Originaalid:
Alfred de Musset
Le ls du Titien
La Mouche

Tõlkinud Sirje Keevallik
Sarja kujundanud Rudolf Pangsepp
Toimetanud Kai Nurmik

Cet ouvrage, publié dans le cadre du programme d’aide à la publication, béné cie du soutien du Ministère français des Affaires Etrangères, de l’Ambassade de France en Estonie et du Centre Culturel et de Coopération Linguistique de Tallinn.
Käesolev teos on välja antud kirjastamist toetava programmi raames ning Prantsuse Välisministeeriumi, Prantsuse saatkonna Eestis ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse kaasabil.

© Tõlge eesti keelde. Sirje Keevallik ja OÜ Eesti Raamat, 2008
ISBN 978-9985-65-689-1
www.eestiraamat.ee
eISBN 978-9985-65-837-6

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

Tiziani poeg

I

Ühel 1580. aasta veebruarikuu varahommikul läks keegi noormees Veneetsias üle Piazzetta. Ta riietus oli korratu; kübar, millel lehvis ilus punane sulg, oli silmile tõmmatud. Mõõk ja mantel mööda maad lohisemas, marssis ta pikkade sammudega Schiavoni kaldapealse poole, astudes hoolimatult üle kalurite, kes magasid otse sillutisel. Jõudnud della Paglia sillani, peatus ta ja vaatas ringi. Kuu loojus La Giudecca taha ja Doodžide palee kohal koitis. Naaberpaleest kerkisid aeg-ajalt paksud suitsupilved ja tulekeeled. Laetalasid, kive, suuri marmoritükke ja muid jäänuseid kukkus hulganisti Vanglate kanalisse. Hiljutine tulekahju oli keset vett hävitamas üliku eluaset. Sädemeid paiskus taeva poole ja nende valguses oli näha relvastatud sõdurit, kes seisis valvepostil keset varemeid.

Meie noormees ei paistnud olevat vapustatud ei sellest hävingupildist ega kaunist värvidemängust taevavõlvil. Ta silmitses veidi aega horisonti, otsekui tahtes lasta puhata oma väsinud silmadel, aga päevavalgus näis mõjuvat talle halvasti, sest ta mässis end mantlisse ja jätkas joostes teekonda. Varsti peatus ta ühe palee ukse juures ja koputas sellele. Tõrvikut hoidev teener avas otsekohe ukse. Sisenedes pöördus noormees korraks ümber, heitis pilgu taevale ja hüüatas:

„Bacchuse nimel, see karneval läheb mulle kalliks maksma.”

Noormehe nimi oli Pomponio Filippo Vecellio. Ta oli Tiziani teine poeg, kes andeka ja erksa kujutlusvõimega lapsena oli isas äratanud suuri tulevikulootusi, ent kes taltsutamatu mängukire tõttu sattus alalõpmata igasugustesse pahandustesse. Ainult neli aastat tagasi olid suur kunstnik ja tema vanem poeg Orazio peaaegu korraga surnud ja noor Pippo oli selle lühikese aja jooksul juba kulutanud suurema osa oma kahest pärandusest. Selle asemel et loomupäraseid andeid arendada ja kuulsat nime hoida, veetis ta päevad magades ja ööd mängides krahvinna või õigemini nii-öelda krahvinna Orsini juures, kelle peamiseks tegevuseks oli Veneetsia nooruse rikkumine. Igal õhtul kogunes tema poole suur aadlike ja poolilmadaamide seltskond. Söödi õhtust ja mängiti, ja et õhtusöök oli tasuta, siis mõistagi pidi majaproua katma oma kulud täringumängu abil. Tsekiinid lebasid hunnikutes, Küprose vein voolas, silmad vilasid ning mängust ja veinist segased ohvrid jätsid sinna oma raha ja mõistuse.

Sellest ohtlikust paigast väljuski meie loo kangelane, kes oli sel ööl saanud kahe kaotuse osaliseks. Lisaks sellele, et ta oli oma taskud tühjaks mänginud, põles Dol no paleesse sisse ka tema ainuke lõpetatud maal, mida asjatundjad pidasid oivaliseks. See ajalooteemaline pilt oli maalitud Tiziani enda väärilise hingestatuse ja julgusega; rikkale senaatorile müüdud teost oli tabanud sama saatus nagu suurt hulka teisi hinnalisi kunstiteoseid; teenri hooletuse tõttu olid need aarded muutunud tuhaks. Aga see oli Pippo jaoks väiksem mure; rohkem mõtles ta ebaõnnele, mis oli teda terve õhtu ebatavalise visadusega jälitanud, ja täringutele, millega ta oli oma raha maha mänginud.

