettevalmistustund, kui direktor klassi tuli, tema kannul veel koolivormita uus ja lõpuks kooliteener suure puldiga. Magajad ärkasid ja kõik tõusid, nagu oleks neid pingsa töö juures ootamatult häiritud.

Direktor andis märku istuda ja pöördus hooldusõpetaja poole:

„Härra Roger,” ütles ta poolihääli, „siin on uus õpilane, kelle ma nüüd teie käe alla jätan, ta läheb viiendasse. Kui ta virgalt töötab ja hästi käitub, viiakse ta suurte hulka üle, kuhu ta vanuse poolest kuulubki.”

Nurka seisma jäänud uus, kes ukse varjust vaevalt välja paistis, oli umbes viieteistaastane maapoiss ja meist kõigist pikem. Lühikesed juuksed olid tal sirges tukas laubale kammitud nagu külaköstril, näol püsis vagur ja väga häbelik ilme. Ehkki ta polnud laiade õlgadega, näis mustade nööpidega rohekas kalevine kuub kaenla alt tublisti pitsitavat, ja kätiselõhikuist paistsid punetavad randmed, mis nähtavasti olid harjunud vabadusega. Traksidega hästi trammi kistud kollakate pükste alt paistsid sinised sokid. Jalas olid tal lohakalt viksitud tugevad rautatud kingad.

Algas õppetükkide ülesütlemine. Uustulnuk kuulas, kõrvad kikkis, tähelepanelik nagu jutlusel, julgemata isegi jalga üle põlve tõsta või küünarnukile toetuda, ja kui tund kella kahe ajal välja helistati, oli hooldusõpetaja sunnitud talle eraldi meelde tuletama, et ta koos meiega rivisse võtaks.

Klassi tagasi tulles oli meil kombeks mütsid põrandale visata, et käsi vabaks teha; peakatted tuli juba ukse juurest pingi alla vastu seina lennutada, nii et tõusis suur tolmupilv. Selline oli juba kord stiil.

Aga et uus seda manöövrit ei märganud või kaasa teha ei söandanud, hoidis ta palvuse lõppedes mütsi ikka veel süles. See oli üks sedasorti keerulise ülesehitusega peakate, kus on ühendatud karusnahkse mütsi, traguni nokatsi, kaabu, saarmanahkse kübara ja ludumütsi elemendid, ühesõnaga niisugune õnnetu ese, mille tumm inetus on sügavalt väljendusrikas nagu idioodi nägu. Munakujuline ja kalaluuga kummi aetud, lähtus see kolmest vorstitaolisest rõngast; ülevalpool, punase poordiga eraldatult järgnesid vaheldumisi sametist ja küülikunahast rombid; edasi tuli midagi kotitaolist, mida kroonis papiga kõvendatud ja keerulise sutaššpaelast ornamendiga kaunistatud hulknurk, kust pika ja liiga peenikese nööri otsas alla tilbendas tammetõrutaoline kuldtraadist punutud ripats. Müts oli uhiuus, nokk läikis.

„Tõuske püsti,” ütles õpetaja.

Uus tegi nagu kästud; müts kukkus maha. Terve klass puhkes naerma.

Ta kummardus, et peakatet üles võtta. Naaber müksas selle küünarnukiga uuesti põrandale, kust uus selle veel kord üles korjas.

„Katsuge oma kiivrist ometi ükskord lahti saada,” ütles õpetaja, kes oli vaimukas mees.

Lajatas koolipoiste naerumürin, mis viis vaese uustulnuka sedavõrd rööpast välja, et ta ei teadnud enam, kas hoida mütsi peos, lasta maha kukkuda või pähe panna. Ta istus ja võttis peakatte uuesti sülle.

„Tõuske püsti ja öelge oma nimi,” jätkas õpetaja.

Uus pomises kogeleval häälel mingi arusaamatu nime.

„Korrake!”

Jälle kuuldus segaste silpide vurin, mis mattus klassi pilkavasse huilgamisse.

