© Tõlge eesti keelde. Johannes Semperi pärijad
ja OÜ Eesti Raamat, 2004
ISBN 9985-65-481-1
www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-862-8

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

ALGAB DEKAMERONI^[1]-NIMELINE (PRINCIPE GALEOTTO^[2] LISANIMEGA) RAAMAT, MIS SISALDAB SEITSME DAAMI JA KOLME NOORMEHE POOLT KÜMNE PÄEVA JOOKSUL JUTUSTATUD SADA NOVELLI.

EESSÕNA

On inimlik omadus kaasa tunda neile, kelle meel kurb on. Kuigi kaastunne sobib kõigile inimestele, ootame seda siiski eeskätt neilt, kes ise lohutust on vajanud ja seda teistelt ka saanud. Kui on olemas keegi, kes seda kaastunnet kunagi on vajanud, sellest lugu pidanud ja selle üle head meelt tundnud, siis olen mina üks neist. Juba varasest noorusest peale kuni tänapäevani põlesin ma üleliia kõrge ja õilsa armastuse tules, vahest rohkemgi, kui see oleks kokku sobinud minu madala elujärjega, – kui sellest üldse jutustada. Kuigi mind nende poolt, kes mõõdukad olid ja mu armulugu teadsid, kiideti ja hinnati, tõi mulle armastus siiski kaasa palju vaeva ja kannatusi, mitte et mu armastatud naine julm oleks olnud, vaid et minu hinges lõõmav tuli liiga suur oli ja minus ohjeldamatut iha äratas. Ja kuna see mind ühegi mõistliku piiriga rahule ei lasknud jääda, siis tekitas ta mulle sageli rohkem meelehärmi kui tarvis. Ses tusases meeleolus sain ma ühe oma sõbra lõbusaist vestlustest ja kiiduväärt lohutussõnadest niipalju kosutust, et ma kindlasti ainult seetõttu praegu veel elus olen. Kuid selle heaksarvamisel, kes ise lõpmatu olles kõigile maailma asjadele vääramatuks seaduseks lõpu on määranud, kahanes aja jooksul ka minu armastus, mille võrratut lõõma ei suutnud takistada ja taltsutada ei enese otsus ega teiste nõuanne, ei avaliku häbi kartus ega hädaoht, kahanes iseenesest sedavõrd, et praegu tunnen ma tast ainult veel seda lõbu, mida ta harilikult annab neile, kes ta süngetel lainetel liiga kaugele ei purjeta. Kui varem seda armastust raske oli kanda, siis nüüd, kus kõik mured eemale on jäänud, tunnen ma sellest mõnu. Ent kuigi kannatused on kadunud, pole mu mälestusest kustunud nende lahkete inimeste heateod, kes minu vintsutuste pärast muret tundsid, ja ma usun, et seda mälestust võib mult võtta ainult surm. Tänumeel on minu arvates kõige kiiduväärsem kõigist voorustest, tema vastand aga väärib laitust. Ja et mind tänamatuks ei peetaks, olen ma nõuks võtnud nüüd, kus ma ennast vaba tunnen olevat, vastutasuks mulle osutatud teenete eest ise jõudumööda lohutust pakkuda, kui mitte neile, kes seda mulle on andnud (oma mõistuse või õnne tõttu nad ise ehk ei vajagi seda), siis vähemalt neile, kellele seda tarvis läheb. Ja kuigi mu toetus või õigemini lohutus neile, kes seda vajavad, nõrk võib olla, siis tuleb seda juhtida sinna, kus tarvidus selle järele kõige suurem on, sest seal toob ta rohkem kasu, pealegi hinnatakse teda seal kõrgemalt. Ja kes saaks eitada, et lohutust, olgu ta milline tahes, sobib palju rohkem pakkuda veetlevaile naistele kui meestele? Kartusest ja häbist varjavad nad oma õrnas südames armastusleeki, millel on suurem jõud kui lahtisel leegil, nagu teavad kõik, kes seda ise on kogenud. Naised on ju seotud oma isade, emade, vendade ja meeste tahte, tujude ja käskudega ning suurema osa ajast veedavad nad kinniste tubade kitsuses, kus nad peaaegu tööta istuvad, tujutsevad ja mitmesuguseid mõtteid mõlgutavad, mis mõistagi mitte alati rõõmsad ei ole. Hõõguvad igatsused tekitavad nende hinges kurvameelsust ja see jääbki kahjuks sinna püsima, kuni seda sealt välja ei aja uued mõtted; pealegi ei suuda naised nii palju taluda kui mehed. Armunud meestega on lugu teisiti, nagu seda kergesti tähele võib panna. Kui neid kurvameelsus on tabanud või nukrad mõtted rusuvad, siis võivad nad neid mitmel viisil kergendada või neist lahti saada: nad võivad, kui tahavad, jalutada, üht või teist kuulda ja näha, lindudele ja loomadele jahti pidada, kalal käia, ratsutada, mängida või kaubitseda. Iga niisugune tegevus võib kas täiesti või osaliselt köita meie huvi ja hingest vähemalt ajutiselt kurvad mõtted eemale peletada; pärast seda kas leiame lohutust või väheneb nukrus.

