Originaal:
Émile Zola
Pot-Bouille
Gallimard

Frontispissil Édouard Manet’ maal „Émile Zola portree” (1868), Pariis, Orsay muuseum

Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik
Toimetanud Kai Nurmik

Cet ouvrage, publié dans le cadre du programme d’aide à la publication, bénéficie du soutien du Ministère français des Affaires Etrangères, de l’Ambassade de France en Estonie et du Centre Culturel et de Coopération Linguistique de Tallinn.

Käesolev teos on välja antud kirjastamist toetava programmi raames ning Prantsusmaa Välisministeeriumi, Prantsuse saatkonna Eestis ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse kaasabil.

© Tõlge eesti keelde. Kaja Riesen ja OÜ Eesti Raamat, 2008
ISBN 978-9985-65-668-6
www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-832-1

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

I

Neuve-Saint-Augustini tänavas peatas sõidukitest tekkinud ummik kolme kohvriga koormatud üüritõlla, millega Octave oli lahkunud Lyoni vaksalist. Hoolimata sombuse novembripäeva üsnagi tuntavast jahedusest avas noormees akna. Teda üllatas äkiliselt laskunud hämarus selles kitsukeste, rahvasummast kihavate tänavatega linnaosas. Korskavaid hobuseid piitsutavate kutsarite kirumine, lõputu tõuklemine kõnniteedel, äriteenijatest ja klientidest kubisev katkematu poekeste rivi – see kõik uimastas teda. Oli ta ju unistustes näinud Pariisi palju puhtamana ega osanud arvata, et leiab eest niivõrd apla, kõvakäelistele sellidele kasulõikamiseks avatud kaubitsemise.

Kutsar kummardus tahapoole.

„Nii et Choiseuli passaaži?”

„Ei, Choiseuli tänavasse… Kui ma ei eksi, siis uus maja.” Üürisõidukil tuli vaid pöörata, sest maja oli nurga pealt teine, suur viiekorruseline kivihoone, mille kergelt kollakasvalged seinad tõusid esile vanade, kooruva krohviga naaberfassaadide taustal. Kõnniteele maandunud Octave mõõtis pilguga maja, esimest ja poolkeldikorrust hõivavast siidkangaste kauplusest kuni viienda korruse pisut sügavamal paiknevate akendeni, mis avanesid kitsukesele terrassile. Teisel korrusel toetus naisekujulistele sammastele rohkete kaunistuste ja malmääristusega rõdu. Aknaid raamis šablooni järgi valmistatud keeruline kivinikerdis ning allpool, veelgi rikkalikumalt ehitud sissesõiduvärava kohal hoidsid kaks putot numbritahvlit, mida öösiti valgustas gaasituluke.

Octave’i märganud, jäi uksest väljuv tüse heledapäine härrasmees seisma.

„Kuidas! Juba kohal?” hüüatas ta. „Aga mina ootasin teid alles homseks!”

„Teate, ma sõitsin Plassansist päev varem välja,” lausus noormees. „Kas tuba ei ole veel valmis?”

„On ikka… Ma üürisin selle juba kahe nädala eest ja möbleerisin otsekohe, nagu te palusite. Oodake, ma viin teid kohe pärale.”

Octave’i vastuväidetest hoolimata läks mees tagasi majja. Kutsar oli kolm kohvrit maha tõstnud. Hoolikalt raseeritud pikliku diplomaadinäoga auväärne härrasmees uuris majahoidja ruumis tõsiselt ajalehte Moniteur. Ometi suvatses ta märgata oma ukse alla pandud kohvreid ning päris majaelanikult, neljanda korruse arhitektilt, nagu ta teda kutsus:

„Härra Campardon, kas see ongi see isik?” „Jah, härra Gourd, see on härra Octave Mouret, kelle tarvis ma üürisin toa viiendal korrusel. Ta hakkab seal elama ja söömas käima meie juures… Saage tuttavaks – härra Mouret on mu naise vanemate hea sõber.”

Octave silmitses võltsmarmorisse rüütatud seinu ja rosettidega võlvkaari. Eemalt paistev sillutatud ja tsemendiga kaetud õu jahmatas külma ja elutu kõledusega. Hobusetalli ukse ees hõõrus kutsar nahatükiga hobuse suuraudu. Päike oli seal ilmselt harv külaline.