„Valjemini!” hüüdis õpetaja. „Valjemini!”

Meeleheitliku otsustavusega ajas uus suu tavatult pärani ja pasundas kõigest kõrist, otsekui kedagi hõigates: „Charbovary.”

See vallandas tormi, mis paisus crescendos teravate prahvatustena (röögiti, hauguti, trambiti jalgu, osatati: „Charbovari! Charbovari!”), jätkus üksikute väljakostvate helidena, vaibus väga visalt, levis aina uuesti mööda mõnda pingirida või pahvatas veel viimaste lämmatatud naeruturtsatustena siin-seal nagu susinal kustuv tulevärk.

Trahviülesannete sajus taastus klassis siiski vähehaaval kord ja kui õpetaja oli lasknud nime dikteerida, silphaaval veerida ja üle korrata, luges ta lõpuks välja Charles Bovary ning kamandas hädavarese jalamaid õpetajalaua ette laiskvorstide pinki istuma. Uustulnuk hakkas minema, aga seisatas siis kõhklevalt.

„Mida te veel otsite?” küsis õpetaja.

„Oma müt...” ütles uus aralt, ise murelikult ringi piiludes.

„Viissada värssi kogu klassile!” Nagu Quos ego^[1] vaigistas see raevukas hüüd uue tormipuhangu. „Kas te jääte ükskord vagusi!” jätkas tulivihane õpetaja, kuivatades mütsipõhjast välja otsitud taskurätiga laupa. Ja teie, uus, kirjutate mulle kakskümmend korda verbivormi ridiculus sum^[2].”

Ja ta lisas juba leebemalt:

„Küll te leiate oma mütsi üles, keegi pole seda ära varastanud.”

Kõik rahunesid. Pead kummardusid vihikute kohale ja uus istus kaks tundi eeskujulikus poosis, ehkki sule otsast lennutatud tindised paberkuulikesed aeg-ajalt ta näole jälgi jätsid. Aga ta pühkis pritsmed käega ära ja püsis liikumatult, silmad maha löödud.

Õhtul, ettevalmistustunnis, võttis ta käisekaitsed laekast välja, pani oma asjakesed korda, joonis paberi hoolega ära. Olime tunnistajaiks, kui kohusetundlikult ta töötas, kuidas ta kõik sõnad sõnaraamatust järele vaatas, palehigis vaeva nägi. Ilmselt vaid tänu ülesnäidatud püüdlikkusele polnud tal tarvis alamasse klassi minna, sest ehkki ta reegleid üsna rahuldavalt tundis, polnud ta stiilis vähematki elegantsi. Ladina keele algõpetust oli ta saanud koduküla küreelt, kokkuhoidlikud vanemad olid venitanud poisi kolledžisse saatmisega nii kaua kui vähegi võimalik.

Tema isa, Charles-Denis-Bartholomé Bovary, endine kroonuvelsker, kompromiteeris end 1812. aasta paiku mingite värbamismahhinatsioonidega ja oli sunnitud erru minema; ent ta oskas kasutada oma võlusid, et käigu pealt kinni krabada kuuekümne tuhande frangine kaasavara, mis oli parajasti saadaval kübarsepa tütre näol, kelles kosilase välimus armutundeid äratas. Too oli nägus mees ja suur praalija, kes oskas kajavalt kannuseid kõlistada, oli vurrud põskhabemega kokku kasvatanud, kandis alati sõrmuseid, armastas riietuses silmatorkavaid värve ning ühendas sangarihoiaku kaubareisija laheda käitumisega. Pärast pulmi elas ta paar-kolm aastat naise varandusest, sõi rikkalikke lõunaid, tõusis hilja, suitsetas suurt portselankahaga piipu, tuli igal õhtul alles pärast teatrit ja käis mööda kohvikuid. Äiapapa ei jätnud surres suurt midagi järele; see pahandas teda; ta siirdus tekstiilialale, kaotas tublisti raha ja kolis lõpuks maale, kavatsedes seal ometi kord läbi lüüa. Aga kuna ta teadis maaharimisest niisama vähe kui sitsist-satsist, käis oma hobustega ratsutamas, selle asemel et neid põllule saata, jõi oma siidri pudelikaupa ära, selle asemel et vaadiviisi maha müüa, pistis oma kõige paremad kodulinnud nahka ja võidis oma sigade rasvaga jahisaapaid, siis selgus talle üsna pea, et on viimane aeg kõik suured tulevikuplaanid heaga maha matta.

