Originaal:
Федор Достоевский
Униженные и оскорбленные

Teine trükk

Tõlkinud Leopold Kenn
Redigeerinud Evi Puskar

Fjodor Dostojevski (1821–1881) romaan „Alandatud ja solvatud”, mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav
traagilise armastuse lugu.

© OÜ Eesti Raamat, 2008
ISBN 978-9985-65-649-5
www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-831-4

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

ESIMENE OSA

I peatükk

Möödunud aasta kahekümne teise märtsi õhtul juhtus minuga väga kummaline lugu. Olin kogu päeva linnas ringi käinud ja enesele korterit otsinud. Mu vana korter oli väga rõske, mina aga köhisin tol ajal juba kurjasti. Olin juba sügisel ümber kolida kavatsenud, kuid sellega siiski kevadeni venitanud. Päeva jooksul ei õnnestunud mul midagi korralikku leida. Esiteks tahtsin omaette korterit, et mitte olla allüürnik, ja teiseks kas või ühtainustki tuba, aga tingimata suurt ja muidugi ka võimalikult odavat. Olin tähele pannud, et kitsas toas on ka mõtetel kitsas. Mulle aga meeldis oma tulevasi jutustusi kavandades toas edasi-tagasi käia. Muide: mulle meeldis alati rohkem mõtelda oma kirjatöödest ja unistada, kuidas need mul valmis saavad, kui neid tõepoolest kirjutada. Laiskus selle põhjuseks küll ei olnud. Aga mis siis ometi?

Hommikulgi tundsin end haiglasena, kuid päikeseloojangul oli mul juba päris halb: oli tekkinud midagi palavikutaolist. Pealegi olin päev otsa liikvel olnud ja ära väsinud. Õhtu eel, juba videvikus, kõndisin Voznessenski prospektil. Mulle meeldib Peterburi märtsipäike, eriti päikeseloojang, muidugi selgel, külmal õhtul. Kogu tänav hakkab siis äkki eredas valguses helkima. Majad kõik nagu hiilgavad korraga. Nende hallide, kollaste ja määrdunud-roheliste majade kogu süngus kaob hetkeks; ka sinu enese hing selgib, sind otsekui läbistaks värin või nagu müksaks keegi küünarnukiga. Uus väljavaade, uued mõtted… Imetlusväärne, mida üksainus päikesekiir inimese hingega teha võib!

Ent päikesekiir kustus; külm kõvenes ja hakkas nina näpistama; läks pimedaks; kauplustest ja poodidest kiiskas gaasivalgus. Mülleri kondiitriäri kohal jäin ma äkitselt kui post seisma ja üle tänava vaatama, nagu ette aimates, et just nüüd juhtub minuga midagi erilist; ning selsamal hetkel silmasin teisel pool tänavat seda vanameest ja tema koera. Mul on veel väga hästi meeles, et mu südant ahistas mingi äärmiselt ebameeldiv tundmus, aga ma ei suutnud otsusele jõuda, millest tee tundmus tekkis.

Müstik ma ei ole; mul õigupoolest puudub usk eelaimustesse ja ettekuulutustesse. Ometi on olnud mul, nagu vahest teistelgi, elus mitu juhtumit, millele on raske seletust leida. Näiteks kas või see vanamees: miks tundsin ma, teda tol korral kohates, et juba samal õhtul minuga midagi ebatavalist juhtub? Ma olin ju haige, aga haige inimese elamused on peaaegu alati petlikud.

