Sellal kui daamid nõnda arutasid, astusid kirikusse kolm noormeest, kellest kõige noorem oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kelles üheski kombelõtv aeg, sõprade ja omaste kaotus, hirm oma elu eest polnud suutnud kustutada ega jahutada armastusleeki. Ühel oli nimeks Pamfilo, teisel Filostrato ja kolmandal Dioneo; kõik nad olid haritud ja meeldivad inimesed. Nüüd aga oli nende kõikide sooviks sel vapustaval ajal kokku saada oma daamidega, kes ka kõik kolm juhuslikult siinse seitsme hulgas viibisid. Mõned daamid olid paari noormehega ka sugulased. Vaevalt märkasid noormehed daame, kui ka need noid nägid ning Pampinea naeratas ja ütles: „Vaadake, kuidas õnn on meie poolt, saates meile need mõistlikud ja tublid noormehed, kes meeleldi valmis on meile juhtijaiks ja teenreiks hakkama, kui me neid ainult ses ametis näha soovime.”