Originaal:
F. H. Burnett
THE LITTLE PRINCESS

Kolmas trükk
Tõlkinud Marta Strandberg
Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik

© OÜ Eesti Raamat, 2008
ISBN 978-9985-65-667-9

www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-845-1

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

I peatükk
Sara

Kord pimedal talvepäeval, kui nii paks ja raske kollane udu rippus Londoni uulitsate kohal, et laternad põlesid ja poeaknad särasid tuledest nagu öösi, istus üks väike kummalise välimusega tütarlaps isaga tõllas, mis sõitis pikkamisi läbi laiade tänavate.

Tüdruk oli kerinud jalad istumise alla ja toetus isa najale, kes hoidis käsivarre tema ümber, sellal kui ta aknast mööduvaid inimesi jälgis, kentsakas vanainimeslik mõtlikkus suuris silmis.

Ta oli nii väike tüdruk, et tema näoilme oli üllatav. Selline ilme oleks tundunud liiga vanainimeselik kaheteistaastasegi lapse näol, aga Sara Crewe oli ainult seitsmeaastane. See tuli sellest, et ta unistas ja mõtles alati kõiksugustest asjadest ega mäletanudki seda aega, mil ta ei oleks mõlgutanud mõtteid täiskasvanute ja nende maailma üle. Talle tundus, nagu oleks ta elanud kaua, kaua aega.

Sel hetkel mõtles ta reisi peale, mille oli teinud äsja Bombayst oma isa, kapten Crewega. Ta mäletas suurt laeva, laskareid^[1.], kes liikusid seal sõnatult edasi-tagasi, lapsi, kes mängisid kuumal laevalael ja noori ohvitseriprouasid, kes püüdsid meelitada teda kõnelema ja naersid selle peale, mis ta ütles.

Peamiselt mõtles ta, kui imelik see on, et kord ollakse Indias lõõmava päikese käes, ja siis keset ookeani, ja et siis sõidetakse võõras sõidukis läbi võõraste tänavate, kus päev on sama pime kui öö. See oli nii hämmastav, et ta nihkus isale lähemale.

„Papa,” ütles ta tasase salapärase häälega peaaegu sosinal, „papa!”

„Mis on, kullake?” vastas kapten Crewe teda enda vastu surudes ja talle otsa vaadates. „Mida mõtleb Sara?”

„Kas siin ongi see paik?” sosistas Sara, pugedes talle veel lähemale. „Kas on, papa?”

„Jah, Sarake, on küll. Viimaks oleme pärale jõudnud.” Ja kuigi Sara oli ainult seitsmeaastane, teadis ta, et isa meel on seda öeldes kurb.

Talle näis, nagu oleks isa juba mitme aasta eest hakanud valmistama tema vaimu „selle paiga” vastu, nagu Sara seda alati nimetas. Sara ema suri, kui tema sündis, nii et ta ei olnud kunagi oma ema näinud. Sara noor, ilus, rikas, hellitav isa oli talle maailmas ainus lähedane inimene. Nad olid alati mänginud kahekesi ja hoidnud teineteist. Et isa rikas oli, teadis Sara ainult sellest, et oli kuulnud inimesi nii ütlevat, arvates, et laps ei kuule; ja ta oli kuulnud ka seda, et kui ta kasvab suureks, saab tema ka rikkaks. Ta ei teadnud, mis tähendab rikas olla. Ta oli alati elanud ilusas majas ja oli harjunud paljude teenritega, kes tegid talle salaame^[2.] ja kutsusid teda missie-sahib ja lasksid teda alati toimida oma tahtmist mööda. Tal olid omad mängukannid ja lemmikloomad ja ayah^[3.], kes teda jumaldas, ja ta oli vähehaaval teada saanud, et rikastel inimestel on ikka sellised asjad. See oli siiski kõik, mis ta sellest teadis.

Tema lühikeses elus oli ainult üks asi valmistanud talle muret, ja see oli see paik, kuhu teda pidi kunagi viidama. India kliima oli lastele väga halb ja nad saadeti sealt ära niipea kui võimalik – harilikult Inglismaale ja kooli. Sara oli näinud teisi lapsi minevat ja oli kuulnud nende isasid ja emasid kõnelevat neilt saadud kirjadest. Ta oli teadnud, et temalgi tuleb minna, ja kuigi mõnikord olid isa jutud reisist ja teisest maast avaldanud külgetõmbavat mõju, oli teinud talle muret mõte, et isa ei saa jääda tema juurde.

„Kas sa ei saaks tulla sinna paika koos minuga?” küsis ta viieaastasena. „Kas sa ei saaks ka koolis käia? Ma aitan sind.”