Vanamees läks aeglasel, jõuetul sammul kondiitriäri poole, pannes jalgu maha kui pulki, neid peaaegu painutamata, ning kõnnitee kiviplaate kepiga toksides, ise päris küürus. Eluski polnud ma varem kohanud nii imelikku absurdset kuju. Juba enne seda kohtamist, kui ma temaga Mülleri juures kokku puutusin, oli ta mulle alati masendavalt mõjunud. Tema pikk kasv, küürus selg, kaame kaheksakümneaastase-nägu, õmblustest lahtirebenenud vana palitu, ümarik kortsunud kahekümneaastane kübar, mis kattis tema paljast pead, millel üksnes kuklas oli püsima jäänud kahl mitte enam halle, vaid juba valkjaskollakaid juukseid; kõik tema liigutused, mis tehti kuidagi mõttetult, nagu üleskeeratud vedru sunnil – kõik see hämmastas tahtmatult igaüht, kes teda esmakordselt kohtas. Tõesti oli kuidagi kummaline näha niisugust, oma elu äraelanud vanameest üksi, ilma järelevalveta, sest ta sarnanes valvurite käest põgenenud hullumeelsega. Mind imestas ka tema harukordne kõhnus: keha otsekui poleks olnudki, tundus, et kontide külge oli tal kleebitud paljas nahk. Tema suured, tuhmid silmad, mis asetsesid nagu mingisugustes sinistes rõngastes, vaatasid alati otse, mitte kunagi kõrvale, ja ma olin kindel, et need ei näinud kunagi midagi. Kuigi ta teile otsa vaatas, liikus ta siiski teie poole nõnda, nagu oleks tema ees olnud tühjus. Seda panin ma tähele mitmel korral. Mülleri juures oli ta koos oma koeraga hakanud käima hiljuti, ja sinna tuli ta teadmata kust. Ükski selle kondiitriäri külastaja ei söandanud temaga rääkida ja tema ise ei alustanud kellegagi juttu.

„Miks veab ta ennast Mülleri juurde ja mida ta sealt otsib?” mõtlesin ma teisel pool tänavat seistes ja teda üksisilmi vaadates. Sain millegipärast pahaseks– väsimuse ja haiguse tagajärg. „Millele ta õieti mõtleb,” jätkasin endamisi. „Mis toimub tema peas? Ja kas ta üldse mõtlebki? Tal on sedavõrd surnud nägu, et see ei väljenda mitte kui midagi. Ja kust on ta saanud selle vastiku koera, kes temast sammugi maha ei jää, vaid temaga mingi terviku, midagi lahutamatu moodustab, ja kes on nii väga tema moodi?”

See õnnetu koer oli vist ka juba kaheksakümmend aastat vana; tõepoolest pidi ta nii vana olema. Esiteks oli ta juba väliselt nii vana, nagu seda ükski koer ei ole, ja teiseks, miks tuli teda esmakordselt nähes mulle pähe mõte, et see koer ei saa olla niisugune nagu kõik teised koerad; et see koer on ebatavaline; et temas tingimata peab peituma midagi fantastilist ja võlutut; et ta on koerana esinev Mefisto, ja et ta saatus on mingil salapärasel, teadmata kombel seoses tema peremehe omaga? Teda vaadeldes oleksite otsekohe nõustunud arvamusega, et sellest on möödunud kindlasti oma kakskümmend aastat, kui ta viimati süüa sai. Ta oli kõhn nagu luukere, õigemini, nagu tema peremees. Karv oli tal ära, ka saba pealt, mis oli kõvasti jalgade vahel. Pikkade kõrvadega pea oli süngelt langetatud. Oma elu kestel ei olnud ma varem kohanud nii vastikut koera. Kui nad mõlemad – peremees ees ja koer tema järel –, mööda tänavat läksid, siis oli looma nina peremehe palitu küljes, nagu oleks sinna kinni kleebitud. Nende kõnnakust ja ilmest võis igal sammul välja lugeda:

„Oleme ju vanad, oh jumal, kui vanad!”

Mäletan, mulle torkas kord pähe, et see vanamees on koos oma koeraga välja roninud mõnest Hoffmanni raamatust, ja nad kõnnivad nüüd maailmas ringi kui selle raamatu liikuv reklaam.

Ületasin tänava ja sisenesin vanamehe järel kondiitriärisse.