Kodus tõstis ta üles laudlina ja hakkas lugema sahtlisse jäänud raha; siis aga, olles iseloomult rõõmsameelne ja muretu, laskis ta end lahti riietada, tõmbas selga hommikumantli ja istus akna juurde. Nähes, et väljas on juba valge, kaalutles ta, kas sulgeda luugid ja minna magama või jääda ärkvele nagu kõik teised; ta polnud ammu juhtunud päikesetõusu nägema ja talle tundus taevas rõõmsam kui tavaliselt. Suutmata otsustada, kas minna magama või mitte, jõi ta unega võideldes rõdul tassi šokolaadi. Aga niipea kui ta silmad sulges, kangastusid talle mängulaud, värisevad käed ja kahvatud näod ning ta arvas kuulvat täringute klõbinat. „Milline enneolematu ebaõnn!” pomises ta. „Kes oleks võinud arvata, et viisteist kaotab!” Ja ta nägi oma tavalist vastast, vana Vespasiano Memmot viskamas kaheksateist silma ja rookimas kokku kogu laual oleva kulla. Ta avas kähku silmad, et sellest halvast unenäost lahti saada, ja silmitses kail kõndivaid tütarlapsi; eemalt näis lähenevat maskis naine; see üllatas teda, sest kuigi oli karnevaliaeg, ei kandnud vaesed inimesed maske, aga sellisel varasel hommikutunnil ei tulnud kõne allagi, et mõni Veneetsia daam oleks tänaval sõidukita ja üksi. Peagi ta taipas, et see, mida ta oli maskiks pidanud, oli hoopis neegritari nägu; kui naine lähemale jõudis, paistis ta olevat päris kena kujuga. Ta kõndis väga kiiresti, tuulehoog surus ta lillkirjalise seeliku vastu kaunilt vormitud puusi. Pippo kummardus üle rõduserva ja nägi üllatusega, et neegritar koputas tema uksele.

Uksehoidjat ei ilmunud.

„Keda sa otsid?” hüüdis noormees. „Kas mind, tumedakene? Mina olen Vecellio, ja kui sulle siiamaani pole ust lahti tehtud, siis tulen ise alla.”

Neegritar tõstis pea:

„Kas teie nimi on Pomponio Vecellio?”

„On küll. Võid öelda ka Pippo, kui tahad.”

„Kas te olete Tiziani poeg?”

„Sinu teenistuses. Millega saan kasulik olla?”

Heitnud Pippole kiire ja uudishimuliku pilgu, astus neegritar paar sammu edasi, viskas osavasti rõdule väikese paberisse pakitud karbi ja tegi minekut, ise mitu korda tagasi vaadates. Pippo võttis karbi üles, avas selle ja leidis kena kukru, mis oli puuvillriide sisse mässitud. Ta oli kindel, et riidetüki all peab olema kirjake, mis toimunut seletab. Nii see oligi, aga sõnum oli sama salapärane kui kogu sündmus, sest seal seisis:

„Ära kuluta liiga kergekäeliselt seda, mida ma sisaldan. Kui sa välja lähed, võta siit kaasa ainult üks kuldmünt, seda on ühe päeva kohta küllalt. Ja kui sul on õhtuks midagi üle jäänud, ükskõik kui vähe seda ka pole, siis leiad sa kerjuse, kes on selle eest tänulik.”

Noormees keeras karpi käes nii ja teisiti, uuris lähemalt kukrut, vaatas uuesti kaldapealsele, kuni veendus, et midagi enamat pole võimalik teada saada. „Tuleb tunnistada, et tegemist on iseäraliku kingitusega,” mõtles ta, „aga see saabub täiesti valel ajal. Nõuanne on hea, aga on liiga hilja hoiatada inimesi uppumisohu eest, kui need on juba Aadria mere põhjas. Kes kurat selle mulle küll saatis?”

Pippo oli kergesti taibanud, et neegritar oli kellegi teenija, ja ta hakkas juurdlema, kes tema arvukatest nais- ja meestuttavatest oli selle saadetise taga. Et ta ei hiilanud just kasinusega, oli ta veendunud, et see on pigem naine kui mees. Kukkur oli sametist ja kaunistatud kuldse tikandiga; töö tundus olevat liiga peen, et ese oleks saanud pärineda mingist poest. Niisiis võttis ta vaimusilmas läbi kõik Veneetsia kaunimad daamid, seejärel ka vähem kaunid, aga see ei viinud kuhugi. Ta laskis käiku kõige julgemad ja meelamad unistused; mitu korda paistis talle, et saladus on lahendatud; ta süda kloppis, kui arvas, et tunneb käekirja järgi ära kirjutaja; suurtähti vormis just niimoodi üks Bologna vürstinna, aga muus osas meenutas kirjake ühe kena Brescia daami sedeleid.