„Sa ei jää sinna väga kauaks, Sarake,” oli isa alati öelnud. „Sa asud kenasse majja, kus on palju tüdrukuid, ja te mängite üheskoos ja ma saadan sulle hulga raamatuid ja sa kasvad nii ruttu, et paistab, nagu oleks vaevalt aasta möödas, kui oled juba suur küllalt ja tark küllalt, et tulla tagasi ja hakata hoolitsema papa eest.”

Sarale oli meeldinud nii mõtelda. Pidada isa eest maja, sõita temaga koos ja istuda laua otsas, kui isal on lõunaks külalisi; ajada isaga juttu ja lugeda isa raamatuid – see meeldiks talle kõige rohkem maailmas, ja kui selleks tuleb minna „sinna paika” Inglismaale, siis peab olema valmis minema. Ta ei hoolinud suuremat teistest tütarlastest, aga kui tal oleks hulk raamatuid, oleksid need talle lohutuseks. Talle meeldisid raamatud enam kui miski muu ja ta sepitses ise alati jutte ilusaist asjust ja jutustas neid endale. Mõnikord jutustas ta neid isalegi ja temale olid need meeldinud niisama nagu talle endale.

„Hea küll, papa,” ütles ta tasakesi, „kui oleme kord juba siin, küllap siis peame sellega leppima.”

Isa naeris tema vanainimesliku jutu peale ja suudles teda. Isa ise ei olnud sugugi valmis sellega leppima, kuigi teadis, et see tuleb tal enda teada hoida. Tema kentsakas Sarake oli olnud talle suureks seltsiks.

Ta tundis, et tal hakkab igav, kui ta Indiasse tagasi jõudes astub majja, teades, et tal ei tarvitse oodata valgekleidilist kogukest, kes tuleks teda tervitama. Seepärast hoidis ta käsivarre väga tugevasti Sara ümber, kuna tõld veeres suurele süngele platsile, mille ääres seisis nende eesmärgiks olev maja.

See oli suur sünge telliskivimaja, täpselt nagu teisedki samas reas, ainult et esiuksel säras vaskplaat, millele oli graveeritud mustade tähtedega:

Preili Minchin, valituim tütarlaste internaat

„Olemegi kohal, Sara,” ütles kapten Crewe, tehes hääle nii rõõmsaks kui võimalik. Siis tõstis ta tütre tõllast ja nad läksid trepist üles ja helistasid kella. Hiljem mõtles Sara tihti sellele, et maja oli kuidagi täpselt samasugune kui preili Minchin. See oli korralik ja hästi möbleeritud, ent iga ese seal oli inetu; ja tugitoolidelgi tundusid kõvad kondid sees olevat. Eeskojas oli kõik kõva ja poleeritud – isegi nurgas seisva kõrge kella kuunäo punastel põskedel oli range lakeeritud ilme. Võõrastetuba, kuhu nad juhiti, oli kaetud kandilise mustriga vaibaga, toolid olid kandilised ja raske marmorist ajanäitaja seisis raskel marmorist kaminasimsil.

Istudes kohmakasse mahagonipuust tooli heitis Sara kiire pilgu enda ümber.

„Mulle ei meeldi siin, papa,” ütles ta. „Aga võib arvata, et sõduritele – isegi vapraile – ei meeldi ka lahingusse minna.”

Kapten Crewe naeris avalikult selle peale. Ta oli noor ja lõbus ega väsinud kunagi kuulamast Sara naljakat juttu.

„Oh, Sarake,” ütles ta, „mis ma küll teen, kui mul pole kedagi, kes ajaks mulle mõnusat juttu. Ükski teine ei ole kaugeltki nii vahva kui sina.”

„Aga miks ajab mõnus jutt sind nii kangesti naerma?” küsis Sara.

„Sest et oled nii naljakas seda rääkides,” vastas isa veel enam naerdes. Ja siis haaras ta tütre äkki käte vahele ja suudles teda väga tugevasti, lakates korraga naermast, ja näis peaaegu, nagu oleksid talle pisarad silmi tulnud.

Just siis astus preili Minchin tuppa. Sarale tundus, et ta on majaga väga sarnane: pikk ja sünge, ja korralik ja inetu. Tal olid suured külmad kalasilmad ja lai, külm kalanaeratus. See venis väga laiaks naeratuseks, kui ta Sarat ja kapten Crewed nägi. Ta oli kuulnud palju tolle noore sõduri kohta daamilt, kes talle preili Minchini kooli oli soovitanud. Muuseas oli ta kuulnud, et see on rikas isa, kes kulutab meelsasti hulga raha oma tütrekese peale.