Kondiitriäris käitus vanamees kummaliselt ja leti taga seistes krimpsutas Müller viimasel ajal nägu, kui nägi seda kutsumata külalist sisse astuvat. See kummaline külaline ei tarvitanud iial midagi. Alati läks ta otsekohe ahju kõrvale nurka ja istus seal toolile. Kui aga tema koht ahju kõrval oli juba ära võetud, siis seisis ta tükk aega totras arusaamatuses selle härra ees, kes oli tema toolil aset võtnud, ta läks siis otsekui üllatunult teise nurka, akna alla. Otsis seal ühe tooli, sättis end aeglaselt sellele istuma, võttis kübara peast, asetas selle enese kõrvale põrandale, pani kübara juurde oma kepi ja jäi seejärel tooli seljatoele najatades nõnda kolmeks või neljaks tunniks liikumatult istuma. Iial ei võtnud ta kätte ajalehte, ei lausunud ühtki sõna ega teinud häält; istus vaid, vahtides avasilmi enese ette, kuid tema pilk oli nii tuim ja elutu, et võis kas või kihla vedada, et ta ei näe ega kuule, mis tema ümber sünnib. Koer aga, tiirelnud enne paar-kolm korda paigal, heitis mornilt tema jalgade juurde maha, surus nina ta saabaste vahele, sirutas enese kogu oma keha pikkuses põrandal välja ja jäi kogu õhtuks liikumatult lebama, nagu oleks ta see aeg surnud. Paistis, nagu lamaksid need kaks olendit kogu päeva kuskil surnult, et pärast päikese loojumist ellu ärgata ainult Mülleri kondiitriärisse minekuks, täites sellega mingit salapärast kohustust, millest kellelgi aimu polnud. Olles nõnda istunud tundi kolm-neli, tõusis vanamees viimaks toolilt üles, võttis oma kübara ja läks kuhugi ära koju. Tõusis ka koer, tõmbas saba jälle jalgade vahele, laskis pea longu ja järgnes talle masinlikult endisel aeglasel sammul. Viimaks püüdsid kondiitriäri külastajad vanamehest eemale hoiduda ega istunud kunagi tema lähedale, otsekui oleks ta neile vastik olnud. Tema aga ei pannud seda kõike tähelegi.

Seda kondiitriäri külastasid enamasti sakslased. Nad tulid siia kogu Voznessenski prospektilt. Olid teised kõik igasuguste väikeste ettevõtete omanikud: lukussepad, pagarid, värvalid, mütsitegijad, sadulsepad – saksa arusaamade kohaselt patriarhaalne rahvas. Üldse oli Mülleri juures tunda patriarhaalsust. Sageli tuli peremees tuttavate juurde ja istus nende lauda, kus siis oma kindel punšikogus ära joodi. Tihti tulid külaliste juurde ka pere koerad ja väikesed lapsedki, ja külalised kallistasid siis nii lapsi kui ka koeri. Kõik olid omavahel tuttavad ning pidasid üksteisest lugu. Ja kui külalised saksakeelsete ajalehtede lugemisse süvenesid, siis kostis ukse tagant, peremehe korterist „Augustin”, mida täriseval klaveril mängis peremehe vanem tütar, blond lokkisjuukseline sakslanna, kes vägagi meenutas valget hiirt. Külalistele see klaverimäng meeldis. Mina käisin Mülleri juures tavaliselt kuu alguses venekeelseid ajakirju lugemas.

Kondiitriärisse sisenedes nägin, et vanamees juba istus akna all, koer aga lamas nagu ikka siruli tema jalgade ees. Sõnagi lausumata võtsin nurgas istet ja mõtlesin endamisi: „Miks küll tulin ma siia, mul ei ole siin ju mitte kui midagi teha, sest ma olen haige ja oleksin hoopis pidanud ruttama koju, jooma teed ja heitma voodisse. Olen ma siis tõesti ainult selleks siin, et vahtida seda vanameest?” Sain pahaseks. „Mis on mul temaga tegemist,” mõtlesin, meenutades seda imelikku haiglast tundmust, millega olin teda tänaval vaadelnud. „Ja mispoolest lähevad mulle korda kõik need igavad sakslased? Milleks see kummaline meeleolu? Milleks see mõttetu rahutus tühiasjade pärast, mida ma enese juures viimasel ajal tähele panen ja mis takistab elamist ning elu selget vaatlemist, millele juba tähelepanu on juhtinud üks sügavamõtteline kriitik, arvustades põlglikult minu viimast jutustust.” Nõnda mõteldes ja muretsedes jäin ometi sinna istuma, sest haigus andis end ikka enam ja enam tunda, nii et minul viimaks koguni tahtmist polnud sellest soojast ruumist lahkuda. Võtsin kätte Frankfurdi ajalehe, lugesin paar rida ja jäin tukkuma. Sakslased mind ei häirinud. Nad lugesid ja suitsetasid, aga harva sekka, nii iga poole tunni tagant, rääkisid üksteisele katkendlikult ja tasa mingi uudise Frankfurdist, mõne nalja või teravmeelsuse, mille oli välja mõtelnud kuulus saksa naljahammas Saphir, seejärel aga jätkasid nad lugemist kahekordistunud rahvusliku uhkusega.