Samal ajal uuris härra Gourd kohvreid. Nüginud neid jalaga ning täis aukartust nende raskuse ees, teatas ta, et läheb kutsub pakikandja, kes kohvrid tagatrepi kaudu üles viib.

„Proua Gourd, ma lähen välja,” hüüdis ta toa poole. Majahoidja korter koosnes väikesest, puhtaks poleeritud klaaside, punaselillelise vaiba ja palisandermööbliga salongist, mille paokil uksest paistis nurgake magamistoast ja granaatpunase ripskangaga kaetud voodi. Lihav proua Gourd, juustes kollased lindid, lamaskles tugitoolis, käed kõhu peal.

„Mis siis ikka, lähme üles!” lausus arhitekt. Avanud fuajeest trepile viiva mahagonipuust ukse ning märganud, et härra Gourdi must sametmüts ja helesinised toatuhvlid olid noormehele muljet avaldanud, lisas ta:

„Teate, ta on hertsog Vaugelade’i endine toapoiss.” „Või nii,” kostis Octave. „Just nimelt, ja ta abiellus ühe Mort-la-Ville’i kohtuteenri lesega. Neil on seal isegi maja. Aga nad ootavad, kuni rendisest koguneb kolm tuhat franki, et siis seal vanaduspõlve pidada… Nii et täiesti ontlikud majavardjad!”

Koridor ja trepp olid karjuvalt luksuslikud. All seisis napollanna rõivais ülekullatud naisekuju, hoides pea peal amforat, millest kerkisid esile kolm mattkupli all põlevat gaasituld. Trepi taustal tõusid ülespoole roosa äärisvöödiga valgest võltsmarmorist seinapaneelid, mahagonipuust käsipuudega trepivõre aga jäljendas vana hõbedat ning oli ehitud kuldsete lehtedega. Astmeid kattis vaskaasadega kinnitatud punane vaip. Ent kõige rohkem hämmastas Octave’i kasvuhoonesoojus – lämmatav õhupahvak, mis talle vastu nägu lõi.

„Kuidas? Kas siin köetakse isegi trepikoda?” imestas ta. „Loomulikult,” vastas Campardon. „Niisugusest kulutusest ei loobu tänapäeval ükski endast lugupidav majaomanik… Maja on ülimalt korralik, ülimalt…”

Ta pööras pead, justkui hinnates seinu arhitektipilgul. „Mu sõber, küllap veendute ise, kui hea maja see on… Ja siin elavad üksnes korralikud inimesed!”

Aeglaselt ülespoole minnes loetles ta elanike nimesid. Igal korrusel oli kaks korterit – üks tänava, teine hoovi pool ja nende lakitud mahagonipuust uksed seisid vastamisi. Esimesena mainis ta härra Auguste Vabre’it – majaomaniku vanemat poega. Kevadel oli too võtnud rendile alumisel korrusel paikneva siidiäri, mis hõivas ka terve poolkeldrikorruse. Teisel korrusel õue pool elab omaniku teine poeg härra Théophile Vabre koos oma prouaga ja tänava pool majaomanik ise, endine Versailles’ notar, kuigi tegelikult elab ta oma väimehe, apellatsioonikohtu nõuniku härra Duveyrier’ juures.

„Aga too pole veel neljakümneviienegi,” lausus Campardon korraks seisatades. „Kena, mis?”

Võtnud veel kaks astet, pööras ta end äkki ümber ja lisas: „Kõigil korrustel on vesi ja gaasilambid.” Igal trepimademel, mille Kreeka ornamendiga ääristatud aknaklaasidest paistis trepile päevavalgus, asus kitsas sametiga ületõmmatud pink. Arhitekt selgitas, et see on mõeldud eakamatele inimestele jalgade puhkamiseks. Kolmandast korrusest möödus ta elanikke nimetamata.

„Ja kes siin elavad?” päris Octave, osutades tervet korrust hõlmavale suurele korterile.