„Mulle on suureks meeleheaks kanda hoolt nii ilusa ja paljutõotava lapse eest, kapten Crewe,” ütles ta, võttes pihku Sara käe ja silitades seda. „Leedi Meredith kõneles mulle tema ebaharilikust tarkusest. Tark laps on suureks varanduseks säärases asutuses nagu minu oma siin.”

Sara seisis vagusi, silmad kiindunud preili Minchini näkku. Ta mõtles midagi iseäralist nagu harilikult.

„Miks ütleb ta, et olen ilus laps?” mõtles ta. „Ma ei ole ju üldse ilus. Kolonel Grange’i tütar Isobel on ilus. Tal on roosad lohukestega palged ja pikad kullakarva juuksed. Mul on lühikesed mustad juuksed ja rohelised silmad; peale selle olen kõhn laps ja mitte sugugi kena. Olen inetumaid lapsi, keda näinud olen. Ta luiskab juba esimesest sõnast.”

Sara siiski eksis, pidades ennast inetuks lapseks. Ta ei olnud küll sugugi rügemendi iluduse Isobel Grange’i moodi, kuid tal ei puudunud oma eriline veetlus. Ta oli sale, nõtke olend, kaunis pikk oma ea kohta, ja tal oli innukas, külgetõmbav näoke. Tema juuksed olid rasked ja päris mustad ning kähardusid ainult otstes; tema silmad olid, tõsi küll, rohekashallid, aga need olid suured imeilusad pikkade ripsmetega silmad, ja kuigi talle endale ei meeldinud nende värvus, meeldis see paljudele teistele inimestele. Siiski oli ta väga kindel usus, et ta on inetu tüdruk, ja preili Minchini meelitused ei teinud teda põrmugi uhkeks.

„Mina luiskaksin öeldes, et tema on ilus,” mõtles ta, „ja ma ise teaksin, et luiskan. Küllap olen omamoodi niisama inetu kui ta isegi. Misjaoks ta nii ütles?”

Õppides preili Minchinit rohkem tundma, sai ta teada, miks ta nii ütles. Sara avastas, et ta ütleb sedasama igale papale ja mammale, kes toovad lapse tema juurde kooli.

Sara seisis isa juures ja kuulas pealt, sel ajal kui isa ja preili Minchin kõnelesid. Ta oli toodud siia internaati sellepärast, et leedi Meredithi kaks tütrekest olid saanud hariduse siin, ja kapten Crewe tundis suurt lugupidamist leedi Meredithi kogemuste vastu. Sara pidi saama pere-pansionäriks ja pidi võima nautida veelgi suuremaid eesõigusi kui pere-pansionäridele harilikult lubati. Ta pidi saama ilusa magamis- ja elutoa; ta pidi saama poni ja vankri ja toatüdruku ayah*** asemele, kes Indias tema hoidjaks oli olnud.

„Mul ei ole mingit muret tema õpingute pärast,” ütles kapten Crewe rõõmsalt naerdes, hoides Sara kätt ja seda patsutades. „Probleem on hoopis selles, kuidas takistada teda õppimast liiga ruttu ja liiga palju. Ta istub alati, ninake raamatu vahel. Ta ei loegi neid, preili Minchin, ta neelab nad alla, nagu oleks ta hundike tütarlapse nahas. Ta on alati näljas uute raamatute järele, ja tahab täisealiste raamatuid – suuri, pikki, pakse – nii prantsuse ja saksa kui inglise keeles – ajalugu ja elulugusid ja luuletusi ja kõike muud. Kiskuge teda raamatute juurest eemale, kui ta loeb liiga palju. Pange ta Hyde Parkis poniga sõitma või laske ta läheb välja ja ostab mõne uue nuku. Ta peaks rohkem nukkudega mängima.”

„Papa,” ütles Sara. „Vaata, kui lähen ostan uue nuku iga mõne päeva takka, oleks mul neid nii palju, et ma ei jõuaks neist hoolida. Nukud peaksid olema südamesõbrad. Emilyst saab mu südamesõber.”

Kapten Crewe vaatas preili Minchini otsa ja preili Minchin vaatas kapten Crewe otsa.

„Kes on Emily?” küsis preili Minchin.

„Ütle, Sara,” sõnas kapten Crewe naeratades.

Sara rohekashallid silmad olid väga pidulikud ja mahedad, kui ta vastas.

„See on nukk, keda mul veel ei ole,” ütles ta. „See on nukk, kelle papa mulle varsti ostab. Me läheme kahekesi teda otsima. Panin talle nimeks Emily. Ta jääb mu sõbraks, kui papa ära on sõitnud. Tahan temaga papast rääkida.”