Pole midagi halvemat kui kaunite unelmate vahele libisev ebameeldiv mõte; umbes nii, nagu astuksid sa lilli täis aasal jalutades mürkmao peale. Samasugune tunne valdas Pippot, kui talle meenus keegi Monna Bianchina, kes oli talle hiljuti hakanud peavalu valmistama. Ta oli selle naisega kohtunud ühel maskiballil, naine oli kenake, aga Pippol polnud tema vastu mingeid sügavamaid tundeid. Monna Bianchina seevastu oli kõrvuni armunud ja nägi ka Pippo viisakusavaldustes armastuse märke; ta lausa rippus Pippo küljes, saatis talle sagedasti kirjakesi ja tegi leebeid etteheiteid, aga ühel päeval tema juurest väljudes andis Pippo endale sõna, et ei lähe sinna enam kunagi, ja oli seda sõna ka pidanud. Nüüd tuli ta mõttele, et kukkur võis pärineda Monna Bianchinalt, ning see kahtlustus rikkus ta tuju ning hävitas kõik ilusad unelmad, milles ta oli hõljunud; mida rohkem ta järele mõtles, seda tõenäosem tundus see oletus; väga halvas tujus olles sulges ta akna ja otsustas magama heita.

Aga und ei tulnud; vaatamata sellele et mõistatus tundus olevat leidnud tõepärase lahenduse, ei tahtnud Pippo seda hästi uskuda ja jätkas unistamist; kord soovis ta kukru saabumise sootuks unustada, kord tahtis uskuda, et Monna Bianchinat pole olemaski, nii et ta võiks oma fantaasia vabalt lendama lasta. Ta tõmbas kardinad ette ja nihutas end voodis hästi seina lähedale, et päevavalgus magamist ei segaks; äkki hüppas ta püsti ja kutsus teenrid. Ta oli jõudnud lihtsale lahendusele, mis talle varem pähe polnud tulnud. Monna Bianchina ei olnud rikas, tal oli vaid üks teenija ja see polnud sugugi neeger, vaid paks tüdruk Chiojast. Kuidas oleks Monna Bianchina suutnud leida selleks puhuks tundmatu käskjala, keda Pippo polnud kunagi Veneetsias näinud? „Olgu õnnistatud sinu tume nägu ja Aafrika päike, mis sellele jume on andnud!” hüüatas ta. Ja pikemalt viivitamata nõudis ta, et talle toodaks vammus ja antaks ette gondel.

II

Ta oli otsustanud külastada sinjoora Dorothead, avvogadore Pasqualigo naist. See auväärses eas daam oli üks vabariigi rikkamaid ja targemaid naisi; lisaks sellele oli ta veel Pippo ristiema, ja et ta tundis kõiki Veneetsia väärikaid isikuid, lootis noormees, et temaga koos suudavad nad salapärase loo jälile saada. Siiski arvas ta, et on liiga varane hommikutund oma patronessi külastamiseks, ja tegi aega parajaks Procuratie võlvide all jalutades.

Juhus tahtis, et ta kohtas seal just Monna Bianchinat, kes oli kangast ostmas; noormees astus tema juurde ja ütles eneselegi ootamatult pärast mõningaid tähtsusetuid sissejuhatavaid sõnu: „Monna Bianchina, te saatsite mulle täna hommikul kena kingituse ja andsite ühtlasi väga tarka nõu; ma olen teile selle eest väga tänulik.”

Võib-olla tahtis ta sellise veendunud esinemisega kõrvaldada kohe kõik kahtlused, mis teda olid piinanud, aga Monna Bianchina oli selleks liiga kaval, et välja näidata üllatust, enne kui polnud selge, kas see on talle kasulik. Kuigi ta polnud noormehele midagi saatnud, nägi ta, et Pippot on võimalik eksiteele viia, ja vastas, et ei tea, millest see räägib, aga naeratas sealjuures nii kelmikalt ja punastas nii häbelikult, et Pippo jäi kõigele vaatamata uskuma, et kukkur tuli sellelt naiselt. „Ja mis ajast on teie käsutuses see kena neegritar?” küsis ta.

Veidi segadusse sattunud Monna Bianchina ei osanud esialgu selle peale midagi kosta. Ta kõhkles hetke, tõi siis kuuldavale naerulagina ja eemaldus rutates. Pettunud Pippo jäi üksi ega tahtnud enam kuhugi külla minna; ta läks koju, viskas kukru nurka ega mõelnud enam sellele.