Soovides niisiis omalt poolt osaliselt parandada Fortuna ülekohut, kes oma abiga kuigi helde pole olnud seal, kus vähem jõudu oli (nagu õrnema soo juures), on mul kavatsus abi ja tuge pakkuda armastavaile naistele (teistele jätkub nõelast, värtnast ja hasplist) ning sel otstarbel siin esitada sada novelli ehk, nagu me nimetame, valmi, mõistujuttu või lugu. Need jutustati kümne päeva jooksul seitsme daami ja kolme noormehe kombekas seltskonnas viimase hukatusliku katku ajal. Lisaks on siin ära toodud mõned laulud, mida need daamid oma lõbuks laulsid. Neis novellides näeme lõbusaid ja kurbi armastuslugusid ning muidki haruldasi juhtumeid nii nüüdsest kui ka endisest ajast. Neid lõbusaid lugusid lugedes tunnevad naised mõnu ning saavad ühtlasi kasulikku õpetust, sest siit võivad nad näha, millest tuleb hoiduda ja mida eeskujuks võtta. Usun, et nii ühel kui ka teisel korral ei jää igavus eemale peletamata. Ja kui see nõnda on (annaks jumal, et see nõnda oleks), siis tänagu nad selle eest Amorit, kes mind oma kütkeist vabastades mulle võimaluse on andnud ka nende rõõmuks midagi teha.

ALGAB DEKAMERONI ESIMENE PÄEV, KUS AUTOR SELETAB, MISPUHUL HILJEM ESINEVAD ISIKUD KOKKU TULEVAD VESTLEMA JA SIIS PAMPINEA JUHTIMISEL JUTUSTAVAD, MIS KELLELEGI MEELDIB.

ESIMENE PÄEV

Niipea kui ma endamisi arutades järele mõtlen, kui loomupäraselt tundehellad te kõik, mu kaunid daamid, olete, tunnen ma, et käesoleva teose sissejuhatus paistab teile raske ja kurb, sest just niisugune on ta etteotsa paigutatud valus mälestus möödunud katkutaudist, mis nii raske oli igaühele, kes seda nägi või kuidagi teisiti tunda sai. Aga ma ei taha teid oma sissejuhatusega ära hirmutada, nagu peaksite te ka edasi lugedes kohtama aina õhkamisi ja pisaraid. See õudne algus tähendab teile sedasama mis teekäijatele raskesti ligipääsetav järsk mägi, mille taga asetseb imekaunis lagendik – seda meeldivam, mida raskem oli üles tippu tõusta ja sealt alla laskuda. Nagu äärmisele rõõmule järgneb kurbus, nii lõpevad ka õnnetused rõõmu tulekuga. Lühikesele kurvale osale (ütlen lühikesele, sest selleks ei kulu palju sõnu) järgneb kohe meelelahutus ja lõbu, nagu ma teile olen eespool tõotanud ja mida pärast niisugust algust keegi ilma selle tõotuseta ei teaks oodata. Ja tõepoolest, kui ma teid oma eesmärgi juurde oleksin saanud viia teist, korralikumat ja mitte seda järsku rada mööda, siis oleksin ma seda meelsasti ka teinud, aga kuna on võimatu ilma nende mälestusteta seletada nähtuste põhjust, millest allpool juttu on, siis olen ma teatud määral sunnitud neist kirjutama.

Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes, ses Itaalia kõige kaunimas linnas, puhkes surmakülvav katk, kas taevatähtede mõjul või jumala õiglase viha poolt surelikele määratud karistuseks nende pattude eest. Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese tarkus ega ettevaatusabinõud, ei see, et selleks ette nähtud inimesed linna mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et tervise hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. Ei mõjunud ka see, et vagad inimesed sel puhul korraldatud protsessioonides või mõnel teisel kombel alandlike palvetega alatasa jumala poole pöördusid.

Mainitud aasta kevade algul hakkas see tõbi õudsel ja imelikul viisil oma kohutavat tööd tegema. Ta avaldus siin teistmoodi kui idamaal, kus verejooks ninast oli selgeks märgiks, et inimest ootab möödapääsmatu surm; siin ilmusid haiguse algul nii meestel kui naistel kubemesse või kaenla alla muhud, mis kasvasid hariliku õuna või muna suuruseks, esinedes vahel suuremal, vahel väiksemal määral. Rahvas nimetas neid katkumuhkudeks. Mainitud kehaosadest levisid need surmatoovad katkumuhud lühikese ajaga üle kogu keha; tõve järgmiste tunnustena ilmusid käsivartele, reitele ja mujale mustad või siniverkjad tähnid, mõnikord suured ja harvad, mõnikord väikesed ja tihedad. Ja nagu nähtavale ilmunud muhk nii alguses kui pärastpoole kõige kindlamalt surma ennustas, nõnda tegid seda ka need tähnid. Näis, et arsti nõuanded ja ravimid ei avaldanud sellele tõvele mingit mõju ja neist polnud mingit kasu. Kas oli haiguse laad niisugune või ei tundnud ravijad haiguse põhjusi (kui mitte arvesse võtta õpetatud arste, siis oli neid ravijaid, nii mehi kui naisi, lõpmatu hulk, aga kellelgi neist polnud arstiteadusest vähimatki aimu) ega leidnud seepärast vastavaid vahendeid, igatahes terveks said ainult väga vähesed. Peaaegu kõik surid enam-vähem kolmandal päeval pärast haigusetunnuste ilmumist, enamasti ilma palavikuta või muude kõrvalnähtudeta. Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu tuli, mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad. Veelgi pahem oli see, et mitte üksnes rääkimine ja läbikäimine haigega ei andnud tervele edasi haigust ega põhjustanud surma, vaid tõbi nakatus ka haige riiete või muude nende poolt kasutatavate asjade paljast puudutamisest.

Seda, millest ma nüüd tahan rääkida, on päris imelik kuulda. Kui mu enese ja paljude teiste silmad seda ise pealt poleks näinud, ei julgeks ma seda uskuda, veel vähem sellest kirjutada, kuigi ma seda oleksin kuulnud usaldusväärselt isikult. Sel tõvel oli nimelt nii suur võime ühelt teisele nakata, et seda ei juhtunud ainult inimestega, vaid palju enamatki: kui tõbise või tõppe surnud inimese asju puudutas loom, siis haigestus temagi ja suri lühikese aja jooksul. Nagu öeldud, nägin ma ühel päeval sellist juhtumit ise oma silmaga pealt: katkutõppe surnud inimese kaltsud olid välja tänavale visatud ja kaks siga, nagu see neil kombeks on, asusid nende kallale algul kärsaga, siis hammastega, tuuseldades neid edasi-tagasi. Veidi hiljem aga hakkasid loomad tiirlema, nagu oleksid nad mürki võtnud, ning langesid õnnetute kaltsude peale surnult maha.