Kahesaja frangi eest aastas õnnestus tal Normandia ja Pikardia piirimail ühes külas rentida talu ja härrastemaja vahepealne eluase. Tusaselt, näriva kahetsuse piinades, süüdistades saatust ja kadestades kõiki ligimesi, jäi ta neljakümne viie aastaselt sinna pesitsema, kuulutas ennast inimpõlguriks ja otsustas ülejäänud elupäevad rahus mööda saata.

Naine oli algul nagu hull tema järele; oma armastuses alandas ta ennast tuhandel viisil, meest sellega veelgi kaugemale peletades. Endine elurõõm, tundehellus ja armutulv olid aastatega kärbunud ja (nagu lahtuv vein äädikaks muutub) asendunud kiuslikkuse ja närvilise virinaga. Alguses oli ta kaebamata kannatanud, nähes, kuidas mees iga viimase külalirva sabas jooksis ja igal õhtul tülpinult ja viinalehasena järjekordsest urkast koju tuli. Siis tõstis ta eneseuhkus mässu. Ta vaikis, mattis oma raevu tumma stoilise rahuga endasse. Seda hoiakut säilitas ta surmani. Tal oli lakkamatult ringijooksmist, lugematuid asjaõiendusi. Ta käis advokaatide vahet, kohtueesistuja juures, pidas meeles vekslite tähtaegu, taotles pikendusi. Kodus ta aina triikis, õmbles, pleegitas pesu, hoidis sulastel silma peal, tasus arveid, sellal kui majahärra millegi pärast muretsemata tukkus tigedas uimasuses, ärgates vaid selleks, et naisele inetusi öelda, aina suitsetas kamina ees ja sülitas aeg-ajalt koldesse.

Kui sündis laps, tuli see amme juurde anda. Koju tagasi toodud, hellitati põngerjat nagu printsi. Ema nuumas teda maiustustega, isa laskis tal paljajalu ringi joosta ja oma filosoofilise eluhoiaku demonstreerimiseks seletas koguni, et poiss võiks vabalt käia ka ihualasti nagu metsaloomakutsikas. Vastukaaluks naise emavaistule oli isa püstitanud mehise lapsepõlve ideaali, mille kohaselt ta püüdis poega vormida ja tugeva kehaehituse arendamiseks karmi spartaliku kasvatuse anda. Ta pani lapse kütmata tuppa magama, õpetas suurel sõõmul rummi rüüpama ja kirikurongkäiku mõnitama. Kuid vagura loomuga lapse juures kandsid need ponnistused vähe vilja. Ema vedas poissi ilmlõpmata sabas, lõikas talle papist vigureid välja, jutustas jutte, pidas lõputuid, nukratest naljatustest ja kelmikatest kudrutustest kubisevaid monolooge. Oma üksilduses kandis ta lapse peale üle kogu oma purunenud, rahuldamata jäänud auahnuse. Ta unistas kõrgest positsioonist, nägi poega juba täiskasvanuna, ilusa ja vaimuka mehena, kes teeb karjääri tee- ja sillaehituses või kohtuasutustes. Ta õpetas lapse lugema ja pani ta oma vana pianiino saatel koguni paari-kolme romansikest laulma. Kuid kõige selle peale kuulutas härra Bovary, kes kultuurist vähe hoolis, et niisuguste asjadega ei tasu jännata