Mõni päev hiljem juhtus ta mängus kaotama ausõna peale suure summa. Kui ta läks võlga ära maksma, otsustas ta kasutada kingitud kukrut, mis oli küllalt suur ja nägi vööl kena välja; ta võttis kukru, läks välja, asus selsamal õhtul jälle mängima ja kaotas uuesti.

„Kas jätkate?” küsis isand Vespasiano, vana riiginotar, kui Pippol enam raha polnud.

„Ei,” vastas see. „Ma ei taha enam ausõna peale mängida.”

„Aga ma laenan teile, kui soovite,” hüüatas krahvinna Orsini.

„Mina samuti,” ütles isand Vespasiano.

„Ja mina ka,” kinnitas õrnalt heliseval häälel keegi krahvinna arvukatest noortest sugulastest. „Aga vaadake oma kukrusse, sinjoore Vecellio: seal on ju veel üks tsekiin.”

Pippo naeratas ja leidis tõepoolest kukru põhjast mündi, mida ta tähele polnud pannud. „Olgu,” ütles ta. „Teeme veel ühe mängu, aga rohkem ma ei riski.” Ta võttis täringutoosi, võitis ja jätkas mängu panuseid suurendades; kokkuvõttes oli ta tunni aja pärast tasa teinud kõik oma selle ja eelmise päeva kaotused. „Kas jätkate?”

küsis ta omakorda isand Vespasianolt, kelle ees polnud enam mitte midagi.

„Ei! Ma peaksin olema suur lollpea, kui laseksin end paljaks mängida mehel, kes alustas vaid ühe tsekiiniga. Olgu neetud see kukkur! Seal on kindlasti mingi nõidus peidus.”

Notar läks vihasena saalist välja. Pippo tahtis sedasama teha, aga noor neiu, kes talle oli vihje andnud, sõnas naerdes:

„Te olete oma õnne eest minule võlgu, seepärast tehke mulle kingitus ja andke see tsekiin, mis teile võidu tõi, mulle.”

Kõnealusel tsekiinil oli väike märk, mis lubas selle teiste hulgas ära tunda. Pippo soris kukrus, leidis mündi üles ja sirutas juba käe välja, et seda kenale tütarlapsele ulatada, ent hüüatas äkki:

„Ei, kaunitar, ma ei saa seda teile anda; aga ma tahan teile tõestada, et ma pole kitsi, ja annan teile kümme kuldmünti, mille palun vastu võtta. Mis sellesse märgiga münti puutub, siis tahan ma järgida nõuannet, mis mulle hiljuti anti, ja ma kingin selle jumalikule ettehooldusele.”

Nende sõnade juures viskas ta mündi aknast välja.

„Kas see on võimalik, et Monna Bianchina kukkur toob mulle õnne?” mõtles ta koju jõudes. „Saatus teeks veidrat nalja, kui iseenesest ebameeldiv asi osutuks kasulikuks.”

Peagi selgus, et ta võitis iga kord, kui seda kukrut kasutas. Kui ta pani kotti kuldmündi, valdas teda vastu tahtmist üleloomulik aukartus ja ta mõtiskles vahel selle üle, kui õiged olid karbi põhja peidetud sõnad. „Tsekiin on tsekiin,” arutles ta, „aga paljudel pole iga päeva kohta ainsamatki kulutada.” See mõte tegi ta ettevaatlikumaks ja sundis väheke oma kulusid kahandama.

Kahjuks polnud Monna Bianchina unustanud kohtumist Pippoga Procuratie võlvide all. Et säilitada ekslikku arusaama, saatis ta noormehele aeg-ajalt lillekimbu või mõne muu pisiasja, millele lisas alati sedeli paari sõnaga. Nagu juba öeldud, oli Pippo daami pealetükkivusest tüdinud ja otsustanud kirjadele mitte vastata.

Lõpuks tegi noormehe jahedast suhtumisest vihane Monna Bianchina jultunud sammu, mis Pippole sugugi ei meeldinud. Ta tuli üksi noormehe majja, andis uksehoidjale raha ja peitis end tuppa. Koju tulles leidis Pippo ta sealt eest ning oli sunnitud pikemalt keerutamata ütlema, et ta ei armasta teda ja palub end rahule jätta.

Nagu juba öeldud, et Bianchina oli ilus naine, aga nüüd sattus ta kohutavasse raevuhoogu ning külvas Pippo üle etteheidetega, mis sedapuhku ei olnud just hellad. Ta ütles, et Pippo on teda petnud, rääkinud talle armastusest ja teda sellega häbistanud ning nüüd kavatseb ta kätte maksta. Neid süüdistusi kuulates ärritus