„Oh, siin elavad inimesed, keda keegi iial ei näe ega tunnegi… Maja saaks ka nendeta hakkama. Aga mis parata, päikeselgi on plekid…”

Ning lisas põlglikult kulmu kortsutades: „Härra kirjutavat raamatuid.” Kuid neljandal korrusel ilmus tema näole taas rahulolev muie. Õuepoolne korter oli jagatud kaheks: ühes osas elas proua Juzeur – tagasihoidlik, sügavalt õnnetu naisolevus; teise toa oli aga üürinud tähtis härrasmees, kes käis seal ainult kord nädalas mingisugust tööd tegemas. Selgitusi jagades avas Campardon vastaskorteri ukse.

„Aga siin elan mina!” lausus ta. „Oodake, ma võtan teie korteri võtme. Kõigepealt läheme teie tuppa, ja pärast näete ka minu naist.”

Paariks minutiks üksi jäänud, tajus Octave trepikoja harrast vaikust. Fuajeest tulvavas lämbes õhuvoolus nõjatus ta käsipuule, tõstis pilgu ja kuulatas, kas ülalt ei kosta mingitki häält. Ent trepil valitses täielikult isoleeritud kodanliku võõrastetoa hääletus, kuhu ei kandunud väljast vähematki heli. Tundus, et kaunite läikivate mahagonuste taga peituvad lausa korralikkuse sügavikud.

„Teil on suurepärased naabrid,” ütles võtmega saabunud Campardon. „Tänava pool Josserandid. Terve perekond – isa on SaintJosephi kristallivabrikus kassiir, neil on kaks meheleminekueas tütart. Ja teie kõrval väikeametnik Pichoni perekond, kes ei suple küll kullas, aga see-eest on nad korraliku kasvatusega… Isegi niisuguses majas tuleb ju iga nurk välja üürida, eks ole?”

Neljandast korrusest alates vahetas punase vaiba välja jäme hall linane põrandakate. See haavas natuke Octave’i enesearmastust. Trepp oli jõudnud temasse aukartust sisendada. Mõte sellest, et ta hakkab elama arhitekti sõnul sedavõrd auväärses majas, tekitas erutust. Kui ta Campardonile järgnedes oma toa juurde viivasse koridori astus, märkas ta paokil ukse vahelt lapsehälli juures seisvat noort naist. Samme kuuldes tõstis naine pilgu. Tal oli blond pea ja heledad ilmetud silmad. Octave’ile jäi meelde see pilk, justkui teolt tabatud noor naine aga punastas ning lükkas ukse häbelikult kinni.

Campardon kordas jälle: „Vesi ja gaasivalgus kõigil korrustel, mu sõber.” Seejärel osutas ta uksele, kust pääses tagatrepile. Kõrgemal asusid teenijate toad.

„Olemegi kohal!” ütles ta koridori lõpus seisma jäädes. Üsna avar nelinurkne tuba, mille seinu kattis hall siniste lilledega tapeet, oli väga lihtsalt sisustatud. Alkoovi kõrval paiknes pesemisnurk, kus jätkus ruumi vaid kätepesuks. Octave läks kohe akna juurde, millest langes rohekat valgust. All paistis nukker, puhtaks küüritud, sillutatud õu veevõtukohaga, mille vaskkraan oli läikima löödud. Kusagil polnud näha elusolendit ega kostnud ühtki heli, olid vaid ühetaolised aknad, mida ei ilmestanud linnupuurid ega lillepotid – aina ühesugused valged kardinad. Peitmaks naabermaja kõrget alasti seina, mis piiras õue vasakult poolt, olid sellele maalitud suletud aknaluukidega võltsaknad, mille taga näis jätkuvat kõrvalkorteritega sarnane seiskunud elu.

„Siin on ju suurepärane!” hüüatas Octave vaimustatult. „Eks ole ju?” kinnitas Campardon. „Jumaluke, ma ju püüdsin nagu iseenda jaoks, pealegi järgisin teie kirjades antud näpunäiteid… Nii et mööbel meeldib teile? Just see, mida üks noormees vajab. Küll näete.”

Kui Octave tal tänutundes kätt surus, vabandades tekitatud tüli pärast, manitses mees tõsisel ilmel:

„Ainult ei mingit lärmi, mu sõber, ja eriti veel naisi! Jumala eest, kui te siia mõne naise toote, siis puhkeb tõeline kisa!”