Preili Minchini lai kalanaeratus muutus tõesti väga meelitavaks.

„Milline omapärane laps!” ütles ta. „Milline väike armas olend.”

„Jah,” ütles kapten Crewe Sarat endale lähemale tõmmates. „Ta on tõesti väike armas olend. Kandke minu asemel tema eest hästi hoolt, preili Minchin.”

Sara jäi mõneks päevaks isa juurde hotelli; õieti jäi ta sinna seni, kuni isa Indiasse tagasi purjetas. Nad käisid kahekesi väljas ja külastasid paljusid suuri kauplusi ja ostsid hulga asju. Nad ostsid hulga rohkem asju, kui Saral vaja oli, aga kapten Crewe oli mõtlematu, kogemusteta noor inimene; ta tahtis, et tema tütrekesel oleks kõik, mis talle meeldis, ja kõik, mis meeldis talle endale, ja sel kombel korjasid nad kahe peale kokku garderoobi, mis oli liiga uhke seitsmeaastase lapse jaoks. Seal oli kallite nahkadega kaunistatud sametkleite ja pitsist ja tikanditega kleite, ja suurte pehmete jaanalinnusulgedega kübaraid ja hermeliinkasukaid ning muhve, ja karpe täis tillukesi kindaid ja taskurätte ja siidsukki säärases külluses, et noored viisakad neiud lettide taga sosistasid üksteisele, et too suurte tõsiste silmadega kummaline tütarlaps peab olema vähemalt mingi välismaa printsess – võib-olla mõne India radža tütreke.

Ja viimaks leidsid nad Emily, aga nad käisid läbi hulga mängukannikauplusi ja vaatlesid väga paljusid nukke, enne kui nad ta lõpuks avastasid.

„Tahan, et ta näeks välja nii, nagu ei olekski ta päriselt nukk,” ütles Sara. „Tahan, et ta näeks välja nii, nagu k uulaks ta, kui temaga kõnelen. Nukkudega on see häda, papa,” ja ta kallutas pead ja mõtiskles seda öeldes, „nukkudega on see häda, et nad kunagi ei näi k uulv a t.” Ja nii nad vaatlesid suuri ja väikesi – mustasilmalisi nukke ja sinisilmalisi nukke, pruunilokilisi nukke ja kuldsete patsidega nukke, riides nukke ja riieteta nukke.

„Näed,” ütles Sara, kui nad uurisid üht, kel ei olnud riideid. „Kui ma leian ta ja tal ei ole kleite, võime viia ta õmbleja juurde ja laseme teha talle parajad asjad. Need istuvad paremini, kui saab selga proovida.”

Pärast paljusid pettumusi otsustasid nad jalutada ja poeaknaid vaadelda ja lasksid tõlla endile järgneda. Nad olid möödunud kahest-kolmest kohast sisse astumata ja lähenesid kauplusele, mis ei olnudki väga suur, kui Sara äkki isa käsivarrest haaras.

„Oh, papa!” hüüdis ta. „Seal ongi Emily!”

Puna oli tõusnud talle näkku ja tema rohekashallest silmist paistis ilme, nagu oleks ta just praegu tundnud ära kellegi, kes on tema hea tuttav ja talle armas.

„Ta ootab meid päriselt!” ütles ta. „Lähme sisse ta juurde.”

„Sa mu heldeke!” ütles kapten Crewe, „mulle tundub, nagu peaks meil olema keegi, kes meid esitleks.”

„Sina esitled mind ja mina sind,” ütles Sara. „Aga ma tundsin ta ära otsekohe, kui teda nägin – võib-olla tema mind niisamuti.”

Võib-olla ta tundis. Tal oli tõesti väga intelligentne ilme silmis, kui Sara ta kätte võttis. Ta oli suur nukk, aga siiski mitte nii suur, et teda poleks saanud vabalt kaasas kanda; tal olid loomulikkudes lokkides kuldpruunid juuksed, mis rippusid mantlina tema ümber, ja ta silmad olid sügavad, selged hallikassinised, pehmete, tihedate ripsmetega, mis olid tõelised ripsmed ja mitte ainult värvitud jooned.

„Muidugi,” ütles Sara, vaadates talle näkku teda põlvedel hoides, „muidugi teada, papa, et see on Emily!”

Nii oli siis Emily ostetud ja ta viidi tõepoolest lasteasjade kauplusse ning võeti mõõtu sama uhke garderoobi jaoks, kui Saral endal oli. Temagi sai pitsist, sametist ja musliinist kleite ja kübaraid ja mantleid ja ilusa pitsilise aluspesu ja kindaid ja taskurätte ja boasid.