Sellised ja paljud teised selletaolised või jubedamadki juhtumid tekitasid ellujäänutes igasuguseid hirmukujutlusi ja kõigil oli hinges üksainus julm soov: võimalikult eemale hoiduda haigeist ja nende asjadest; nõnda toimides loodeti terveks jääda. Mõned arvasid, et kaine eluviis ja hoidumine liialdustest aitab tõhusalt kurjale vastu panna; nad koondusid väikestesse ringidesse ning elasid teistest lahus, varjates ennast lukustatud majades, kus polnud haigeid ja oli mugav elada. Tarvitades suurima mõõdukusega kõige valitumaid roogi ja peenemaid veine, vältides liialdusi ja lubades mitte kedagi väljastpoolt enesega rääkida ning surmast või haigeist uudiseid tuua, saatsid nad oma aega mööda muusikaga ja muu meelelahutusega, mida võisid endile lubada. Teised aga olid vastupidisel arvamisel, väites, et selle häda vastu on kõige tõhusam rohi palju juua ja nautida, lauldes ja lõbutsedes ringi hulkuda, niipalju kui võimalik kõiki oma ihasid rahuldada, naerda ja nalja heita kõige üle. Ja nii nagu nad rääkisid, nõnda nad ka talitasid, kuivõrd see nende võimuses seisis, rännates päeval ja ööl ühest kõrtsist teise, juues sihitult ja piiri pidamata, ja seda enamasti ikka võõrastes majades, kus midagi neile meele järele oli või kõlbas. Ja seda oli neil kerge teha, sest kõik olid oma asjadele käega löönud, nagu poleks neil enam kaua elada. Majad olid enamikus üldiseks omanduseks muutunud, ja kui võõras sinna sisse astus, võis ta seal talitada nagu peremees kunagi. Kuigi need, kes nõnda mõtlesid, oma loomalikele tungidele järele andsid, hoidusid nad siiski haigetest võimalikult eemale. Niisuguses masendatud ja viletsas olukorras langes ja kadus meie linnas peaaegu täiesti kõigi jumalike ja inimlike seaduste autoriteet, sest nende valvajad ja täidesaatjad olid kõik kas surnud või haiged nagu teisedki elanikud, või oli neile üle jäänud nii vähe teenijaskonda, et ei suudetud enam mingit ülesannet täita – ja seetõttu oli igaühel lubatud teha kõik, mis süda soovib.

Paljud aga olid valinud kesktee selle kahe eluviisi vahel: nad ei piiranud ennast söögi suhtes nagu esimesed ega läinud üle piiri joomise ja liialdustega nagu teised, vaid tarvitasid kõike seda parajal määral ja tarvidust mööda; ei jäänud tuppa, vaid hulkusid ringi, hoides käes lilli, lõhnavaid taimi või muid aromaatseid rohte, mida sageli nuusutasid, pidades väga kasulikuks oma aju lõhnadega kosutada, sest õhk oli täis laipade, haigete ja arstimite läppunud lehka. Teiste arvamus oli rangem, kuid võib-olla õigem, et kõige parem abinõu tõve vastu on selle eest põgeneda. Selles veendunud, jätsid paljud mehed ja naised, kes peale enese millegi muu pärast muret ei tundnud, maha kodulinna, majad ja kodud, sugulased ja varandused ning läksid maale võõrasse kohta või ka oma kodukohta, nagu ei saaks jumala viha, mis inimeste nurjatust selle tõvega nuhtles, neid ükskõik kust kätte ja tabaks tingimata ainult neid, kes linnamüüride vahele on jäänud. Nad näisid arvavat, et linnale on kätte jõudnud viimne tund ja sinna ei tohi jääda ainsatki hinge.