„Olge rahulik,” pomises noormees pisut murelikult. „Ei, lubage öelda, et sel juhul seate te mind ebamugavasse olukorda… Te ju nägite maja. Ainult korralikud kodanlased! Mis puutub kombekusse, siis omavahel öeldes pingutavad nad isegi üle. Ei iial valjemat sõna ega rohkem müra kui täna. Vastasel korral kutsub härra Gourd kohale härra Vabre’i, ja me mõlemad oleme plindris! Mu sõber, ma palun seda omaenda südamerahu pärast – austage maja kodukorda.”

Taolisest korralikkusearmastusest hardunud Octave tõotas soovitusest igati kinni pidada.

Umbusklikult ringi vaadates ja häält tasandades, justkui võiks keegi pealt kuulda, lisas Campardon kavalalt:

„Mujal tehke, mida tahate. Pariis on piisavalt suur, tegutsemisruumi jätkub… Mina olen ju kunstnikunatuur ja ma vilistan kõigele!”

Pakikandja tõi kohvrid üles. Kui asjad olid kohale seatud, jälgis arhitekt isalikult Octave’i riietumist. Püsti tõusnud, lausus ta:

„Ja nüüd lähme alla minu naist vaatama.” Neljandal korrusel teatas õbluke tumedat verd koketne teenijapiiga, et perenaine on hõivatud. Laskmaks noorel sõbral pisut kohaneda ning tundes mõnu selgituste jagamisest, näitas Campardon korterit, juhatades noormehe alustuseks valge ja kullaga ehitud avarasse võõrastetuppa, kus oli rohkelt kipskaunistusi ning mis asus töökabinetiks muudetud väikese rohelise salongi ja magamistoa vahel, kuhu nad ei sisenenud, kuid mille kohta ta märkis, et see on üsna kitsuke ja lilla tapeediga. Seejärel juhtis ta noormehe keeruliste, puitu matkivate nikerduste ja reljeefsete kaunistustega söögituppa, kus Octave hüüatas:

„Milline luksus!” Laekaunistuste vahel jooksis kaks sügavat pragu ning ühes nurgas paistis mahakoorunud värvi alt krohv.

„Jah, see on efektne,” lausus arhitekt aeglaselt, endal silmad lakke suunatud. „Teate, niisuguseid maju ehitataksegi efekti pärast… Ainult seinu ei maksa liiga üksikasjalikult uurida. Maja pole veel kahtteist aastatki vana, aga krohv juba pudeneb… Fassaad kaetakse kalli kiviga, tehakse rohkeid skulptuurseid kaunistusi, trepp lakitakse kolm korda üle, kortereid kullatakse ja värvitakse ning see ärgitab enesearmastust ja sisendab austust… No see maja on veel tugev, meie eluaja peab vastu!”

Campardon viis Octave’i uuesti esikusse, mida valgustasid mattklaasist aknad. Vasakul pool asus õuepoolne tuba, kus magas tema tütar Angèle. Sel novembrikuu õhtupoolikul õhkus üleni valgest toast kalmistunukrust. Koridori lõpus asus köök, kuhu Campardon tahtis teda tingimata viia, öeldes, et tutvuma peab kogu korteriga.

„Astuge aga sisse,” korrutas ta ust tõugates. Seest kostis kohutavat lärmi. Külmast hoolimata oli aken pärani lahti. Küünarnukkidega aknalauale naaldunud, küünitasid mustaverd toatüdruk ja vana lihav köögimoor end kitsa siseõue kohale, kuhu avanesid kõigi korruste köökide aknad. Mõlemad kisendasid kõigest väest, sooletaolisest ahtast õuesügavikust aga kostis labast uulitsakõnet ja sõimusõnu saatvaid naerupahvakuid. Lärmi voolas ojana nagu solgitorust. Kogu maja teenijad olid kogunenud akendele lõbu nautima. Octave’ile meenus paraadtrepi kodanlik suursugusus.

Vaistlikult pöörasid mõlemad naised ümber. Nähes oma peremeest koos kellegi võõra härraga, haaras neid hirm. Kostis vilistamist, aknad löödi kinni ja kohe valitses hauavaikus.