„Mulle meeldiks, kui ta näeks alati välja nagu laps, kel on hea ema,” ütles Sara. „Mina olen ta ema, kuigi teen temast endale kaaslase.”

Kapten Crewe oleks tõesti hirmsasti nautinud neid ostude tegemisi, kui kurb mõte ei oleks kiskunud tema südame kallal. Kõik see tähendas seda, et ta pidi lahkuma oma armastatud, kentsakast sõbrakesest.

… läks vaatama Sarat, kes magas, Emily kaisus.

Keset järgmist ööd tõusis ta voodist ja läks vaatama Sarat, kes magas, Emily kaisus. Tema mustad juuksed olid padjal laiali ja Emily kuldpruunid juuksed segunesid nendega; mõlemal olid kroogitud pitsiga öösärgid ja mõlemal olid pikad ripsmed, mis lebasid põsel, otsad kaardunud ülespoole. Emily sarnanes nii väga elusa lapsega, et kapten Crewe tundis rõõmu tema sealolekust. Ta tõmbas sügavasti hinge ja keerutas vurrusid poisikeseliku ilmega.

„Oh jaa, Sarake!” ütles ta endale. „Ei usu, et sa tead, kui väga sinu papi hakkab sinust puudust tundma.”

Järgmisel päeval viis ta Sara preili Minchini juurde ja jättis ta sinna. Ta pidi teisel hommikul ära sõitma. Ta seletas preili Minchinile, et tema asju ajavad Inglismaal advokaadid härrad Barrow & Skipworth, kes võivad anda talle igas asjas nõu, ja et nad maksavad välja tšekid, mis ta Sara kulude katteks saadab. Ta hakkab Sarale kaks korda nädalas kirjutama, ja lapsele pidi lubatama iga meelehead, mis ta palub.

„Sara on nii mõistlik laps, et ta ei taha kunagi midagi sellist, mida ei võiks talle lubada,” ütles ta.

Siis läks ta Saraga tema elutuppa ja nad jätsid teineteisega jumalaga. Sara istus tema põlvel ja hoidis tema kuue revääre oma väikestes kätes ja vaatles kaua ja tungivalt tema nägu.

„Kas õpid mind pähe, Sarake?” ütles isa tema juukseid silitades.

„Ei,” vastas ta. „Sa oled mul juba peas. Sa oled siin mu südame sees.” Ja nad kallistasid ja suudlesid, nagu ei tahaks nad teineteisest iialgi lahti lasta.

Kui tõld ukse eest ära sõitis, istus Sara elutoa akna all põrandal, käed lõua all, jälgides silmadega, kuni see platsi nurga taha pöördus. Emily istus tema kõrval ja temagi vaatas tõllale järele. Kui preili Minchin oma õe preili Amelia vaatama saatis, mis laps teeb, leidis too, et ei saa ust lahti.

„Keerasin ukse lukku,” ütles kummaline, viisakas hääleke toast. „Tahaksin olla täiesti üksinda, palun.”

Preili Amelia oli paks ja lühike ja kartis õde väga. Õieti oli ta nendest kahest parema loomuga, aga ta ei talitanud kunagi preili Minchini käsu vastu. Ta läks peaaegu kohkunult jälle trepist alla.

„Ma ei ole veel ilmaski näinud säärast naljakat, vanainimeslikku last, õde,” ütles ta. „Ta on pannud enda luku taha ega tee mitte terakestki kisa.”

„See on palju parem, kui et ta jalgu trambiks ja kisendaks nagu mõni teine,” vastas preili Minchin. „Arvasin, et nii hellitatud laps nagu tema saadab terve maja ärevusse. Kui kunagi üht last on lastud talitada igas asjas oma soovi järgi, siis just teda.”

„Avasin ta kohvrid ja panin asjad paigale,” ütles preili Amelia. „Niisuguseid asju pole ma veel enne näinud – palituil soobli- ja lahitsanahk ja aluspesul ehtne Valencienne’i pits. Sa nägid tema riideid. Mida arvad sina neist?”

„Seda, et need on täiesti naeruväärsed,” vastas preili Minchin teravalt, „aga need näevad esimeses reas väga kenad välja, kui lapsed pühapäeval kirikusse viime. Ta on varustatud nii, nagu oleks ta mõni väike printsess.”

Ja üleval lukustatud toas istusid Sara ja Emily põrandal ja vaatasid tänavanurka, mille taha kadus tõld, kuna kapten Crewe vaatas lehvitades ja käesuudlusi saates tagasi.